..minuga on nii, et olles üle elanud valusa lahtirebimise
, on tekkinud mu kõrvale inimene, kes armastab mind ja kelle vastu ka minul tunded on..ainult et minu tunded on seekord VÄGA IMELIKUD.
Polnud sellist AHHAA! tunnet, et olen nüüd armunud ...puuga pähe saanud vms....mida olen varem kogenud.
Mõtiskledes selle üle tekkis minus küsimus, kas see on ikka õige...kui ei tekigi armumise etappi, on vaid suur tänutunne selle vastu et elan ja olen olemas ja tunnen ja mind imetletakse ja et ma igatsen kellegi järele...ja mitte ainult KELLEGI järele, vaid just tema järele...ja et tahan teda hoida ja talle anda,on andmissoov ja jagamissoov.
Kuidas teil on hilisemad armastused tekkinud, kui olete eelnevalt väga haiget saanud( olete lootnud et see suhe ei purune iial) ??
Mind huvitab, kas ma olen endale mingi kooriku kasvatanud, või on mu käitumine päris tüüpiline, pärast kõike kogetut.
Muretsete uue suhte pärast ja sellepärast, et Teie tunded on võrreldes varasemalt kogetuga teistsugused ja need tunduvad Teile väga imelikud. Usun tõesti, et igal ühe jaoks on suhe omamoodi ja iga paarisuhe eriline ning kordumatu. Vahel tabavad tunded nagu välk selgest taevast, vahel kujuneb lähedus ja emotsionaalne side pikkamööda. Palju on ju ka vaieldud selle üle, kas armastust esimest silmapilgust on olemas või kas armastust üleüldse on olemas ning samuti selle üle kas tunded võivad olla püsivad (nt sama partner elu lõpuni). Nii palju kui on inimesi ja suhteid, on ka erinevaid kogemusi ning arvamusi. Ja tore ongi.
Kindlasti oleme alati mõjutatud varasematest suhetest ja üleelamistest, nii halbadest kui heades kogemustest. Seda võib võtta kui meie rikkust ja tugevust. Vaevalt et on olemas piir või limiit palju võib elu jooksul armuda ning pole teada, et tunnete tugevus ja kirg on just esimene kord suurim.
Oluline on lahti lasta eelmistest ning võtta uut suhet koos selles peituvate võimalustega. Uus partner ei saa ega peagi tegema olematuks varasemat valu, olla asendus, olla samasugune või võistlema parem olemises.
Kirjast võib oletada, et hoolite väga uuest suhtest, samas aga kahtlete oma tunnete tugevuses ja ilmselt kardate olla liialt haavatav. Võimalik, et uus suhe pole ideaalne ega igavene, kuid seda pidevalt kartes võib see kujuneda kui isetäituvaks ennustuseks. Hea on, kui suudate nautida ja hinnata seda, mis on ning tunda rõõmu ja olla õnnelik. Kui kahtlete, andke endale aega, jagage partneriga oma kõhklusi, oma tundeid, kuidas end temaga tunnete. Usun, et see aitab kaasa nii iseendast arusaamisele kui vastastikusele mõistmisele ja kindlustundele.
Soovine teile oma õnne leidmist!
Suur tänu asjaliku vastuse eest ! Isegi üle ootuste põhjaliku vastuse eest !
jah, Teil on õigus,adun ise ka seda, et ma ei tohi hakata liialt lahkama ja tegelema küsimusega - kas see tunne on õige.
Eelmises suhtes tegelesin sellega pidevalt, ja see õhupall täituski ilusti ise ja käis ootamatult -plärtsti ! see oli tõesti üks suur asjaolude kokkusattmune, mitte ainult minu mõtte ja sõnatöö.
Nüüd olen suutnud täiesti vabalt ja teadlikult igasugu kahtlusi lasta lahti, et elu ise korrigeeriks meie saatust.
Ja hea et sain Teilt julgustust, sest mulle tundub, meie- naised kipume ikka rohkem kahtlema, kui mehed...see on meile nii omane. Mehed ongi selleks, et meile-naistele näidata, kuidas probleemivabamalt elada, ja mitte tekitada endale ise õhust probleeme.
Nüüd tean seda ja oskan hoiduda, naudin kõike mis meil koos kogeda on.
Eks see küsimusekübeke ikka jääb, et mis meist saab. aga vähemalt teen kõik, et mitte seda üle tähtsustada.
Soovitaksin lugeda veel ka 2 raamatut, millede autor on J. Gray : "Marss ja Veenus: uus algus", "Marss ja Veenus kohtuvad taas". Need on 2 asjalikult kirjutatud raamatut, mis aitavad mõelda ka selle üle, mis jäljed on vanad suhted jätnud ning mida saaks veel teha endaga (oma mõtete ja tunnetega), et anda uuele suhtele suuremaid õnnestumise võimalusi. Julgen soovitada, sest olen ise ka lugenud ja nii mõnigi asi on mõeldes ja soovitatud harjutusi tehes paika läinud. Ja nüüd olen uues suhtes ja õnnelik nagu ei kunagi varem
Olen hetkel samas olukorras. Vana ja pikk suhe sai otsa. Uus suhe kujunemas. Ise olen vähe segaduses, sest ei tunne endas silmipimestavat kirge. Mõtted on küll kogu aeg uues, kuid tulevikuplaane ei kavanda. Mõtlen ,et kõik mis tuleb on hea ja et üldse meist paar saaks, on vaja meie mõlema vaba otsust. Ühe kirgliku öö oleme koos veetnud ja sellest ajast peale kannan enda sees kuuma päikest. Ma lausa näen seda endas kumamas, kui silmad sulen. Olen igati õnnelik.
Selle kõige tulemusena märkasin ,et olen enda ümber kasvatanud müüri. Ilmselt tänu sellele müürile, ei tunne ka põletavat kirge. Samuti olen väga arg, et ise kallistada. Kardan tõenäoliselt tagasilükkamist. Öeldakse, et kui selliseid asju märkama hakkad, siis on võimalik probleemiga ka tegeleda ja neist üle saada. Nüüd tegelengi sellega, et püüan endas selgust saada ja leida lahendusteid. Kindlasti olen otsustanud oma sõbrale sellest müürist ja oma hirmudest rääkida. Ta on olnud mu kõrval mõistva sõbrana sellest saati, kui minu maailm pool aastat tagasi kokku varises. Ja tean, et ta saaks aru. Muidugi tegelen ka iseenda mõtetetga ja müüride lammutamisega. Päike minu sees annab jõu ja tarkuse.
Päikest sullegi!
