ma ei oska midagi teha või mõelda. kunagi nii 5 aastat tagasi helises mul telefon kus teatati et minu kallil tütrekesel on vend. mina muidugi keerasin selle jutu naljaks sest see tundus nii absurdne, aga nüüd me eelmine suvi abiellusime siis paar kuud peale seda ta teatas mulle ,et ikkagi on olemas see laps kellest mulle teatati. hakkasin siis asja uurima ja tuligi välja et sel aastal kui mina tõin tütre ilmale aprillikuus siis temal oli vaja minna koos oma sõpradega jaanipäeva pidama. muidugi ei puudunud sealt ka naised kes ise kaasa võeti. tema otsustas võtta kaasa enda eks tibi et lõbusam oleks ja nii see juhtusgi. ma alguses kui ei teadnud kellega tal laps on mõtlesin ikka et kuidas saab naine sünnitada ühe öö suhtest lapse , aga kui ma teada sain kellega tegu siis ma ei imestanud enam üldse.
nüüd elan ma selle koorma all ja ei oska kuhugi pöörduda või mida teha. meie ühised sõbrad teadsid seda juba mitu aastat aga keegi ei tulnud mulle rääkima ainult tagantjärgi targutavad. kas sellel nn.sohilapsel on õigused samamoodi varale kui ta tahaks nõuda.
Kui vaadata perekonnaõiguse seisukohalt on ka väljapool abielu sündinud lastel samasugused õigused nagu abielus sündinud lastel. Kui probleemi tekitab vara küsimus, siis kahtlemata on lapsel õigus elatisrahale. Kui ühel hetkel tekib küsimus pärandi jagamisel, siis on vaieldamatult ka sellel lapsel õigused nagu teistel kõigil (juhul kui pole eraldi testamendiga seda määratletud). Kuni lapse täisealiseks saamiseni kaasub vanema rolliga ülalpidamiskohustus. Ja ka vastupidi kui lapsevanem on oma ülalpidamiskohust täitnud on tal õigus oma vanaduspäevil (vajadusel) saada lapse poolset toetust (ainult juhul kui vanem on osalenud lapse ülalpidamisel lapse täisealiseks saamiseni).
Kahtlemata on see Teie jaoks emotsionaalselt raske ja keeruline olukord. Kurvastus, viha jms tunded olukorda olematuks ei tee. Tuleks saavutada kolme täiskasvanud inimese kokkulepe: kuidas ja mida aktsepteeritakse ning saavutada edasise käitumise osas üksmeel. Kuidas ja millisel moel toimub edasine suhtlemine, milline on isa roll jms. Lapse seisukohalt oleks oluline, et oleks selge kokkulepe, mitte pidevalt aja jooksul muutuv ja heitlik suhtumine/käitumine. Otsused, mida täiskasvanud teevad sellises olukorras peaksid olema ennekõike lapse vajadusi täitvad.
