Elasin üle 5 aasta napsulembelise mehega koos. Alguses see mind suure armastuse joovastuses ei häirinud niiväga, kuid ajapikku kujunes napsulembusest välja alkoholism oma ehedal kujul. Olen kõik need aastad tema peanuppu veepeal hoidnud ja ka raskematest takistustest üle saanud. Tal oli ka poeg eelmisest kooselust, kes elas me juures kuni selle suveni. Tahtsin ammu last, kuna vanus ei olnud enam selline, et muretult uut võimalust otsida. Ning lõpuks tegin egoistlikult oma nn. pojaprojekti. Praegu on ta 6 kuune. Kuigi raseduse ajal ja ka poja esimeste kuude aegu oli ex rohkem tsyklis kui normaalne ja asi oli juba ammu hapuks läinud. See ei olnud tingitud poja mittetahtmatusest või sellisest, vaid tema alkoholism süvenes järkjärgult. Ma lihtsalt ei suutnud seda enam taluda.. ja oma uut energiat, mille või kelle nimel sellest suhtest lahti ennast rabelda sain oma pojalt ja tema parema elu nimel. Õnnetul kombel seob meid maja, mis küll minu nimel ja rahade peal, kuid tema tööpanus on algaastatel siia panustatud. Seepärast on ta selle maja külge vägagi kiindunud. Kuigi enamik töödest olen ise suutnud ära teha nii kõhuga olles, kui vastsündinud imiku kõrvalt, kui ta jälle jõi ja pead parandas. Samas näeb ta nüüd, kui ilusaks on see tareke muutunud. Lõpuks peale mitmeid kordi talle andestamist... võtsin viimase jõuraasu kokku ja tegin otsuse, et nüüd või mittekunagi. Näiliselt nagu leppis alguses sellega kenasti, leidis põhjust joomiseks jälle, kuid tasapisi hakkas talle see kohale jõudma ja anumine, palumine, pisarad on asendunud viha ja agressiooniga. Yleeile anus, et ma ta ära tooksin, et ta ennast elutoas saaks väljamagada. Puhtinimlikult läksin pojaga talle järgi. Kui maja ette jõudsime, käis tal mingi plõks ja põõras ära. Lõpuks ründas meid mõlemaid, hakkas poega autost väljatirima, sain tast kinni, siis peksis autouksed täie jõuga kinni... lõpuks peksis küünarnukiga minupoolse juhiakna sisse, niiet olime lapsega mõlemad klaasikildudega kaetud. Sain kuidagi autole hääled sisse ja minema. Rippus veel küljes, kuid lõpuks lasi lahti. Sain pakku ühtede tuttavate juurde, et poeg kiiremas korras klaasikildudest puhastada. Ise veritsesin, kuid see oli tühitähi kõige muu kõrval. Lõpuks läksin oma tuttava abikaasaga vaatama, mis seis on, kas on ka majaaknad sisse lõõnud. Kui sinna jõudsime, siis ryndas uuesti aga natuke vaoshoitumalt, saime minema. Lõpuks olin sunnitud politsei kutsuma ja ta kainestusmajja viima, sest ta veritses korralikult. Praegu on siis selline olukord, et päeval pole viga, kuid pimeduse saabudes on mul tõsine hirm pimeda öö ees. Ma ei saa ka maja jätta, sest paraku on siin kalade, kassi ja koera näol olemas vahvad tegelased, kes iga päev syya tahavad. Nutune olukord. Mõistus on otsas, ei oska midagi teha. Lapsega kohtumise tõkendit ei tahaks kasutada. Kas on mingit lohutust, et minna annab ainult paremuse suunas, või mõnda head soovitust, kuidas sellisesse inimesse suhtuda, mis hoiak võtta. ma ei suuda ka praegu endale mingit kaaslast otsima hakata, et mul kindlam oleks. Nagu mustas augus oleks paigalseis, ei sammugi edasi, kuigi tahaks
Täiesti arusaadav, et kirjeldatud olukord tekitab hirmu ja nõutust ning raske on leida sellest väljapääsu. Praegu näib, et sündmuste areng on piisavalt kriitiline, et esmatähtsaks pidada Teie enda ja lapse kaitstus (kui ikka oht suur, siis tuleb pöörduda kasvõi turvakodusse ja ka politseisse), seejärel aga on vajalik teha plaane maja suhtes, lapse ja isa kohtumistes või keelamises kui see on ohtlik, lapse materiaalse toetamise jt küsimustes. Otsustamatus põhjustab konfliktse suhte jätkumist. Seda enam, kui mees ei ole sisemiselt leppinud suhte lõpetamisega ning tal pole teist võimalust Teie ja pojaga seotud olla, siis sobib ka tüli.
Mis puutub maja jagamisse ja vastastikustesse õigustesse, siis see on juriidiline valdkond ja parem, kui saate selleks vastavat asjatundlikku nõu. Oluline on teada oma õigusi ja mitte teha otsuseid surveolukorras või ähvarduste najal. Väga tähtis on jõuda nii palju kui võimalik selliste lahendusteni, mida mõlemad aktsepteerivad, et kumbki ei tunneks kibestumist ega ebaõiglust ning seeläbi saada põhjust kätte maksta ja teise elu kibedaks teha. Kokkulepete jõudmine on aga äärmiselt keeruline, seda enam kui suhted kannavad endas agressiivsust ja viha ning pole tagatud elementaarne turvalisus ja valmisolek arvestada partneri, seejuures aga peamiselt lapse huve. Sageli saab pingeliste suhete korral olla abiks keegi neutraalne pool, vajadusel pöörduge näiteks kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonda, eneses tasakaalu leidmiseks aga psühholoogi poole.
Kirjutate, et vajate lohutust, et näha olukorra paranemise võimalust ning seda, et keegi ütleks, kuidas peaksite mehesse suhtuma. Värskelt toimunud segaste sündmuste keskel vajate kindlasti võimalust kellegagi rääkida ja iseendas selguse loomist, seejuures on vajalik lahti mõtestada, mis tähendab Teie jaoks olukorra paranemine ja kuidas suhtute endisesse elukaaslasesse (praegu ilmselt vastakad tunded), kuidas mehesse kui oma lapse isasse jne. Kuigi vahel on hea teada, teiste arvamust, vajate kindlasti jõudmist äratundmisele, milline on selle olukorra ja suhte tähendus ja mõju just Teile ning mis on parim ja mida vajate ning see ei pruugi ühtida teiste kogemuste ja hinnangutega.
Esmalt vajate mõistmist ja ka lohutust, nagu kirjutate, samuti lootust. Loomulikult tuleb uskuda, et sellist situatsiooni saab muuta ja selleks on vaja kindlasti midagi ette võtta, mitte ootama jääda, mis saab. Kindlasti ei pea te jääma lootma, et mees muutub, kui ta midagi selleks ei tee peale lubamise. Arvestades tema agressiivsust, siis vajab ta abi ja tõsiselt probleemiga tegelemist. Teie saate teda selles toetada, kuid vastutust võtma peab ta ise.
Kui olukord vähegi stabiliseerub, siis on hea mõtiskleda ja analüüsida juhtunut sügavamalt ning mõtlemisaineks, et mitte korrata samalaadseid suhtemustreid, sobivad hästi juba eelnevas kirjas toodud raamatud.
Lootust ja kindlustunnet.
