Lugu sai alguse paar aastat tagasi, kui jäin ootama meie teist last. Laps oli planeeritud. Algus oli tore, mees hoidis ja hellitas mind. Kui kõht hakkas kasvama, hakkas ta üha vähem kodus olema. Tõi ettekäändeks probleemid sõbral, komandeeringud jne. Samas muutus ta kodus olles minu vastu väga jäiseks, ütles halvasti, provotseeris tülisid. See tegi mind närviliseks, nutsin palju, muutusin kurvaks ja tõmbusin endasse. Hakkasin juba lootma, et mees ei tulekski enam koju. Mõningate vihjete kaudu sain teada, et tal on teine südames.
Mees tuli koju ja jäi. Salgas, ütles, et pole olnud midagi, et tal oli vaja omaette olla. Et armastab ainult mind.
Mind jäi see painama. Ütlesin talle paar korda, et , kui teaksin, et tal oli suhe, siis oleks seda kergem andestada, kui teadmata põhjusel minuga sellist käitumist. Ta eitas ikka.
Tasapisi hakkas elu jälle minema. Kuni kevadeni. Mees muutus jälle ükskõikseks, tulid tühjast tülid, mis olid jälle tema provotseeritud. Ta hakkas minu sõnadest varjatud halba tagamõtet otsima ja siis sai mulle etteheiteid teha. Voodielu muutud väga harvaks. Ettekäändeks väsimus. Siis avastasin, et mind ei kutsuta enam mehe sugulaste koosviibimistele. Lõpuks mee ütles, et ta ei tea enam, kas ta tahab minuga edasi elada. Samas, kui ta eemal on , siis igatseb mu järele. Järgmisel hommikul lõpuks ladus ta tõe välja. Tal on juba 2 aastat uus armastus, keda ta armastab rohkem, kui mind kunagi on armastanud kogu 11 aasta vältel. Ma ei teinud skandaali, aimasin ju seda. Mul oli väga valus. Ta pakkis oma asjad ja lahkus. Minu palvel. Ma ei saa ju edasi elada mehega, kes tahab minust lahutada ja abielluda teisega.
Nüüd on igatsus meeletu. Mina armastan teda endiselt. Lapsed igatsevad ja ootavad. Suurem on krb, väiksem magab halvasti ja ei söö, nõuab issit söötma. Mees, kui helistab, ütleb, et igatseb meie järele. Kui olen öelnud, et tulgu siis koju, ei ütle ta midagi. Viimase päeva, mis koos olime, käisime ringi, nagu armunud. Sellist hellust pole ma juba ammu temalt saanud. Viimase öö veetsime koos.
Milleks seda kõike vaja oli? Kui ta armastab teist, siis milleks minule lootust anda? Küsisin temalt, kas meil on veel lootust, või on kõik läbi?. Tema vastas, et ehk isegi on. Ta ei tea . Tal on kõik sassis. Tema sugulased on uut juba näinud ja eelistavad teda. Mu mees on väga mõjutatav nende poolt. Aga sellele keegi ei mõtle, et üks pere on jälle lahku aetud, üks naine on väga kurb ja lapsed õnnetud.
Kurb lugu ja palju haiget saamist, seda enam, et armastate meest endiselt. Nagu kirjast selgub, pole teie lugu sugugi lõpetatud ning teadmatus üsna piinarikkas. Vahel jõutakse endas tõepoolest selgusele hoopis eemal olles, kui ei sega igapäevaelu ja pingest tekkinud tülid ja nääklemised. Nagu ma aru saan, siis on mehel raske endas selgust leida, mida tahab ja mis tunded tal õigupoolest on kellegi vastu. Ta tahaks justkui mõlemat või siis on raske üht suhet täiesti ära lõpetada, et saaks pühenduda ühele.
Paratamatult tekkis intrigeeriv küsimus Teile – ega Te mehel kahe naisega lähisuhteid hoida liiga mugavaks ei tee ehk siis, praegune olukord võib aidata kaasa tema otsustamatusele. Võimaluse tagasi tulla, kui Te ise seda tahate, võib ju jätta ja ka kontakti hoida - on see ju lastele ja ka parim, kuid hoopis muu on intiimne lähedus ja seotus. See oleks Teile jätkuvalt väga kurnav ja haiget tegev. Praegu on teie mõlema üleelamised ilmselt teid lähendanud ja võimalik ka, et kogete palju sügavamalt oma suhet ning vajadust teineteise järele, kuid seda valusam on teadmine, et teie vahel on keegi kolmas.
Niisiis on oluline, isegi kui see võtab aega, jõuda siiski otsuseni kuidas jätkata. Hea, et saate nüüd avatult rääkida, see eeldus parima lahenduseni jõudmisel. Kindlasti ei tea sugulased, mis on parim teie mõlema jaoks ja mis teid õnnelikuks teeb.
Soovin teile selgust ja rahulolu.
