Kirjutan siia pärast järjekordset pingeliste vestluste nädalavahetust, mis on kujunenud piinavaks traditsiooniks. Ei oska enam olla ega otsustada. Ja tahaks rongi pealt maha...Oleme mehega 15 a abielus olnud, meil on 2 puberteediealist tütart. Olin 19, kui oma mehega tutvusin, abielu ja lapsed tulid küll mõni aasta hiljem kuni lõpetasime koolid, kuid tema on minu jaoks olnud esimene ja ainus. Abiellu astusime pigem mõistuse kui hukutava kire sunnil, ent meil oli teineteisega hea, naersime samade asjade üle, hindasime sarnaseid väärtusi ja olime aastaid üksmeelel. Sõbrad-sugulased on meid alati heldinud pilgul vaadanud. Lapsed olid samuti oodatud. Mul oli küll tervisega mõned aastad tõsiseid probleeme, kuid ka sellest oleme üle saanud. Ühesõnaga, kõik oleks justkui korras, aga... edasi minna nagu enam ei oska. Probleem vist on minus. Mitu aastat on mul juba hinges tühi tunne, seksuaalset tõmmet ma mehe vastu ei tunne, pigem on füüsiline lähedus vastumeelne. Tõsi küll, seks pole meil kunagi eriti õnnestunud olnud ja minule rahuldust pakkunud, kuid ma pole sellele osanud eriti tähelepanu pöörata.Minu arvates ei ole see üldse nii oluline kooselu osa, kuigi olen abielu algusaastail püüdnud eeskujulikult"kohust" täita. Võrdlusmoment mul puudub, sest lähedussuhtes ühegi teise mehega pole ma olnud, ka keskkooli ajal pole peikat olnud. Nüüd olen pikka aega meest päris eemale tõrjunud. Sellelt tasemelt hakkasid ka esimesed ütlemised. Sain lõpuks kuulda, et mees on aastaid minu jaheduse tõttu kannatanud ja see on talle väga raske, sest armastab mind.. Mina omakorda olen unistanud rohkem materiaalsete väärtuste loomisest, koos tegemisest ja käimisest. Tahaksin oma kodu kallal nokitseda, luua endale ja oma lastele armsa ja mugava pesa, tegutseda perena koos ühiselt. See oleks minu eneseteostus. Ma ei vaja karjääri töökohal. Oleme seni olnud korteri-inimesed, lapsed on tänaval suureks kasvanud ja suures karjas ringi jooksnud. Mulle on see pidevalt muret ja rahulolematust tekitanud. Olen ise kinnine ja kodukeskne, armastan käia teatris-kinos-kontserdil, kõrts ja baar jäävad minu teelt kõrvale, samuti pole mul sõbrannasid, kellega vastastikku kohvitada-lobiseda. Mul on abivajav ema, kes elab küll eraldi, kuid vajab pea igapäevast külastamist. Olengi pühendunud pere ja ema eest hoolitsemisele ja 8-17 palgatööle. Viimastel aastatel, kui pere rahaline seis on paranenud, olen lootnud, et hakkame viimaks oma kodu ehitama ja pääseme lõpuks siit "ühiselamust". Minu sünnikodu on ilusas kohas ja ootab tühjalt. Mees on samuti korduvalt väitnud, et tema unistuseks on oma kodu. Kõik selleteemalised vestlused aga lõpevad tüliga, sest mehe arvates on esmatähtis lähedus ja sellest tekkiv motivatsioon midagi ette võtta. Temal seda minu süü tõttu ei ole. Ta on langenud tõsisesse depressiooni ja kaotanud huvi kõige vastu, Lubanud ka paaril korral käe enda elu külge panna. Mina omakorda leian, et piisavat lähedust ei teki, kui pole ühiseid ettevõtmisi ja õnnestumisi. Mees väidab, et pingutab kogu aeg meie suhte nimel, mina aga ei tegevat midagi, et asja päästa. Maina omakorda tunnen, et olen temas pettunud, et ma ei ole oma abielult saanud seda, millest unistasin ja kipun teda kõigis hädades süüdistama. Tema mind. Mingit väljapääsu ei ole. Siin kirjutades tundub selline teemapüstitus tunded vs mõistus totter, kui nii ta tõesti on. Ma leian, et armastus ei ole esmatähtis. Peagi 40-seks saavate inimeste elus ei saa olla ainult käsikäes käimine ja silma vaatamine, vaid ka midagi peab juba saavutatud ja ära tehtud olema. Umbes aasta olen tasapisi harjutanud end mõttega, et mis juhtub, kui meie teed lähevad lahku. Ei julge sellist otsust vastu võtta, ega eriti sellest mõeldagi, sest olen hirmus konservatiivne ja ei kujuta harjumuspärase elu lõhkumist ette, kuigi samas vaimus jätkamine on piinav. Ei tahaks lapsi ja lusikaid hakata pooleks lugema lihtsalt sel põhjusel, et minu silmad ei sära piisavalt ja voodis ei taha mürada! Edasi minna ka kuhugi ei ole ja mees on täiesti endast väljas. Aru ma ei saa, mida pean tegema?
Olete raske dilemma ees ja hinges valitseb segadus. Otsite vastust sellele, kas ja kuidas kooselu jätkata. Kirjutate, et üsna painav olukord on kestnud juba piisavalt kaua ning see on kurnav nii Teile kui mehele, ilmselt ei jää pinged märkamata ka lastele.
Positiivne on kindlasti see, et Teil on meenutada hulk toredaid aastaid, ka praegu on kahtlemata palju seda, mis Teid ühendab ja üksteisele oluliseks teeb.
Näib, et Teie senised püüdlused üksteist mõista ja jõuda (uuesti?) vastastikku rõõmu ja rahulolu pakkuva suheteni on jooksnud liiva, olete jõudnud üksteise süüdistamiseni ja tunnete pigem mõlemad end kannatajatena. On see nii?
Kirjast selgub, et peamine vastuolu on füüsilise läheduse määras. Teie jaoks pole intiimsuhted peamised, on olnud juba kooselu algusest peamiselt kohustus, nüüdseks koguni vastumeelsed ja väidate, et armastus pole esmatähtis. Mees aga ootab rohkem lähedust ja teeb Teile etteheiteid ning on pettunud sedavõrd, et kaotanud huvi ka kõige muu vastu.
Teil on raske jätkata vastumeelse kohustuse täitmist ning mingil juhul ei tee Teid õnnelikuks, ega paranda olukorda enese sundimine. Samuti ei paranda suhteid see, kui mees loobuks oma soovidest ja vajadustest. Nõuda teiselt, et ta hakkaks nautima kooselu ilma talle olulisest lähedusest, viib kindlasti jätkuvalt üksteisest kaugenemiseni.
Võimalik, et armastus ja füüsiline intiimsus pole Teie jaoks oluline just seeläbi, et te pole seda suhte algusest peale nautinud. Kuidas saabki tahta midagi ja seda oluliseks pidada, mis on vaid kohustus ja vastumeelne? Ehk pole hilja avastada enda jaoks intiimelu naudingud, millest olete loobunud ning püüdnud leida selle asemel rõõmu ja rahulolu rohkem konkreetsetest materiaalsetest asjadest ja ühistegevusest kodu loomisel jm.?
Teema on ilmselt väga valus ja sedavõrd isiklik, et oluline on leida probleemi lahtiarutamiseks usaldusväärne spetsialist (psühholoog, paarisuhete terapeut või seksuoloog). Mistahes otsusele Te ka ei jõuaks, on väga oluline see, et jõuaksite selgusele mitte läbi pikkade ja kurnavate tülide, kus ilmselt on raske end avada intiimsetel teemadel, vaid läbi endasse vaatamise, tegelike soovide ja vajaduste väljendamise ning partneri mõistmise. Samuti on spetsialistist abi selles, et pereliikmed pingete tõttu võimalikult vähem haiget saaksid.
Kui on midagi, millest on kahju loobuda, siis tasub pingutada ning püüelda täisväärtuslike suhete poole.
