olen mehega elanud üle aasta. ma ei saa öelda et kooselu oleks just õnnelik olnud. esimestel kuudel kui tutvusime , siis oli kõik ok- ta oli tähelepanelik, õrn, hooliv, armastav... arvasin et tema ongi see õige, kellega pere luua. üsna varsti jäin titaootele ja siis algasidki arusaamatused ja tülid. tuli välja et tema on kogu elu pidutsenud ja tahab nüüdki vahest sõpradega väljas käia ja lõbutseda. kahjuks ma ei saanud seda olukorda heaks kiita, sest ta pidutses igal nädalavahetusel ja siis kadus reedest pühapäevani! koju tuli ta vaid sööma ja magama kuigi meil oli oma kodu seadmisega nii palaju tegemist- remont oli käsil ja sisustus ostmata. kui avaldasin arvamust, et tema ükskõiksus oma enda kodu vastu teeb mibd murelikuks vastas ta , et tal suva! kuuendal raseduskuul tekkis oht, et sünnitan enneaegselt, mis oli stressi ja ülekoormusest tingitud. mind pandi haiglasse. mees sel ajal külastas mind vaid korra ja siiski oli ta pohmas... olin nii solvunud ja pettunud, tema suhtumine kurvastas mind ja tegi haiget. tema aga probleemi ei näinud. sel ajal kui last haiglas säilitasin ei liikunud remont ega miski. sattusin ahastusse! mees aga elas oma venna juures ja pidutses aina edasi! lõpuks kui haiglast koju läksin tegin omalkäel selle neetud remondi lõpuni ja valisin ka sisustuse... mees palus andeks ja kolis koju tagasi. eks nii ta ole, nii kaua kui armastad nii kaua ka andestad! siis hakkas ta vigu nägema, sest remont polnud meelepärane ja sisustus maitselage...nii me siis nägelesime kuigi jah nüüd ta püsis kodus. arvasin et peale lapse sündi saavad meil suhted korda. ka mees lubas et lõpetab joomise ja pühendub perele!
tuleb tõdeda, et ta on küll kodusemaks muutunud kuid suhted korras pole. ma pole kunagi minevikku pinnale kiskunud- mis olnud see olnud. ma lihtsalt ei saa aru mida ma valesti teen. olen hea perenaine ja ema. arvan et ka naisena ei saaks mu kohta ühtegi halba sõna öelda kuid... mu mees ei suhtle minuga. ta võib päevade kaupa istuda netis ja suhelda seal inimestega.diivanilt tõuseb vaid wc minekuks ja sööma. ta ei pööra mulle mingit tähelepanu ja kui ma ise algataja olen siis ta tõrjub mind! kui ütlen, et ta on kallis mulle siis vaid mühatab. olen kui tühi koht! parematel päevadel aga on ta just selline nagu meie suhte alguses- teeb komplimente, kallistab, avaldab armastust, ütleb, et olen ta elu peavõit...
no ma lihtsalt ei suuda teda mõista. miks ta nii käitub ja mida ette võtta. ma ei talu seda edasi tagasi loksutamist! kui talle räägin oma tunnetest ja hirmudest, siis ta väidab, et ma kujutan endale ette ja olen paranoiline... nüüd on ta töölähetuses ja tal oli sünnipäev. helistasin talle ja jälle ta tõrjub mind. meil nagu polekski millestki rääkida. vastused piirduvad "ei" , "jah". ise ta huvi ei tunne kuidas meil läheb!
nüüd olengi murtud, sest ma ei tea mida arvata tema käitumisest. jääb selline mulje et tal pole julgust mulle öelda, et ta mind ei armasta ning ma segan teda! ma ei tea enam mida teha... aidake palun!
ma lihtsalt ei saa aru mida ma valesti teen
Sinu mehe käitumine ei ole Sinu süü. Oled õnnetu, sest armastad oma meest ja tahaksid sooje lähedasi suhteid, saada temalt tuge ja jagada temaga nii muresid kui rõõme, tema tegelik käitumine aga erineb Sinu unistustest nagu öö päevast. Kõik need soovid on väga inimlikud. Aga tead sa, milline on tema ettekujutus perest?
(Üks ema, kes ütles oma täiskasvanud pojale, et ei hakka enam teema eest kõike ära tegema, sai vastuseks, et naabrinaine teeb nii mehele kui neljale pojale kõik ette-taha ära ega virise sugugi.)
Tihtipeale juhtub, et omavahel pole räägitud, kuidas kumbki pereelust mõtleb. Mõnikord on küll räägitud ja sõnades on kõik ilus, aga käitumises see ei kajastu. Kui teada, kuidas inimese kasvukodus suheldi ja asju aeti, võib ka teisest paremini aru saada.
Miski ei sünni iseenesest. Suhte õnnestumiseks peavad mõlemad teadma, mida tahavad ja kuidas soovitut teoks teha. Mõnedes asjades oleks hea kokku leppida, näiteks oma soovidest teadaandmises, üksteise ärakuulamises, ühise ja teineteise päralt oldava aja hulgas jm.
Tundke huvi, millisena mees pereelu ja oma rolli selles näeb. Kas te liigute samas suunas? Pidage meeles, et keegi ei saa muuta teist inimest. Ja keegi ei loe kellegi soove silmist. Püüdke tunnetest rääkimise asemel esitada mehele konkreetseid soove. Märgake ja andke positiivset tagasisidet, kui ta käitumine Teid rõõmustab. Näiteks selle kohta, et ta on kodusemaks muutunud. (Olen rõõmus, et oled viimasel ajal rohkem kodus.) Või parematel päevadel, kui ta kallistab. Nt: Mul on nii hea meel, kui sa mind lihtsalt niisama kalllistad, see teeb mind seest soojaks ja täidab uue energiaga.
Ning olukordades, kus tunnete rahulolematust, mõelge enne rääkima hakkamist asjad selgeks: millise käitumise milliste mõjude tõttu olete häiritud ja mida selles olukorras tegelikult sooviksite. Ning püüdke seda väljendada mina-keeles. Nt: Kui sain sult vaid lühivastuseid, olin kurb ja tundsin end tõrjutuna, sest kuna olid ära oma sünnipäeval, tahtsin vähemalt telefoni teel sinuga kokkukuuluvust tunda.
Lugege läbi mõned head raamatud suhtlemisest, meeste ja naiste eripäradest. Püüdke midagi kahekesi ette võtta. Esialgu, kui laps väike, on seda ehk raske korraldada, kuid midagi annab kindlasti ka kodus ette võtta, kui laps magab. Selgitage mehele, miks need asjad Teile olulised on. Olge valmis tema vastuseisuks ja ärge selle peale ärrituge. Vahetage käiku, s.t. püüdke tema tunnetest ja seisukohtadest aru saada ja peegeldage neid oma sõnadega. Nt: Sinus tekitab see mõte segadust ning sa tunned end ebamugavalt.
Suhtlemist õpitakse suheldes ja lähisuhted erinevad kõigist muudest suhetest.
Muidugi on võimalik, et Teiemehel on alkoholsõltuvus. Sel juhul algab paranemine probleemi tunnistamisest. Kui see on nii, tuleb tema sõltuvust esimesena tunnistada ilmselt Teil. Kui tema seda ei tunnista, olete valiku ees: kas elada koos armastatud inimesega, kes on sõltlane, koos kõigega, mis sellega kaasas käib või...
Ja pidage meeles, et armastust ei saa ära teenida ning Teie ei vastuta mehe käitumise eest.
