Tundub, et igal nädalavahetusel on meil tülid ja riiud juba. Mees on äkilise ja ägeda iseloomuga, kui ma oleksin mingi tasase hiirekese loomuga naine tuleks vist lausa kallale peksma. Haiget ta mulle ei teinud, kuid võttis peast kinni ...
Kui ta on depressioonis ja endast väljas muutub niisuguseks. Helistades röögib torusse, rahulikult midagi rääkida ei saa. Ometi suheldes väljaspool kodu käitub PSÜHHOPAAT viisakalt, ütleme nii, et oleneb inimesest. Joodik ei ole, võõraid naisi ei vaata. Kui maha rahuneb, ütleb, et armastab mind väga,lastega on kah normaalne. Suurema lapsega on siiski röökimis hoogusid ette tulnud.
Me pole mingid asotsiaalid, meil on normaalsed töökohad. oma maja ja mõlemal oma autod.Viimasel ajal ei tahagi temaga enam kusagil käia. Oskab ta alati midagi ära rikkuda ja tegelikult lähen ma ise ka sest pröökamisest jumala närvi. Eile ütlesin, et MA Löön su maha, kui tuppa tuled.
Olen talle vastu vahtimist pannud ka. Toas on löönud kaks korda siseukse peaga sisse, kipub laamendama. Loole lahendust ei paista kusagilt, üks laps on teismeline ja teine laps on 5 aastane. Ma saan 5600 eek palka ja tundub, et hull teab seda. On uurinud mu rahalisi seise.
Lahkuminek ei ole mingi lahendus, sest majanduslikult ei saaks ma üksinda hakkama. Vara jagamiseks peaksin pöörduma kohtusse, sest tülide kaudu olen aru saanud, et mees võib lahkumineku käigus muutuda väga kiuslikuks ja pahatahtlikuks. Sellel suvel ei ole mitte ühtegi üritust, kuhu ta oleks mind viinud. Teatris käia ta ei taha, kontserdil käisime Metallicca, ja sellest muusikast oli tema ja ainult tema huvitatud.
On tema hobid,tema töö ....
Ei aita ta suurema lapse kooliasjades ega milleski. Tülide käigus olen aru saanud, et käitun ise valesti, tunnen, et peaksin ta paika panema, siis lõppeksid ka need pröökamised, kuid tuleb välja, et mina olen pehmema iseloomuga, kui tema. Vahel olen natuke aega omaette ja lähen ikkagi temaga esimesena ilusasti rääkima kuigi tülis on tema täielikult süüdi. Ma algatan voodielu, ma organiseerin ühiseid üritusi...Mis toimub? Ilmselt ei oska ma seda olukorda enam adekvaatselt hinnata.
Närvidele hakkab elu sellise inimesega ja mingit rõõmu sest ei ole.
Mees saab rahunenuna ise ka aru, et käitub valesti, kuid kordab sama laamendamisvärki uuesti ja uuesti. Kas on kellegil veel selline depressioonis psühh kodus ja kuidas teda kohelda. Nii koledat kirja ei ole siin vist keegi oma elust kirjutanud ja sõnadesse on küike väga raske panna.
Ärge kirjutage mulle, et põgene ja sedamoodi. Ei ole see nii lihtne. Ei taha mõeldagi vana aasta õhtule temaga, ega mingitele sünnipäevadele ega üleüldse mitte millelegi. Ta on vastik ja salalik ja valelik inimene. Tal ei ole kahju,ega südametunnistust kuidas ta kodus käitub ja mida endale õigupoolest lubab. Värdjatest ja jubedatest sõnaväljenditest parem ei räägikski. See on MINU elu ja midagi head seal ei paista.
Ükskõik mis tööd hull teeb käib see kisa ja närvitsemisega. Ei hakka siin oma elust näiteid tooma. Kõigest läheb nii keema ja põlema, naljast ka aru ei saa ...
Ta on ise värdjas ja urod ja raibé- need on sõnad kuidas mulle ajapikku kodus öeldud on.
Kuidas on see olukord tekkinud ja ega enam ei vabandata ka. Kui mina ütlen, et palu andeks! siis palub ka ...
Töökaaslased peavad mind õnnelikuks naiseks, kel on kõik siin ilmas olemas. Ilus välimus, oma maja, auto, lapsed, truu mees jne jne.
Sul on kõik olemas - tegelikult ei ole mul mitte midagi. Ootan kirju just naistelt, kel on labiilse närvikavaga mees, kel töö mis pingeid tekitab. Mingeid õelukeid ja inimesi, kes on pingeid teiste inimeste peal välja elavad, palun mitte kirjutada neid sõnavõtte. Mõtlesin, et hakkan joogas käima,või on mõni kes on psühholoogist abi saanud.... Pea valutab pingest. Milleks on mul kõike seda vaja, see inimene on kogu aeg stressis ja elab ennast teiste inimeste peal välja.
Keeruline ja kannatusterohke elu! Igati imetlusväärne on see, et soovite midagi ikkagi ette võtta, mitte lihtsalt põgeneda, meest süüdistada, et üritate aidata nii meest kui seeläbi kahtlemata ka ennast. Sel viisil kaua te edasi ei jaksa, kannatajaks olete kõik terve perega.
Kahjuks on aga väga raske kirja teel olukorras muutusi esile kutsuda, kuna olukord on tõesti komplitseeritud ja vajaks süüvimist. Põhjuseid, miks teatud olukorrad kutsuvad teie mehes esile agressiivsed reageeringuid, me ei tea, kõik oleks vaid oletused. Ilmselt vajab ta tõesti abi. Võimalik, et ta ei suuda, ei oska ka ise seleteda, ega ka ärahoida kirjeldatud käitumist ning teie ei pea sellega ka leppima. Eeldan, et suhtute ka psühhopaatiaase, depressiooni ja muudesse termninitesse mitte kui sõimusõnadesse, vaid näete ka võimlust, et psüühika võibki olla häiritud ja seeläbi käitumine raskesti kontrollitav. Olete kirjeldanud ka teisi märke, mis viitavad sellele, et asi pole lihtsalt halvas kasvatuses ega ajutistes pingetes. Nt võõrad olukorrad, inimeste rohkus, palju kontakte, raskused teiste emotsioonide mõistmisel, oma seisundi ja tunnete väljendamisel, probleemid lähisuhetes, teatud naljade mittemõistmine jpm võivad olla näitajad tõsisemale häirele. Eelloetletud asjad võivad olla raskesti talutavad ja pinget tekitavad, millega toimetuleku viisiks on näitkes agressiivsus. Ärme aga diagnoose oma suva järgi pane, vaid jätame selle spetsilistidele hoolde. Igal juhul ei saa välistada, et tegemist ongi sellise probleemiga, mis ise ära ei lähe ja ka kirja teel abi ei saa. Tahan väga toetada teie probleemiga tegelemist ning usun, et psühhiaatrist oleks abi.
Soovin teile jätkuvat hoolivust nii enda kui oma pere heaks ning kindlasti ka järjekindlust teile abi otsimisel.
