sain oma kallimaga tuttavaks 10aastat tagasi, tema oli 20 ja mina 18a.
tema on pärit poolikust perest, kasvatas teda ema kes on turu peal müüja ja kelle terve suguvõsa on madalalt haritud ja väga paljud on suure alkoholi probleemiga- käivad küll tööl aga ikkagi..
isa olla ka joonud palju aga tema suguvõsas on muidu intelligentsed inimesed ja ta ise ka luges-loeb palju. lahku läksid kui mu kallim oli 5-ene.
peale seda sai ämm uue lapse veel ja mõnda aega elasid kasuisaga kes oli ka "kiiksuga kupli alt" olnud, märatses, kakles emaga.
ka tema pärisisa olla märatsenud ja emale kallale läinud. mehel on aasta noorem õde ja siis 5aasta noorem poolõde kes on kerge arengupeetusega, lapsemeelne, ei saa keerulisemaid sõnu välja hääldada, ütleb et see on talle väga raske.
nüüd elab meheema üle 10aasta endast 15aastat noorema mehega, kes on hästi rahulik jms aga ka viinaveaga. ema ise jõi ka vanasti päris palju ja töötas baaridaamina aga nüüd see 10 a mis ma teda tunnen ei joo üldse- ei tea millest see muutus tuli.
meheema armastab väga oma lapsi ja lapselapsi ja kunagi ei karista füüsiliselt ega lähe närvi väikeste laste peale- hoopis just selline ülevoolav armastus ja kiindumus.
minu kallima kohta ütleb alati, et no mis sa saada tahad, ta isa oli samasugune, joodik. minu arust aga tema kasvatuse viga. mu mees on ju tema joodikutest suguvõsaga eluaeg koos olnud mitte oma joodikust isaga.
minu ema suri kui oli 10a ja isa kolis teise linna karjääri tegema. ta tahtis küll mind kaasa võtta aga mu 7a suurem õde ei lubanud, sest isa pole sellist tüüpi, kes vaataks , et oleks ikka pesu pestud, ja kõik asjad valmis pandud jms.
17a õde hakkas siis majandama-ise andis elamisraha kui hinded korras jms, no muidu andis ikka ka alati aga selline tunne jäi, et tähtis ainult, et hinded korras oleks.
ja tema siis kasvatas mind. praegu jõudis mulle valusalt kohale, et mina olen oma kallimaga 10 a. kopeerinud oma õde, kuna mul pole mingit norm pereelu eest eeskujuks võtta siis olengi alateadlikult kopeerinud oma õde.
valisin omale sellise mehe,kes mu meelest intelligentne jms aga kehvast perest , kus ei ole tagant tõugatud , et ta hea hariduse jms saaks. ja siis olen talle mänginud nii 8aastat emmet. oma elu pole ma elanud, kogu aeg meeletu stress, et kui ma saaksin mehe nii kaugele, et ta saaks kasvõi keska lõputunnistuse (tal jättis kutseka pooleli ja hakkas tööle), et siis ta saaks õppida mida tahab, ja korralikud sõbrad jne. ise ma käisin keskkoolini
eliitkoolis ja siis vahetasin kooli, mis oli täielik viga. uues koolis nõrk tase, halb seltskond, hakkasin poppi tegema ja jäigi klass lõpetamata. siis edasi õhtukasse ja kahe kohaga tööle (müüja, paljundus, teltöö jne), . aastaid lõpetamine venis, mile pärast väga stressasin.enesehinnang ilmselt väga langes.
tutvusin oma kallima ja ta tundus mulle väga eriline ja hea saak. ülikooli poisid tundusid mulle üle minu lati käivat ja neid ma ei vaadanud.
nüüd meil väiksed lapsed. käisin korra suhtenõustaja juures ja sain seal aru, et meil polegi suhet kõik need aastad olnud. nagu ema- poja suhe. mehe juures mulle alati meeldinud et ta on väga koduhoidev, perehoidev, armastab lapsi. haiglasel kombel pole ma kunagi mõtelnud et ta peaks mulle olema hea mees. alati olen ma tahtnud, et temaga tuleksid targad, ilusad lapsed ja ta armastaks neid väga ju.
mees pole kunagi võtnud vastutust, et elame koos ja maksame koos, ja olen sellega leppinud. sest ta läheb ju alati oma ema poole kui me tülitsema ja seal oodatakse teda avalikäsi, tehakse süüa, tuuuakse jooma pealt ära, otsitakse läbi tuttavate töökoht jne. minu arust pole ema teda iseseisvaks kasvatanud ja see ongi neil normaalne. ja pole vajagi olla eeskujuks oma lastele ja pole vaja oma vanemaid uhkeks teha.
mulle need asjad väga olulised ja piinavad mind. nüüd oleme viimasel ajal lahus vahepeal olnud- lihtsalt mina haiget sugulast põetamas- ja sis olen esimest korda üle nende aastate näinud kogu seda asja kõrvalt.
paar aasat tagasi tegi mu õde mulle selgeks , et kõik ei peagi ülikooli minema ja et pole vaja meest sundida. siis jõudis mulle esimest korda kohale, et inimesed erinevad ja te saab ka teine inimene teistmoodi rahul oma eluga olla kui mina seda olen.
peale seda hakkasin õpetama mehe väikset sugulast, kes on intelligentne aga elab halva kasuisaga ja ema madalalaubaline ja joomisprobleemiga. ja siis mõtlesin, et kui ma saaks ta nii kaugele, et spordikooli vms, et poisi elu hästi läheks...aga väikse tita kõrvalt ei jäänud aega ja jõudu sellega tegeleda kuigi kaua. ilmselt tegin poolelijätmisega poisile ainult halba või sellega, et üldse alustasin seda asja.
praegu saan aru, et seda tehes kopeerisin jälle oma õde.
ja ju mu mees siis kopeerib vaheldumisi oma isa ja ema. vahepeal muster isa- pigem nagu ema- koristab , teeeb süüa, peseb pesu, kantseldab last lõpmatuseni.
siis tuleb joomatuur ja siis ei vastuta ta millegi eest vaid mina.
olen alati teeninud hästi, sest käinud välismaal tööl. mees on mulle aeg-ajalt ütelnud joogise peaga, et näe keegi tuttav ütles et ma v-o magatan mehi seal vms.
ja kunagi keegi saatis mulle netiaadressid kus prostid on- aga ma isegi ei vaadanud neid ja olin selle seiga täiesti unustanud, sest see polnud mu jaoks tähtis. ma tookord isegi ei teadnud , et need litside leheküljed on.
mees mu vastu väga halb olnud kõik need aastad. hästi oleme läbi sanud ainult, siis kui kuskil välismaal reisil käinud. ja seal väga ilus alati olnud. ja neid hatki igatsedes olen talunud seda lõputut agooniat.
nüüd mees plahvatas ja teatas, et ta on kõik need aastad kahtlustanud et äkki olengi prost aga pole kunagi julgenud neid lehekülgi vaadata , et äkki olengi seal. ju siis see ka põhjus , miks ta pole kunagi mu töökohta tulnud , kuigi olen miljon korda kutsunud!
mina mõtlesin , et on nii haavatav teiste inimeste haigetest märkustest ja, et sp olen pidanud kannatama.
mina mõtlesin, et probleem on selles, et miks mina ei virele nii nagu tema suguvõsa, et miks mina olen teistsugune.
nüüd aga olen ma osaliselt saanud oma enesehinnangu tagasi tänu temast eemalolekule, ja tahan ikka kohutavalt saada kõige kõrgemini harituks, eeskujuks oma lastele, et sugulased oleksid mu üle uhked, tahan ennast avastada ja tundma õppida, sest seni olen ma lihtsalt kulgenud- ja elanud päeva korraga üle kuidagimoodi.
aga nüüd kui olen natuke lugenud ja natuke enda kohta asju avastanud juba, et tegelikult asjad mida ma olen ostnud on küll ilusad aga pole minu rida üldse. ja et mul polegi kunagi kodutunnet olnud, ma polegi kunagi ühtegi oma asja armastanud, sest et mees niikuinii esimene kord kui ära kodust lähen, kutsub joomakaaslased kokku ja lõhutakse , lagastatakse ära.
alguses oli hea tunne, et enam ma sinna musta auku tagais ei roni ja et tänasest algab ilus ja huvitav elu- ja nii oligi nagu (v.a. üksindus).
aga nüüd masendus, sest mida rohkem ma teada saan enda jm kohta seda hullemaks olukord muutub . ja kõige hullem on see, et lahendused on suht lihtsad aga ma olen olnud nii stressis kõik see aeg, et pole olnud võimeline ei ajakirja lugema vms, kui siis tuima näoga ainult telekat jõllitama. samas ise stressand sp, et tahaks lugeda väga.
nüüd oskasin mehele esitada õige küsimuse, et kas ta tuleb siia elama ja kas ta võtab mu oma pruudiks jms. ja selle peale inimene täielikult muutus. ta oli ka väga stressis sp, et ei teadnud kas elab siin või ei, kas on suhe või ei. aga mina olen kogu aeg kirssidega pingutanud. ja mille jaoks ei tea aega ja energiat hullumoodi kulutanud kui nii need asjad üldse ei lahene nagu nüüd aru saan.
mees ilmselt arvab, et tema joomisprobleem sellest, et on läinud oma muret kogu aeg uputama sinna, aga ma kardan et ta leiutab nüüd mingi uue probleemi minuga seoses, et mitte oma probleemide ja enda eluga tegeleda.
kahju on kõigest. kas siis tema ei võiks samamoodi probleemide juurteni jõuda nagu kmina? ta on muidu tõesti intelligentne ja kuldsete kätega inimene.
aga tal pole pos eeskuju ja sp puudub ka igasugune julgus muda seest üles tõusta ja teha midagi.
ka pole meil kummalgi norm peremudelit ees, sp keerasin mina ära kui esimene laps sündis, et tast jumala eest joodik ei saaks, paanitsesin üle, nõudsin endalt ja mehelt võimatut, sest lõin ise omale mingi ideaalpere mudeli mida järgida.
kohutavalt pikk jutt sai. kas siis poolikutest, vildakatest perekondadest inimesed teevadki selliseid vigu. või olen ma ainuke loll, kes 10 aastat oma rumaluses elab, sest ei tunne inimesi ega nende käitumist jms.
meil on tohutu keemia mehega aga kui muu kõik halvasti?
ja ilmselt pole ma tast lahkuminekut tõsiselt võtnud ka sp, et just siis saakski keegi mind libuks tembeldada- nagu kaitse positsioonil olen olnud kogu aeg, et kui ma meest ei vaheta , olen truu jne, siis ju nähakse mis tüüpi inimene ma olen.
see on kõik nii valus. proovisin igaks-juhuks, et äkki spetsialist oskab selle virr-varri peale midagi soovitada.
väga tänades.
|
