Lugesin siinseid teemasid ning otsustasin ka oma mure kirja panna. Eellugu oleks siis selline, et oleme praeguseks koos olnud 7 aastat. Elu on ilus olnud. Aasta aega tagasi toimusid välised "tagasilöögid" mis minu eneseusaldust väga kahandasid ning ma elasin seda raskelt üle. Ise kogu aeg teades, et ainus mis mind edasi viib on minu partneri kindlus ja tugi. Ma ei pööranud enam talle nii palju tähelepanu. Olles ise kogu aeg pinges kannatas ka meie voodielu.
Nüüd aasta hiljem kui tunnen, et hakkan ennast vaimselt taas tasakaalu saama on aga meie suhtes kriis.
Mu partner tunnistas mulle, et tema tunded ei ole endised ning ajaliselt hakkas jahenemine koos selle kriisiga mille ma läbi elasin.
Arvan, et mu mees tunneb ennast "läbipõlenuna", kuna kogunenud on ka pinged tööl. Ehk siis kogu kompott kokku. Ühesõnaga peale oma tunnistust on ta kaugenenud (või mina tunnen seda teravdatult, kuna ma varem ei pööranud talle üldse tähelepanu, vaid tegelesin ainult endaga). Valus on, sest ma tegelikult väga armastan teda. Kas minu järjepidev tähelepanu ja uuesti hoolitsemine, hoolimine parandaks olukorda? asja teeb ka raskeks see, et me ei räägi. St. tema käest on väga raske midagi tunnete kohta teada saada. Tahan meie suhet päästa. Aga ma ei tea mida teha. Kuidas aidata ennast ja kaasat?
Tänud arvamuste eest...
Olete oma mehega olnud õnnelikus kooselus 7 aastat. Ta on olnud teie kindlus ja tugi ning toetanud teid rasketel hetkedel. Olete olnud üksteise jaoks olemas. See on imetlusväärne! Viimane aasta on olnud raske ning olete püüdnud iseendas tasakaalu taastada. Sellega seoses on teie paarisuhe jäänud tagaplaanile. Nagu te kirjutate oma kirjas võib tõesti mees tunda end "läbipõlenuna". Ta on andnud endast kõik, et teid toetada. See on loomulik, et ka temal on oma vajadused ja kui need on pikemat aega rahuldamata, siis siit algavad probleemid.
Abikaasa on teile tunnistanud, et tema tunded on jahenenud. Kindlasti oli see teie jaoks äkiline ülesraputus ja nagu ka use kirjutate panete nüüd olukorda selgemalt tähele. Te armastate oma meest väga ja tahate suhet päästa. See on kõige olulisem!
Alustada võite sellest, et tunnistate nii endale kui mehele olukorda. Räägike ausalt, mis on selle olukorrani viinud ja mida tunnete. Näiteks: "Viimane aasta on olnud raske. Sa tunnistasid, et sinu tunded minu vastu ei ole enam samad. Ma näen, et me oleme üksteisest kaugenenud. Olen püüdnud iseendas leida tasakaalu ja eneseusku. Ainus, mis mind edasi viis oli sinu kindlus ja tugi. Sa oled minu jaoks kogu aeg olemas olnud. Nüüd saan aru, et mina sinu jaoks mitte. Ma armastan sind ja soovin, et... Kuidas sulle see tundub?". Kirjutasite, et mees ei ava end kergelt. Selline olukorra peegeldus aitab probleemi päevavalgele tuua ja annab talle võimaluse reageerida. Oluline on see, et te ei kiirusta ja ei oota imet. Kuulake ja peegeldage teda ja tema tundeid. Kasvõi seda, et "Sa ei soovi sellest praegu rääkida". See on oluline, et kaasa ei tunneks end nurkasurutuna ja tal on aega rahulikult seedida.
Läheduse taasleidmine võtab aega. Kindlasti teie tähelepanu ja hoolitsus aitavad sellele kaasa. Armastust!
