Läksime elukaaslase ja lapse isaga hiljuti lahku. Otsus oli suhteliselt vastuvõetav mõlemale, lihtsalt mina olin see kes selle välja ütles. Olime juba mõnda aega lihtsalt nagu korterikaaslased. Aga nüüd, kui ta on välja kolinud on minul suur suur hirm tuleviku ees. Kuidas aan hakkama? Rahalised asjad said esialgu ära räägitud ja kokku lepitud. Lihtsalt tohutult harjumatu on kui teda enam meie juures ei ela...ta ei tule enam meiega minu vanemate juurde maale jne. Me ei osta koos maja, millest unistasime, et laps saaks oma ilusa lastetoa jne.
Kas nõustaja juures käimine aitaks, või pean pöörduma kelelgi teise juurde kellele muret kurta.Või pole vahet ja saan ka üksi hakkama lõppude lõpuks?
Aitäh.
ma ei mõelnud seda et kas nõustamine meie suhte veel päästaks.Vabandust kui segaseks jäi tekst, aga pidasin silmas seda kas mind ennast aitaks paremini professionaaliga rääkimine?
Nõustaja juurde võid ikka minna, aga elukaaslast ja lapsele isa see tagasi ei anna. Enda tujukest ilmselt tõstab niipalju, et varsti leiad uue e l u k a a s l a s e ja ring kordub tõenäoliselt....Ega sa ometi arva ,et abiellud üks kord elus peale kümmet elukaaslast nagu Triin Tulev.
Varem siin nagu on asjalikke nõuandeid tulnud või lohutamist, aga nüüd sekord siis minule kohe lahmitakse vastu. ärge siis üldse vastake kui midagi tarka öelda pole.
Minu isiklik arvamus on, et nõustamine tasub ära, kui leidad endale sobiva nõustaja, sest ka neid on erinevaid. Mina sain omal ajal palju julgust juurde hoopis psühholoogistest raamatutest. Igal juhul on hästi palju vaja ilmselt tegeleda iseendaga ja oma mõttemaailmaga, võtta ette uusi tegevusi, mida muidu ehk ei viitsinud ja suhelda palju ka sõpradega/sõbrannadega. Siis ei jäägi enam aega üle tunda tühjust hinges ja mingi aja pärast hakkad märkama, et vanad harjumused (mees ja temaga koos olemised) tulevad üha vähem ja vähem meelde
Ikka on alguses raske. Ka mina läksin mingi aeg tagasi oma elukaaslasest lahku. Kuigi otsus oli ka mõlemapoolne, siis esimesed kuud oli ikka tunne nagu mingi tükk iseendast oleks puudu! Ma arvan, et lahkuminek oli 100% õige otsus, lihtsalt tuleb uuesti harjuda üksi elama, see võtab aega.
See on hästi loomulik tunda puudust ja ka kaotusevalu isegi juhul kui lahkuminek oli mõlemapoolne otsus. Nõustun Siisuga, et muutusega harjumine võtab aega. Seni olid teil ühised unistused, kogemused, plaanid, jne. Nüüd on teisiti, võib tunduda, et senine maailm ja tulevik varisesid kokku. Justkui tükk iseendast oleks kuhugi kadunud. Loomulikult tekitab see segadust ja hirmu.
Iseendale tuleb anda aega selle kõigega harjuda. Kindlasti ei tohiks ennast piitsutada, et mis ma nutan taga vanu aegu, sellel suhtel polnud mingit tulevikku jne. See tekitab endas ainult lisapingeid ja halba enesetunnet. Tuleb võtta aega kuni jõuad selleni, et saad panna selle suhte selja taha ja edasi minna. Igaüks jõuab selleni erinevalt ja mõnel võtab see vähem aega ja teisel rohkem.
Loomulikult on senisel elukaaslasel ka edaspidi Sinu elus oma koht. See milline see on, on Sinu enda teha. Teil on ühine laps, kindlasti ka palju ilusaid ja häid mälestusi. Võta need head mälestused kaasa.
Kindlasti on ka palju unistusi ja eesmärke, mis on Sinu jaoks olulised ning mille poole sa saad endiselt edasi liikuda. On selleks näiteks oma maja (tuba lapsele) vmt. Millised on Sinu soovid, unistused, eesmärgid? Mida Sina tahad? Mis Sulle meeldib?
Kuidas paremini olukorraga toime tulla? Vahel aitavad uued ettevõtmised, nt uus hobi või trenn, sõpradega väljaskäimine vmt. Need annavad energiat ja positiivseid emotsioone ning aitavad mõtteid mujale viia. Kindlasti on hea kui leiad kellegi kellega rääkida, kas siis nõustaja, mõne lähedase inimese või siis kasvõi panna peaskeerlev päevikusse kirja. Vajadusel võin anda ka mõne nõustaja kontaktid, kelle poole võib pöörduda.
