Oleme 4a koos olnud.Mõlemal eelmisest elust üks laps.Mehel armukadedushood.Kas ma olen põhjust andnud?Olime vaevalt 2kuud tuttavad kui tabasin teda minu telefoni uurimast...ta läks näost punaseks.Töölt ära tulles ta ei saanud enam oma tunnetega hakkama...(taheti ta lahti lasta aga tuli ise ennem ära)Mina käisin ikka tööl ja hoolitsesin laste eest.
Oli öö.Lastel vaja hommikul kooli minna ja endal tööle.Magasin lastega,kell üks öösel.Ta jõi ennast täis,hakkas minuga tüli norima.Läksin kööki,et lapsed magada saaks. Ta pani köögi ukse kinni,et mind peksta saaks...rusikatega näkku,pead alla tõmmates põlvega näkku jne...Olin unesegane ja shokis ega saanud kohe aru mis toimub. Kuidagi sain korra jooksu lapse juurde ja palusin,et ta kutsuks politsei.Mees tuli mulle järele,varjates lapse eest enda kehaga mu nägu...Aga verepiisad jäi põrandale...Kahekesi,koos mehe lapsega,said nad helistamisega hakkama...seal ju pannakse mõneks ajaks ootele.Öeldi,et politsei tuleb.Nii siis laps ootas talvel,öösel kell üks jopekene peal,aluspüksid ja potikud jalas,õues politseid.Toas ta kartis olla.Ootajale aeg on pikk... ning kuuldes ema karjuvat...Mehe laps seisis samuti aluspüksteväel ja palus värinate käes rappudes"Palun,isa,ära löö enam!"
Politsei saabudes kirjutasin avalduse,et ta kaasa võetaks kainenema sest teadsin,et ta oleks seda õudust kohe uuesti korranud.Politsei tahtis ka mehe lapsega rääkida sellest mis toimus aga mees ütles,et neil pole õigust alaealisega ilma vanema juuresolekuta seda teha.Avaldust kirjutasin kätevärisedes ja shokis ...ei suutnud õieti tähtigi kirjapaberile panna.Õnneks oli politsei mõistev ja aitas mind.Ühel hetkel läks mees peegli juurde,vaatas ennast ja ütles "aga vaadake,mida tema mulle tegi!!"Politsei oli alguses sõnatu siis ütles,et tema näeb küll siin ainult naist kellel kulm lõhki on.
Isegi nüüd,2aastat hiljem seda kirjutades hakkavad käed värisema.
Kui mees oli ära läinud,helistasin sõbrale,kes mu asjad aitas pakkida ja autosse viia.Andsin talle raha,et ostaks autole bensiini sest enda näoga ma ei julgenud seda teha.Sõitsin ära oma lapsega sugulase juurde.
Hommikul oli mees juba välja saanud ja kihutas oma lapsega mulle järele...
Palus andeks,et ta saaks teise võimaluse,tänu minule olevat ta nägijaks saanud...
Ma andsin talle selle võimaluse ja nüüd kuulsin,et ta oli oma tuttavate ees kelkinud ,kui õige asja eest ta ikka mulle peksa andis.Ta ei kahetsenud põrmugi,et minuga nii käitunud oli.Õigustas suurustades vägivalda!
Pool aastat tagasi tuli päevavalgele ka tema elu eelmise naisega,keda oli samuti korduvalt peksnud.Ta varjas seda nii hoolega...oleks ma vaid teadnud,poleks seda teist võimalust talle andnud.Tema silmis on kõik teised süüdi.Olen püüdnud temaga rääkida,rääkida,rääkida kuid temaga pole võimalik rääkida.Ta on vait,mõtleb natuke ja siis pöörab kogu jutu teistpidi.
Olen praegu aja maha võtnud.Pean otsuse tegema enda ja lapse pärast sest ei puudunud jälle palju kui ta oleks mind löönud...tahtis jõuga telefoni ära võtta,et ma kedagi appi ei saaks kutsuda...Kardan teda,kardan oma asjadele järgi minna aga mul vist tuleb seda teha....Kiri sai pikk ja pisut segane aga tahtsin seda korraks hingelt ära saada...
Probleem on igivana ja paraku mullegi tuttav. Kätega kipuvad asju lahendama tüübid, kel endal mingid muud tõsisemad mured on. Kui oled piisavalt tugev ja saad enda ja oma eluga toime, hoia sellistest eemale nagu katkust. Sinusugust nad just vajavadki, et oma nõrka eksistentsi õigustada. Tema lapsega võiksid muidugi võimaluse korral mingid suhted säilitada. Tõenäoliselt vajab ta hädasti naisinimest.
ÄRA RAISKA OMA ELU! JÕUDU!
Vägivalda ei õigusta miski. Loomulikult on raske otsustada lahku minna inimesest, kellest hoolid. Enamasti on need inimesed ju muidu head ja toredad. Kord vägivaldselt käitunud, lubatakse, et see enam ei kordu ja armastav naine loodabki parimat. Paraku on vägivaldse käitumise aluseks väljakujunenud ja paljuski alateadlikud mõttemustrid, oma läbielatud kogemused, mistõttu muutumine on pikaajaline protsess, mis algab probleemi ausat teadvustamisest ja eeldab järjepidevat koostööd vastavate spetsialistidega. Muutumise aluseks on ikkagi probleemi tunnistamine ja tõsine tahe muutuda. Vähesed on selleks valmis, veel vähesematel õnnestub vägivalla ahelast välja murda. Motivatsiooni ja spetsialistide abi kõrval on otsustavaks sisemiste ressursside olemasolu või nende puudumine.
See on protsess, mida Teie mehe eest teha ei saa. Tõukejõuks, mis võib panna endaga tööle, on pigem naise lahkumine kui mehe kõrvale jäämine.
Teie vastutate enda ja oma lapse eest. Teie kirjast kostaks justkui ka muret mehe lapse pärast, kellega olete lähedaseks saanud.
Olete teadvustanud, et vägivallast pääsemise ainus garantii on lahkuminek ja olen sellega päri. Asjadele järele minnes võiksite võtta mõne sõbra kaasa. Kuna emotsionaalselt võivad selle otsusega kaasneda kõik tunded, mis omased kaotusele: viha, hirm, teadmatus, ebakindlus, süütunded, kurbus, enesehaletsus ja -süüdistused, oleks hea, kui saaksite oma tunnetest rääkida usaldusväärse sõbraga või selle puudumisel psühholoogiga. Et oma eluga edasi minna ja uusi valikuid teha,on vanad suhted vaja ka emotsionaalselt lõpetada. Selleks võib kuluda pool kuni paar aastat.
Mis puutub suhetesse mehe lapsega, siis siin oleneb kõik Teie enda, lapse ja ka mehe soovidest ja valmisolekust. Muidugi võiks lapse jaoks olla toetav Teiega suhte säilimine, kuid kui see peaks tegema eemaldumise Teie jaoks keerulisemaks, tuleb Teil arvestada eelkõige enda ja oma lapse vajadustega.
Moraalset ja emotsionaalset toetust võite leida just vägivalda kogenud naistele kirjutatud raamatust "Ava silmad!".
Ka R. Norwoodi "Naised, kes armastavd liiga palju" aitab mõista iseennast ning teha küpsemaid ja ennastaustavaid valikuid.
Samuti peaks igas maakonnas olema ohvriabi keskused, kus vastava ettevalmistusega inimesed abiks otsuste kaalumisel ja tegemisel.
Meelekindlust ja vastupidavust ning usku enesesse!
