Meie laps oli planeeritud ja oodatud mõlema poolt. Mees on oma sõnul eluaeg unistanud isaks saamisest ja just nüüd tundus aeg õige olevat. Kõik läks hästi, laps on imeline, ema-isa vastu mõistev ja magab öösel kenasti. Koolikuid ei ole, aga mõnel õhtul nädalas on ikka tunnised nutuhood.
Mees oli kogu aeg ülitoetav ja mul polnud kahtlust, et temast tuleb hea isa, sest ta on tundlik, hell ja hoolitsev. Ja kui laps on heas tujus ja suhtleb, siis nii ongi isa püüab lapsega suhelda ja mängida, jalutab ja laulab. Ma olen tänulik, et ta on abivalmis ja vahetab mähkmeid, aitab kodutöödega, teeb süüa, koristab ja hoolitseb minu eest. Ta on mitmeid kordi pakkunud oma abi lapse hoidmisel, et lubada mind kodunt välja jalutama linna peale, et ma puhata saaks.
Aga ...
Kui laps nutab, siis läheb ta närvi ja pahaseks. Ta ei oska midagi peale hakata, masendub ja lõpuks paneb lapse kuskile voodisse ja laseb tal seal karjuda kuni hüsteerilise kõõksumiseni, sest tema rahustamine ei mõjunud. Ise sulgub terveks õhtuks endasse. Ühelt poolt tahab ta abi pakkuda ja anda mulle vaba hetke, aga ma ei julge enam neid pakkumisi vastu võtta, sest kui ma tulen ja näen, et laps on ennast hingetuks röökinud, lähen ma ise närvi.
Nädal aega tagasi tunnistas ta mulle, et tegelikult ei kujutanud ta seda elu peale lapse tulekut niimoodi ette. Tal on kahju, et meil pole enam teineteise jaoks aega ja ütleb, et esimest korda elus ei taha ta kodus olla ja pigem oleks tööl. Mul oli tunne, et ta on armukade lapse peale, aga ma olen teadlikult teinud enda arvates kõik selleks, et seda vältida.
Tema ülestunnistus hämmastas mind. Minu meelest meil on siiani läinud väga kergelt ja me oleme lapse kõrval siiski olnud palju kahekesi, rääkinud tundide kaupa, jaganud hellusi, ka seksuaalelu taastub tasapisi. Olin valmis hullemaks igaõhtusteks tundidepikkusteks nutumaratonideks, magamatuseks ja muuks, aga võrreldes elu teiste lapsevanemate omaga, on meie oma lausa piknik.
Kui ma palun tal öösel aidata mähkmeid vahetada või last tõsta, siis on ta krapsti püsti ning hommikul ta tunnustab mind minu vapruse eest ja ütleb, et ta ei kujuta ette, kuidas ma jaksan terved päevad niimoodi. Õhtul aga, kui olen jälle püüdnud neid pojaga kuidagi lähendada ja see on karile jooksnud, on tema masenduses, poeb voodisse, unustab head-ööd-musi anda ja mina käin teises toas nutmas. Kui laps hakkab öösel nutma, paneb mees padja pea peale ja ma tunnen ennast süüdi.
Olen püüdnud rahulikult seletada ja lugeda raamatutest ette, et lapsed nutavad ja see on paratamatus. Seletan, et ainus, mida on vaja teha, on näidata, et ta hoolib ja lohutab. Aga ta ei suuda rahulikuks jääda ja frustreerub.
Olen kuulnud, et lapsed muutuvad mehe jaoks huvitavaks alles siis, kui nad hakkavad suhtlema ja rääkima, aga selleks ajaks on nad üksteisest võõrdunud? Ma näen, et laps ei lepi isaga nii nagu minuga. Kui isa poolt eriti pingutusi ei tule ka, siis läheb asi ainult hullemaks. Mida ma saan teha, et seda vältida?
[b]Uue ilmakodaniku suhtes võivad olla vanematel illusoorsed ootused. Kui planeeritakse lapse saamist siis vaimusilmas ettekujutus roosas või helesinises riietes naerusuisest maimukesest. Mida vähem on olnud kokkupuuteid väikeste lastega, seda enam võidakse oma ettekujutust idealiseerida. Võiks abikaasaga arutada, millised olid tema ettekujutused, ootused. Jagage ka enda ettekujutatud mälupilte. Arutlege, mis on realistlik, milline osa sellest on tegelikkusele vastav.
Kui teie mehel pole varasemalt olnud kokkupuuteid väikeste lastega siis oleks talle abiks info saamine kas raamatust, või koolitus/loeng inimese arengust. Eesmärgiks saada teadmisi, et mõista, mida ja kuidas sellises vanuses laps kuuleb, mõtleb, tajub; kuidas talle ümbritsev keskkond mõjub ja mil viisil ta seda tõlgendab; mis on need tegurid, asjaolud, mis lapse endast väljaviivad; nutmine on selles vanuses lapse ainus käepärane reageerimisviis jne. Vanemate arusaamatus ja ka leppimatus väikelapse käitumise suhtes võivad olla tingitud sellest, et kiputakse arvama et lapse reaktsioonid on samad mis endal ja ei osata näha maailma selles vanuses lapse pilguga kus lelu ümberpaiknemine või kõhugaasid on piisavad selleks et põrgulärmi teha.
Kindlasti tuleks isale kasuks kui ta näeks teiste väikelaste käitumist. Üheks variandiks võib olla näiteks beebikoolis käimine koos lapsega. Planeerides lapse ja isa koosolemist peaksite erilist tähelepanu pöörama, et ettevalmistused oleksid positiivset kogemust toetavad (lapsel hea tuju, kõht täis, mehel valmisolek). Koosolemised võiksid alguses olla lühemad tund, poolteist, järk-järgult aegamisi saab ajavahet suurendada. Oluline on, et nii laps kui isa saaksid koosolemisest positiivse kogemuse, hakkamasaamise- ja turvatunde.
Võiksite mõelda ja vaadata ka üldisemas plaanis, kuidas Teie mees muidu reageerib olukordadele, mida ta hästi ei suuda kontrollida või mis ei meeldi. Ehk on tema reageerimisviis üldjoontes sarnane kui käitumine lapse nutu ajal? Võibolla ongi teie abikaasale omane selline toimetuleku-reageerimisviis nagu te oma kirjas kirjeldate, seega ei pruugi see olla ainult lapse osas selline.
Ehk on abi ka teadmisest, et lapse kasvatamine toobki endaga kaasa palju vastandlike tundeid (nüüd ja ka edaspidi , vajab kohanemist ja harjumist.
Lapse kasvatamine on ka enda kasvamine.
Jõudu teile.
[ /b]
, vajab kohanemist ja harjumist.