Tüüpiline lugu, ma arvan, kooselu pikka aega, on olnud kõrvetadasaamisi, leppimisi ja suurepärast edasielu. Probleeme oleme lahendanud ikka ja jälle rääkides. Oma iseloomust lähtudes ja osati ka kasvatusest olen naisele olnud kohati halb mees kuid oleme asjadest rääkinud ning teemad on maha võetud. Kuid nüüd on naine alustanud uut suhet, arvan nii. Ta käis ühel kursusel ning sai sealt tuttavaks endast 7 aastat noorema mehega. Kursus lõppes ning mingit suhet neil vist polnud. Kokku viis neid uuesti aga paar kuud hiljem selle mehe koolilõputöö. Koos nad seda kirjutasid, parandasid jne. Siis ühel hetkel avastasin, et naine on nagu "ära". Minu vestlustele vastab järsult ning sellise mitterahuloleku väljendamisega. Enamus ajast on pahur ning oma osa on sellest ka tööl kus ta käib. Tõeline teema läks aga lahti alles siis kui see mees minu naise ühel õhtul välja kutsus. Sellest hetkest on asjad eriti segaseks muutunud. Naine räägib minuga ülivähe, kõik soovid teada saada mis viga leiavad lõpu "ei midagis". Tuju on niikaua halb kui saab selle mehega lõpuks MSN-s olla, temalt päeva jooksul telefonikõne, kutse välja tulla vms. MSN-s kirjutatakse sõnumeid kus selge alatoon on flirtiv ja seksuaalne. Kohtumas käiakse vähemalt 2 korda nädalas, teinekord rohkem veel. Minule väidab, et nende suhe on sõbrasuhe, midagi ei toimu. Valetab kohtumiste toimumise kohta öeldes, et lihtsalt pole kokku saanud. Eile kui jälle selle mehe välja kutsus (2 päeva tagasi kohtusid alles) kirjutas talle, et on jännis põhjenduse leidmisega väljatulekuks, et kas lihtsalt uksest välja astuda või siiski öelda.
Ma ei oska enam midagi arvata. Rääkida temaga ei saa, midagi teha kah ei anna kuna kõik lükatakse tagasi. Kas tegemist saab olla sõbrasuhtega kui nii tihti vahetatakse sõnumeid, käiakse väljas jne? Armumine või midagi enamat?
Täitsa sassis.
Teie kirjast saan aru, et olukord on ebaselge ja muserdav. Kahjuks on vaid Teie kirja põhjal raske öelda, mis naisega täpselt toimub. Pole ka ühest valemit, mille järgi tunda ära kas tegu on armumise või siis sõprusega.
Küllap ei tea naine isegi veel, mis täpselt toimub ja mida ta vajab. Selliste segaste tunnete ajal võib kaduda reaalsustaju ja alles hiljem tekib mõistmine, mis tegelikult toimub. Nii tuleb ka valetamist ja väiteid, et tegu vaid sõprusega.
Kuid mida siis teha? Pealt vaadata ja oodata, millal naine on valmis rääkima? Pigem võiksite ikka veel proovida naisega rääkida. Teie kirjast ei selgu, kuidas Te olete temaga juba rääkinud. Alustuseks võiksite proovida selgitada, mida Teie ise selles olukorras tunnete ("Ma olen väsinud meie ebaselgetest suhetest ja ma tahaksin väga selgust saada", "Ma olen segaduses, kui ma näen, et sa oled muutunud", "Ma olen kurb, kui sa ei räägi asjadest nii nagu need on" jne). Kindlasti ei tasu hakata süüdistama ("sa valetad, et ei saanud temaga kokku"). Süüdistused ja rünnakud panevad inimese "lukku" ja tekib soov ennast kaitsta.
Veel võiksite proovida naist kuulata ja talle tema olukorda tagasi peegeldada ("Mulle tundub, et sa oled segaduses ja ei taha/oska rääkida sellest, mis toimub", " sa ei taha rääkida sellest, sest kardad, et ma hakkan süüdistama" jne). Ei maksa karta, kui Te peegeldustega täppi ei pane, sest isegi ebatäpse peegelduse korral on naisel lihtsam ennast avama hakata.
Võiksite pöörduda ka perenõustaja või pereterapeudi poole. Suhete kriisidega ongi üksi raske hakkama saada. Pereterapeut saab aidata nii Teil kui ka Teie naisel enda tunnetes selgusele jõuda. Omavahel arutades on oht, et emotsioonid ei lase jõuda probleemi tegelike juurteni. Kui naine ei ole nõus perenõustaja poole pöörduma, siis minge üksi. Sellestki võib abi olla. Perenõustajate ja -terapeutide kontakte võite uurida perekeskusest (perekeskus at sinamina dot ee).
