Seisan juba pea kaks aastat küsimuse ees, millele noorena oskasin nii kergelt vastata - kas lapse pärast peaks koos elama kui suhe muidu ei toimi.
Seda on raske välja öelda, aga on tõsi, et me ei armasta üksteist. ma ei tea, kas oleme kunagi armastanudki. Elukaaslane oli vähemalt mingi aja meie tutvuse algul minusse ka armunud. Mina olen olnud pigem tänulik, et keegi mind märkas. Olen olnud nõus, mitte ise tahtnud. See on suur erinevus.
Olime tutvudes küllaltki vanad, üks üle kolmekümne, teine üle neljakümne, kumbki ilma eelneva kooselu kogemuseta. Mina, oma sügavas sisemuses suur tundeinimne püüdsin end veenda, et suured tunded ja kired ei olegi nii olulised, oluline on parem turvaline kaaslane, peamine, et keegigi mind märkas.
Väga oluliseks muutis meie suhte jätkamise ka see, et mees hakkas õige pea innustunult rääkima lapsesaamise soovist. Mina, kes ma juba aastaid seda unistust endas kandsin, olin pigem äraootaval seisukohal - kahtlesin, kuidas meie kooselu toimib ja samas ...olin ju aastaid lootnud leida meest, kes mitte ainult ei nõustuks lapse saamisega, vaid ise seda vägaväga tahaks.
meie kooselu piirdus esialgu visiitabieluga, kuna olin just oma 15 aastat kestnud iseseisva elu pealt naasnud vanematekoju, et omandada kõrgkoolis magistrikraadi. Neli kuud elasime ka päriselt koos. Juba siis sain ma aru, et me "oleme paralleelsed sirged, mis ei lõiku". Minu uus töökoht põhjustas mulle tohutut depressiooni, aga samavõrd ka meie suhe - kuigi püüdsin seda pidevalt ilustada... Koos lahkumisavaldusega töölt ja naasmisega oma õpingutelinna, olin valmis tegelikult ka meie suhte vaikselt lõpetama.
35-selt esmakordselt rasedaks jäädes ei saa olla kainelt kaalutlev - ehkki oleks ehk pidanud? Tean vaid, et ma ei oleks mitte mingil juhul siis suutnud aborti teha - või ainult siis kui sellele oleks järgnenud enesetapp. laps ja pere olid minu elu kõige suuremad unistused ja igatsused.
Edasi on kõik läinud vaikselt, aga vankumatult allamäge. mees, kes enne nii tahtis last käitus aegajalt nii nagu oleks mina end talle lapsega kaela määrinud! See oli nii valus, seda enam, et mul ei olnud ka erilist valikut - niigi oli alandav, et paljuski aitasid mind minu vanemad(kelle juures ma ikka veel pikalt oma õpingute tõttu elasin). Palju kurbust ja üksindust jäi juba raseduseaega, aga ikkagi ka lootust, et lapse sündides oleme ehk rohkem üks pere. Võin öelda, et suuresti olen mina enamuse ajast selle nimel pingutanud(ja end suisa sundinud) et meie suhe ei lõpeks. Minu jaoks on olnud unistus tervest ühtehoidvast perest minu elu ülesanne, kujutlus, et mu lapsel ei olegi isa on olnud täiesti vastuvõetamatu.
Lapse sündides tahtis mees väga last oma perekonnanimele, mitmeid kordi tegi juttu ka meie registreerimisest. Mina puiklesin kõrvale, ei tahtnud pelgalt perekonnanime, vaid perekonda. Lootsin, et lapsega seonduv lähendab meid, annab meie kooselule sügavama mõtte.Kahjuks see nii aga pole. Pigem oleme aina kaugenenud üksteisest.
Kui algul käitus mees tihti ka lapse suhtes tihti hoiakuga, et (mida ta sõnadega kunagi ei väljendanud) see on sinu mure, siis ajapikku on see tasapisi leevendumas. Siiski tunnen end tihti üksi vastutust kandmas. Tema võib lapsega tegeleda, aga mina pean. Ma ei nurise selle töömahu üle, mida ma kannan, vaid selle üle, et see on iseenesestmõistetav.
Olen väsinud. Ja väga väga kurb. Minu vanemate abielu oli ja on siiani just selline teineteisest möödaelamine, mis minu jaoks ni tohutult- ohutult kurb ja depresiivne. Olin kindel, et minu elus midagi niisugust ei juhtu - ja ometi!
ma tunnen nii paljust puudust. olen elanud üsna ekstreemsetes olmetingimustes ja üksinduses, aga see pole kirjeldatav üksindusega teise inimese kõrval.
mehe hoiak - ela ise ja lase teisel ka elada! on mulle arusaadav selles mõttes, et inimesed ei tohi ka kooselades liiga teise inimese isiklikku ruumi tungida - aga ma tõesti ka seda ei tee! Ei ole minu süü, et mees ei tahtnud kuidagi kuuldagi sellest, et otsiksime mingeid muid võimalusi ühise elu alustamiseks kui tema elupõline korter. Mina tunnen end selles tema lapsepõlvekodus paratamatult sissetungijana ja pidevalt pinges. Olen muutunud iseendale vastikuks. Mehe pidev viril hoiak on ka mulle külge jäänud, tunnen et meie vahel on pidev alateadlik vimm. Ma ei suuda kujutada ette meil mingit ühist tulevikku, juba praegu tunnen end nagu pensionär tema kõrval - me ei käi kunagi kuskil koos, me ei räägi juba pea 1,5 aastat millestki muust kui olmeteemad, me olme mõlemad vargsi õnnelikud kui teine kodust ära läheb, me väldime teineteist korteris. Ja väliselt kõik kuidagi seisab mingi butafooria, kosmeetika najal koos - mees tegi suvel korteris veel viimase toa remondi, mina kokkan, pesen, koristan ja tegutsen lapsega. Väheste tuttavatega suhtleme stiilis "kuidas hästi elad?"
ja kõik.
Minu jaoks on selline elu nutmaajavalt tühi. Kahjuks ei ole ka eriti võimalusi seda ise sisustada, sest olen siin linnas praktiliselt tutvusringkonnata ja väikese 1,5 aastase lapsega ei ole ju võimalik igale poole minna. Minu jutt kõlab muidugi nii, et "vaene mina, ja paha mees". Nii see pole, temas on palju head, aga meie vahel pole sädet. Mõistuseabielu võib olla küll stabiilne, aga ...
Ma tunnen nii olulistest asjadest puudust.
Sellest, et ma TAHAN ISEENDA ELU KELLEGIGA JAGADA, JA SOOVIN, ET SEE TEINE INIMENE LUBAKS MUL KA OMA ELU MINUGA JAGADA. ma tahan läbi selle sisulise elu ka kasvada ja areneda, mitte ainult vegeteerida nagu mingi mööbliese, lapsega kaasas käiv paratamatu majapidamismasin.
Minu jaoks teeb elu tihti kurvaks ka see, et mina olen ise selle endale kõik korraldanud - alustanud kooselu inimesega, kellega on mul väga vähe ühist. Kes mind tihti halvustab - ja kellest ma ise enam lugu pidada ei suuda.
tean, et kui meil poleks last, oleks meie suhe juba ammuseks lõppenud. Kuid pojale on ju isa nii tähtis. Ja kuigi ta vahel on ka lapse suhtes nii negatiivne, ta siiski enamasti hoiab last nii väga. tean, et kui mul nnestuksik mingi kõrgema matemaatika läbi võidelda võimalus kuskil uut elu alustada, siis sisuliselt laps kaotab oma isa. Kogesin seda pika aja jooksul, kuna oln ka peale lapse sündi päris pikki perioode vanemate juures oma Õpingute tõttu. Tema on issi vaid ühe linna piirides.
ja ma ei leia, et mul oleks õigus seda oma lapsele ja oma elukaaslasele teha...
Samas on meie kodune õhkkond juba praegu nii jahe - mu lapse ei näe kunagi emmet-issit naermas, kallistamas, isegi rääkimas. On see tõesti siis temale parem kui kõik nii jääbki(ja karta on et muutub tasapisi suisa vaenulikkuseks)?
kiri sai pikk, ja kindlasti ka süüdistav - aga tunnen end nurkasurutuna. Igasugused vestlused mehega meie suhte teemadel olen nüüdseks lootusetuks tunnistanud. neid pidasime mõned aastad tagasi, päris algul. Siis olin ikka väga pidevalt sellest märku andmas, et mida mina ootaksin ja vajaksin. lõppesid need jutud aga aina enam temapoolse ärritumise ja viimasel ajal lihtsalt selja pööramise ja ütlusega "Kõik, see on mõttetu jutt". Minu jaoks oli see lihtsalt selge märk, et tal on kama kaks, mida mina tunnen...
Mida peaksin ma tegema - ma tõesti ei kujuta ette, et suudaksin oma lapselt isa ära võtta(lisaks kardan ma kuidas ma igas mõttes sellega ka toime tulen - hetkel ei ole mul töökohta kuhu naasta, elukohta, ega ka mingeid erilisi sääste mille eest elukoht soetada) ja ei kujuta ette et peaksin end jälle ja jälle sundima seda "perekonna mängimist" jätkama?
|
