Oleme elukaaslasega koos olnud 3 aastat!
Viimati oli meil teemaks meie suhe, mees ütles, et tema tahab last, aga talle tundub, et mina ei taha, et ma pole veel valmis(kuna ma pole sellest rääkinud) ning ta sellepärast pole minus kindel, kas ma üldse soovin last!
Ütles veel, et tema tahab kohe-varsti, vanus juba läheneb kolmekümnele jne
Rääkisime siis asjad selgeks, ütlesin, et mina soovin, aga kuskil 2, 3 aasta pärast ja et ma ei hakka sellele kohe poole aasta jooksul mõtlema! Mõistsime teineteist, kõik oli korras!
Paar nädalat hiljem teatas mu noorem õde, et ta ootab last
Ma ei öelnud seda uudist oma elukaaslasele, sest kujutasin juba ette, kuidas ta sellesse suhtuda võib, et tema on ju see kes tahab aga nüüd saab hoopis lapse minu õde!
Läksid mõned päevad mööda, tundsin, et ma peaks ikka talle ka seda uudist ütlema, sest muidu saab mujalt teada ja siis jälle pahasti.
Ütlesin siis talle, tema vastas sellele, et sa siisei saagi esimene olla.. mina ütlesin, et ei saa jah enam, et vaata kui hea, saangi õe pealt näha ja küsida kuidas asjad käivad
Ja sellest teemast tõusis meil mehega suur suur tüli!
Tema ütles siis mulle, et miks kõlbab minu õel last saada aga minul mitte? Et tema hea ja korralik mees, aga last ei saa
Teiste mehed joovad, käivad ringi aga saavad!
Ütlesin talle, et saan temast aru, et ta nukker, et mina esimesena last ei saanud, aga see pole ka mingi võistlus, kumb õde esimesena sünnitab.
Ütles mulle, et kasvatagu ma siis õe last ja vaadaku ning küsigu noorema õe käest, kuidas asjad käivad! Ma ei saanud aru, et miks mina pean õe last kasvatama? Ütles, et mina ise ütlesin talle nii, et vaatan õe pealt ja küsin jne et tema juba kujutab ette kuidas asjad käima hakkavad! Aga tema nii ei taha!
Ühesõnaga ta mõistis mu lauset väga valesti, võttis minu öeldut kullana.
Ja nüüd ongi ta endale pähe võtnud, et see kui mina tahan last saada, võtab kuskil 4 aastat veel aega, et hakkan õe last hoidma ja vaatan kuidas ta suuremaks kasvab jne
Ma ütlesin küll talle, et see pole nii! Ma ei mõelnud seda lauselt üldse sellisena nagu tema seda võttis!
Mees ütles siis, et tema ei taha enam minuga last, et mul ju enne vaja kool lõpetada ja siis tahan enne abielu, et nii ei jõua me kuskile!
Üritasin talle küll selgeks teha, et see elementaarne, et enne abielu ja siis lapsed, aga tema jätkas ikka oma jonni, et teised saavad ka muudmoodi ja enne ei pea üldse abielluma ja et mina seda soovin, siis see võtab nii palju aega jne
Ühesõnaga mees ütles mulle väga halvasti.. ei taha enam minuga olla sellepärast, otsib kellegi teise, kellega last teha, kes tahab seda kohe!
Ma ei suuda enam midagi teha ega rääkida, sest kui ma seletasin, et asi pole üldse mitte nii ja et mina tahan ka last, et elame nüüd kenasti ilma tülitsemata edasi, ei vasta mees enam mu soovidele ega tunnetele!
Loodan, et saate sellest keerulisest kirjast aru ja annate mulle natuke abi, kuidas edasi...
Otsustus saada laps ei saa olla kindlasti ühepoolne. Järglaste saamine on traditsioonilises lähisuhtes loomulik osa. Ootus lapse saamise osas on vägagi mõistetav. Lapsesaamine aga ei saa olla kohustus sündmus mis kindlast peab toimuma.
Lugedes kirjutatut tundub Teie mehe käitumine justkui karje. Kummitama jääb aga mis on selle sõnumi taga.
Mees on toonud üheks argumendiks vanuse. Tuleb nõustuda, et vanus hakkab mingi hetk lapse saamisel rolli mängima (bioloogilisest aspektist naistel varasemalt kui meestel). Meedikute üldhinnang on muidugi see, et mida nooremas eas lapsed saadakse seda parem. Kui 20 aastat tagasi oli 22 aastane sünnitaja juba üsna eakas, siis tänapäeval on see muutunud. Selles osas võib mehega nõustuda - lapse saamine on seotud kronoloogilise vanusega ja mingist east üle on see seotud mittevajalike riskidega. Arvestades Teie vanust (26 a) siis vanus pole kriitiline: ei ole käes see viimane hetk, kus bioloogia enam ei toeta lapsesaamise soovi.
Soovitaks Teil oma elukaaslasega rääkida veelkord lahti millest koosneb see, et ma veel ei taha. See väljendus on ebamäärane ja seda võib täita erinevate meelevaldsete tõlgendustega ta ei usalda mind, ta ei tahagi lapsi jms.
Mõistlik oleks endalt küsida ja partneriga jagada, mis selle edasilükatud ajaga peaks toimuma teis või teie ümber, teisisõnu - mis selle aja jooksul muutub. On see mingi konkreetne eesmärk? Või on see mingisugune täiuslikkus mis peaks selle aja jooksul saabuma? Viimasel juhul võib kindlalt väita, et sellist täiuslikkust ei saabugi. Kogu aeg on midagi veel teha, midagi veel rohkemat saavutada, et kõik oleks hästi.
Kui põhjuseks on see, et puudub emotsionaalne valmisolek lapse saamise osas, siis ka seda on oluline partneriga jagada. Vaevalt, et mees hoolivas lähisuhtes nõuaks vankumatult järeltulijat, kui ta teab et naist valdab hirm, ebakindlus lapse sünni ja kasvatamisega seoses. Oluline on jagada sel juhul kaaslasega seda, mis paneb praegusel lapse planeerimisel mind kõhklema, mida ma kardan jne.
Kokkuvõtvalt, kirjast jääb mulje et mees pole mõistnud Teie poolt edastatud argumente ja/või nende tõsidust Teie jaoks.
