Lugu on nii keeruline, et ega teagi, kust alustada. Ma isegi ei tea, mida ootan siit, sest vastuseid ilmselt polegi.
Oleme mehega koos elanud varsti 9 aastat, sellest pea 4 viimast abielus. Meie kooselu on olnud väga tore, meil on olnud alati koos hea ja pereelu igati sujunud. Vähemasti siiani mulle nii tundus. Pole palju paare, kes nii pika kooselu järel käiks ikka käest kinni, vaataks armunult silma, annaks poesabas musi, saadaks ilusaid sõnumeid....
Viimased 4 aastat on meil olnud saada soov ühine laps. Just mehe soov-mina polnud mõtte algataja. Pikalt ei õnnestunud, kuigi otsest põhjust nagu arstid ei leidnudki, seda enam, et meil mõlemal varasemast lapsi on. Kooselu alustasime, kui mina olin elanud 6 aastat juba vaid lastega ja temal just kooselu lõppes. Eelmine suvi rasestusin, aga see kahjuks katkes. Sealtmaalt leppisime kokku, et enam ei pinguta, vaid kui tuleb siis tuleb, kui ei, siis ei. Lisaks niipalju veel, et ise olen 40+, mees noorem. Veebruari lõpus aga tabas meid üllatus-jäin rasedaks. Kõik kulges kenasti ja nüüd olen lähima kuu jooksul sünnitamas. Mehele oli muidugi pettumus, et saame tütre, ootas poega. Raseduse alguses oli ta rõõmus ja elevil, elas kaasa ja hoidis, kuid siis järk järgult hakkas aina eemalduma. Nüüd mõni päev tagasi, kui üritasin taaskord saada aru, mis tomub, sain teada kurva tõe.
Ilmes, et juba peale möödundsuvist katkemist oli ta mõelnud, et läheks oma eluga edasi ja oli suhetele avatud. Meie elu toimis sellegipoolest väga hästi edasi. Hakkas isegi kevadel maja ehitama. Ütleb veel pragugi, et armastab mind. Sügisel, seega aasta tagasi, oli tekkinud tal suhe naisega, kes samuti pereinimene ja kahe lapse ema. Sellele vaatamata, ei püüdnud ta mulle öelda, et parem, kui me kasutaks kaitsevahendeid, et rasedust ei tekiks. Kui selle aasta alguses rasedaks jäin, ka siis ei kaalunud ta kordagi sellest loobumist. Mina heas usus olengi arvanud, et kõik on tore ja ootame soovitud last, kellel on ees ilus tulevik, tore pere.
Mees aga lasknud kõigel minna isevoolu, teades, et ta tahab ilmselt minna edasi teise naisega. Nüüd ongi üks suur must auk-mina tunnen ennast petetuna, reedetuna, altveetuna. Kui oleks õigel asjaoludest räägitud, poleks nüüd sündimas last keda isa ei oota ja kasvatada ei plaani. Mina armastan oma pisikest nii või teisiti, aga hetkel ma ei tea, kuidas me hakkama saame. Peres teisigi lapsi. Mehe sissetulek pole nii suur, et toetada oma esimest last, toetada meid, kuni ma saaks tööle minna, maksta laenu ja elada uut pereelu, kus kaks last. Eks ta ise ka segaduses ja ei tea, kas minna püüdma oma sinilindu või saada tagasi rööpasse elu, millega tegelikult ta on olnud rahul. Minul on emotsionaalselt väga raske, kui olen peagi sünnitamas. Mees tahab kindlalt olla toeks sünnitusel-mulle pole see just kerge, aga seda võimalust ei taha temalt ka võtta.
Olengi nagu lollike, kes mõtleb pigem sellele, kuidas mehel hea oleks, hullun hirmus, kuidas edasi elada ja armastan teda sellegipoolest endiselt. Katsun olla rahulik, niipalju, kui üks rase suudab. Tekib ikka neid enesehaletsuse nutuhooge. Samas....kui elan endiselt ja annan mehele hingamisruumi mõteteks, kuidas saan olla kindel, et teine naine ei manipuleeri samal ajal? Mehed armununa on reeglipäraselt pimedad.
Eh, ei teagi, miks seda siia kirjutan. Lihtsalt hing on nii tühi, et isegi viha ei tunne. Üks nutt ja hala kukkus välja 
|
