Olen olnud kahe lapsega kokku nüüd juba 3 aastat kodune. suurem on kolmene ja väike poolteist aastat vana. Enne koduseks jäämist jõudsin piisavalt karjääri teha ning suurema osa pere sissetulekust katsin mina. Nüüd, kui mul ka vanemapalk läbi, tundub, et mees suhtub minusse veidi alandavalt. Raha ma enam sisse ei too, endisest hoolitsetud ja enesekindlast naisest pole enam midagi alles. Raamatuid pole enam ammu lugenud, ning teatavasti on ka jutt selle läbi igavaks muutunud. Minu rollist kodus ja laste inimeseks kasvatamise vastutusest ei ole tal õrna aimu. kõik, mida kuulen, on vaid kriitika selle üle, mida ma valesti teen või mis tegemata jäänud. Kui mees töölt koju jõuab, tunnen juba hirmu, et millest ta nüüd jälle kinni saab hakata, millise vea ta täna leiab... vaatan närviliselt elamise üle, et midagi plahvatusohtlikku ripakil poleks. Tundub, et mina olen muutunud vaid mõttetuks kodukanaks ja peksupoisiks, kelle peal on hea oma päevaseid pingeid välja elada.
Kõige kurvem on aga see, et olen tänu pidevale materdamisele pidevalt pahas tujus. Peaaegu igal hommikul enne mehe tööleminekut, jõuame maha pidada suurema või väiksema lahingu - tema rünnates, mina kaitstes. Ja siis on mul terveks päevaks paha tuju, haun lahkumineku mõtteid, nutan, pean kättemaksuplaani... ning lõppkokkuvõttes kannatavad lapsed. Olen närviline ja oma solvumisega liiga ametis, et lastele hea ema olla. Eks lapsed muidugi selles vanuses ka, et pidevalt midagi toimub ja kuskil on vaja kogu aeg mingit tulekahjut kustutada, kuid mul lihtsalt ei jätku vaimujõudu nendega veel midagi arendavat ette võtta. Nende omavaheliste konfliktide lahendamisel lähen sageli kergema vastupanu teed, ning jätan ära seletava ning olukorda analüüsiva osa - süüdlane (enamasti veel vanem laps) saab karistuse ja asi mutt. Vaatan, et söök saaks tehtud, elementaarne majapidamine toimiks, lapsed turvatud-söödetud-joodetud-ravitud-uinutatud-lepitatud jne. (NB! oma tassi täitmiseni pole veel jõudnud!)
Ühesõnaga, mu mure ongi tegelikult laste pärast. Kuidas olla neile selle vastiku pinge juures ikkagi hea ja armastav ema? Kas meil toimib tõesti see skeem, et tugevam peksab nõrgemat ning nõrgem elab selle kibeduse välje omakorda endast nõrgemate peal välja? Nagu toitumisahel... õudne! Aidake sellest palun välja saada!
Nagu näed, ei ole Sa üksi - neid, kes mõistavad ja toetada soovivad, on mitmeid. Mina nende seas. Kuid paraku on nii, et meie näeme asja ikka ainult oma kogemuste põhjal. Oled sattunud nõiaringi, mille keerukust ainult ise mõistad. Tahad olla hea ema ja hea naine ning endale aega ei jää, mida väsinum oled, seda keerulisem on laste ja mehega ning endale jääb veel vähem aega...
Nagu kirjast näen, oled tuttav Thomas Gordoni mõttega, et kõigepealt peab enda tass täis olema, siis saad jagada ka teistele. Samuti on pereterapeudid arvamusel, et selleks, et olla koos toimivad vanemad, peab suhe abikaasadena paigas olema (olgu see siis õnnelik kooselu või rahulik ja paika loksunud lahutusjärgne aeg).
Külaline, Emmeliina ja Kats juba hästi julgustasid Sind, asun nendega kampa. Ole tugev ja püüa leida endale sobiv lahendus. Ja jugelt otsi abi. Sina-minas on meie seas tore pereterapeut Haide Antson, äkki saad asja temaga arutada ja leiad mingi lahenduse. Haide kontaktaadress on: haide dot antson at sinamina dot ee
Usun, nagu Katski, et Sa saad hakkama! Ole tubli!
