Oleme mehega koos elanud aasta. Meie suhe algas 2 aastat peale nende lahkuminekut. Tal on eelmisest suhtest 10 aastane tütar, kellega aeg-ajalt saavad kokku (kui endine elukaaslane ikka lubab), kuid telefonis ja msn-s suhtlevad pea iga päev. Murelikuks teeb see, et kardan ilmselt vist tobedaid asju. Meil on plaanis sügisest lapsi saada ja see on pannud igasugu asjadele mõtlema, mille peale enne ei tulnudki. Ja ootaksin ka kindlasti meeste kommentaare!
A kardan, et mu mehe jaoks ei ole meie lapse sünd sedavõrd oluline ja õnnelikuks tegev sündmus kui oli esimest korda isaks saada. Olen palju kuulnud kui räägitakse, et meeste jaoks on ainult see esimene jkord kõige olulisem ja erilisem. Hirm, et meie rasedus ja lapse sünd ja olemasolu jätaksid ta suhteliselt külmaks just sel põhjusel, et tal jub aon laps. Muidu on ta väga lastsõbralik mees, alati seltskondades tegeleb lastega. Ja kui oleme ta tütrega kolmekesi koos olnud, siis alati tegelb lapsega palju ja on väga hea isa mulje endast jätnud. Vahel isegi näib, et ta nagu unustaks minu ära, sest minuga eriti ei räägi. Lausa tekib tunne, et ma pole tema jaoks üldsemitte tähtis. Ise ta ütleb, et kõik mu kahtlused on alusetud.
B Kardan, et meie lapsed ei saa tema jaoks olema sama kallid ja samavõrd armsad kui on ta esimene laps, keda ta ei saa näha nii sageli kui ta ise tahaks. Ja et kui oleksime kõik koos, siis pööraks koos olles meie lastele vähem tähelepanu kui oma esimesele lapsele ning me lapsed oleksid väga õnentud ja tunneksid ennast tõrjututena.
C Kardan, et tulevikus laseb oma lapsel endaga manipuleerida. Nt ostab talle kalleid asju mida laps tahab (sest laps muidu nt ähvardab, et ma enam ei armasta sind), aga samal ajal jäävad meie lapsed millestki vajalikust ilma. Tõsi, siiani ei ole ta endast jätnud sellise mehe muljet, et ta võiks nii teha.
D olen mures, et kui olen rase ja ta katsub minu kõhtu või käib minuga arsti juures kaasas või tuleb minuga sünnitusele kaasa, et siis nendel hetkedel ta väga palju mõtleb hoopis eksile ja temas vallanduvad mingid vanad õrnad tunded eksi vastu. Ise ütleb, et see pole võimalik, et tema südames on vaid armastus minu vastu ja et seal pole eksist varjugi.
E kardan, et kui ta om alapsega suhtleb, siis tegelikult ei ole ta oma mõtetes ja tunnetes ainult isa rollis ja ainult oma lapsega, vaid laps meenutab talle pidevalt eksi ja neid tundeid ja aegu, mis neil koos olid. Mees küll väidab, et nii ei ole. Et ta on isa, on OMA lapse isa, mitte ei mõtle suhtlemise hetkedel ega ka muul ajal eksile ning et tal ei teki mingeidki õrnu tundeid ja nostalgiat eksiga seoses.
Palju kartusi ja kõhklusi ja õnneks vaid oletused. Muretsete tuleviku pärast ja soovite oma tulevasele lapsele ja perele parimat. Olete tunnetanud mehe juures palju toredaid ja positiivseid suhtumisi ja kogenud tema sobivust ja valmisolekut isa rolliks.
Ja ometi närib kahtlus hinge, kas see kõik toimib ka teie ühise lapse sündides ning kas mehel jätkub armastust ka talle.
Mis teid veenaks, et mees võib olla pühendunud ja hooliv ka oma uues peres. Kui nüüd provotseerida, siis kas see, kui ta oma tütrele vähem tähelepanu pööraks, lastega mitte nii hästi läbi saaks, oma eelmisse peresse ja suhetesse jahedamalt ehk isegi kahetsusega või kuidagi negatiivselt suhtuks. Vaevalt, julgeksin nii oletada.
Kui nüüd vaataksite veelkord endasse, kuivõrd olete endas kindel, valmis pere suurenemiseks, ema rolliks. Paljudel emadel (ka isadel) on perioode, kus hirm ebaõnnestuda vanemana võtab võimust ja see on loomulik. On tegemist ju ühe vastutusrikkaima ülesandega elus. Hea, et olete saanud oma mehega neil teemadel rääkida ja jagada oma kõhklusi. On ehk midagi, mis on veel peidus ja ootab selgust? Teie oma vaheline suhe, kindlustunne tulevikus, oma tunnetes?
Kui endas on selgus ja kindlustunne olemas, siis kergem ja optimistlikum ka tulevikku vaadata. Niisiis, tagasi mehe juurde - praegu on peamine mure, kas mees suudab end jagada mitme lapse vahel ja kas tal ei võiks olla alles õrnu tundeid endise naise suhtes. Tõepoolest, eelmine pere kuulub teie mehe ellu ja seeläbi puudutab ka Teid ning sellega toimetulek on vahel üsna keeruline. Kindlasti käib peast läbi palju võrdlusi, ärritavaid oletusi ning halvimal juhul püüate justkui võistelda, et olla parem ning see võib varjutada teie omavahelist suhet.
Küllap on parim see, kui saaksite keskenduda praegusele suhtele, usaldada meest ja tema (ka iseenda) tundeid ning soovi luua uus pere. Teil saab palju olema omamoodi, teie olete just selline nagu olete – emana, naisena, ka teie suhe on ainulaadne, kordumatu. Te leidsite teineteist just sellistena nagu olete.
Minul puudub selline teadmine ja kinnitus, et mehe jaoks esimene laps võtaks temalt energia ja armastuse teiste vastu. Vanemad armastavad oma lapsi igaüht omamoodi. Tõenäoliselt oleks kõigile hea, kui suudaksite võtta mehe suhet tema tütrega kui tema elu olulist ja loomulikku osa. Kui see on raske ja miski närib hinge, siis jõuda äratundmisele, kuidas teile täpsemalt häiriv on ning ikka ja jälle jagada seda mehega – mida tunnete, mida vajate, mida ootate temalt jne. (nt tunnete kõrvalejäetuna, soovite rohkem koos olla, vajate rohkem õrnust ja tähelepanu jne.). Samuti jagage ka positiivseid hetki, mil end õnnelikuna tunnete, mis Teile mehe juures meeldib, mis Teile rõõmu teeb. Seeläbi on võimalik kinnitada vastastikust usaldust ja saada kindlustunnet suheteks tulevikus.
Loodan minagi, et saate veel kommentaare ja kogemuste jagamist teistelt.
Õnnelikku tulevikku teile kõigile.
analyysi omi hirme,kas need mitte pole alusetud.mida inimene pöhjuseta kardab ,seda ta ka ju saab.niimoodi möeldes sa ju pidevalt kujustad ja lood tulevikku.kui selline hirm tuleb,mötle siis see positiivseks ja tunne röömu sellisest lastesöbralikust kaaslasest.muidu vöib lihtsalt arvata,et kadedus köneleb sinus.rasedus on ilus aeg ning pyya see armastusega täita,sina oled ema ja naine.
Tean mida sa tunned.Ka mina sain kokku sellise inimesega kellel oli eelmine elu ja sellest pisike tütar.Mind köitis selle inimese juures see kuidas ta tegeles oma lapsega ja kuidas ta teda hoidis.Ka minul oli hirm,et kui sünnib meie ühine pisike,et kas ta teda samamoodi hoidma hakkab.Nüüd on meil tütar kes on kuue aastane.Ta hoiab teda väga,isegi rohkem ja mul olen selle üle väga he meel.Nii,et pea püsti,hirmud selja taha ja beebit muretsema .
Ja veel ex-i kohapealt.Mina kartsin samuti ,et äkki ma temast halvem ja püüdsin olla väga hea naine.Soovitused:ära pinguta vaid jää iseendaks.Kui liiga pingutada võid hoopiski suhte ära rikkuda.
ära muretse nii palju ette.me keegi ei tea kunagi,mis meid tulevikus ootab.muide,ise kasvatan mehe lapsi eelmisest abielust ja armukadedus ei ole võõras.suru need mõtted maha,muidu muutud äkki vinguvaks kaasaks ja mees avastab,et eksnaine oligi parem.ole tubli ja sünnita aga laps,küll hakkama saad.
Minul jälle negatiivne kogemus... Panen selle siiski kirja, kuigi mõtlesin kaua, kas seda teha või mitte. Ja siiralt loodan, et minu mees oli erand ja Sinul, teemaalgataja, ei tule iial midagi sellist läbi elada.
Abiellusin mehega, kel oli kaks last. Ta hoolis neist väga ja nii tore oli vaadata,kuidas ta nendega kõikjal käis ja tegeles. Ka mina käisin palju kaasas ja saime lastega päris hästi läbi. Tundus, et ka laste emal ei ole minu vastu midagi, saime suheldud. Mees käis tihti komandeeringutes, tegelesin ise lastega... Siis jäin lapseootele. See ei olnud õnnetus, planeeritud ja oodatud laps oli. Kõik oli korras. Mees teenis hästi, kasulapsed olid toredad, mida veel tahta Probleemid tekkisid siis kui meie ühine laps oli sündinud ja üht-teist oli vaja osta. Peale kõige vahetasime elukohta, kolisime korterist oma majja. Äkki tekkis mehe exil küsimus, kellele jääb maja? Olime vist vaevalt kuu sees elanud... Püüdsin selgitada, et kavatsen ikka vanaduseni välja elada, mitte hakata kohe maja jagama. Siis veidi aja pärast võtsid ka lapsed teised tuurid... Siiani oli neile võimaldatud kõike millele nad olid vaid osanud näpuga näidata, aga nüüd oli keegi veel, kellel omad vajadused ja mina tööl ka ei käinud. Asi läks selleni, et mehe vanem laps karjus mulle näkku (10 aastane), et nemad on isa lapsed ja see kes sündis, on minu laps. Asi oli paigas. Minu mehe suhtumine oli selle aja peale samuti muutunud. Ilmselgelt hoidis ta esimesi lapsi rohkem. Neile võimaldati kalleid riideid, piisavalt taskuraha, hiljem juba välisreise. Meie ei saanud 10 aasta jooksul isegi Soome. Kui me mehega pidasime plaani kuhugi minna või koju midagi suuremat osta, siis selleks ajaks kui meil raha koos oli, tulid lapsed jälle välja mingi ideega kuhu see raha hädavajalikum oleks. Sama lugu mingite pisiplaanidega. Kui mõtlesime kuhugi õhtul sõita, juhtus tihti nii, et mingil lapsel oli vaja trennist koju saada või kellegi sünnipäevale minna või mida iganes. Ja meie plaan... kukkus jälle läbi. Lõpuks kartsin paaniliselt telefoni helinat, sest jälle oli kellegil midagi vaja!!! Lisaks lastele helistas mehe ex ja exämm. Mulle tundus, et me peaksime olema üks suur õnnelik perekond, ainult et mina olin selles perekonnas must lammas... koos oma lapsega. Meie lapse jaoks ei olnud isal kunagi aega... Ja raha. Ka korra aastas loomaaeda sõit oli ikka väga suur ettevõtmine ja mees tegi seda äärmise vastumeelsusega. Kui püüdsin tähelepanu juhtida sellele, et meie lapsele oleks ka üht-teist vaja, siis leiti alati põhjus, miks antud asja praegu ei saa või üldse pole vaja. Mida suuremaks lapsed said, seda suuremaks läksid vajadused ja peale 10 aastat sellist elu mina enam ei suutnud nii elada. Lisaks kõigele oli oma laps juba nii suur, et hakkas küsima, miks isa minust ei hooli, miks tal teiste laste jaoks alati aega on, aga tema jaoks mitte. Ja siis ma leidsin, et nii enam ei saa... Läksime lahku ja elasime lapsega mõnda aega kahekesi. Püüdsime oma elu kuidagi järje peale saada. Minu aastat hiljem võin öelda, et saime ja oleme ilma isata palju õnnelikumad. Me reisime võimaluste piires, remontisime kodu ja päris kindlasti me naersime palju palju rohkem. Lubasin endale, et mitte iial enam ei hakka ma koos elama mehega, kellel on alaealised lapsed. Kahju... on ainult sellest, et ma raiskasin ära oma elu ilusamad aastad inimestele, kes neid väärt polnud. Ja... ma hoolisin neist, ausalt.
Loodan, et teemaalgatajal läheb teisiti. On ju ka olemas toredaid mehi, kes suudavad tõmmata piiri just sinna kuhu vaja ja panna asjad toimima nii, et keegi ei kannata. Siiralt, edu Sulle!
soovitaksin olla marurahulik. üldiselt on nii, et mida rahulikum, normaalsem ja armastavam sa oled seda parem on tulemus ükskõik milline see poleks. uued olukorrad vajavad harjumist. pead endast, mehest (ja seeläbi ka tema eelmisest elukaaslasest) lugu pidama.
aga üldiselt on nii, et sina laste kategoorias ei võistle ju. ikka täiskasvanute omas, suure tõenäolisusega on nii, et kui mees juba oma lastest hoolib siis hoolib ta kõigist lastest.
.
Probleemid tekkisid siis kui meie ühine laps oli sündinud ja üht-teist oli vaja osta. Peale kõige vahetasime elukohta, kolisime korterist oma majja. Äkki tekkis mehe exil küsimus, kellele jääb maja? Olime vist vaevalt kuu sees elanud... Püüdsin selgitada, et kavatsen ikka vanaduseni välja elada, mitte hakata kohe maja jagama. Siis veidi aja pärast võtsid ka lapsed teised tuurid... Siiani oli neile võimaldatud kõike millele nad olid vaid osanud näpuga näidata, aga nüüd oli keegi veel, kellel omad vajadused ja mina tööl ka ei käinud. Asi läks selleni, et mehe vanem laps karjus mulle näkku (10 aastane), et nemad on isa lapsed ja see kes sündis, on minu laps. Asi oli paigas. Minu mehe suhtumine oli selle aja peale samuti muutunud. Ilmselgelt hoidis ta esimesi lapsi rohkem. Neile võimaldati kalleid riideid, piisavalt taskuraha, hiljem juba välisreise. Meie ei saanud 10 aasta jooksul isegi Soome. Kui me mehega pidasime plaani kuhugi minna või koju midagi suuremat osta, siis selleks ajaks kui meil raha koos oli, tulid lapsed jälle välja mingi ideega kuhu see raha hädavajalikum oleks. Sama lugu mingite pisiplaanidega. Kui mõtlesime kuhugi õhtul sõita, juhtus tihti nii, et mingil lapsel oli vaja trennist koju saada või kellegi sünnipäevale minna või mida iganes. Ja meie plaan... kukkus jälle läbi. Lõpuks kartsin paaniliselt telefoni helinat, sest jälle oli kellegil midagi vaja!!! Lisaks lastele helistas mehe ex ja exämm. Mulle tundus, et me peaksime olema üks suur õnnelik perekond, ainult et mina olin selles perekonnas must lammas... koos oma lapsega. Meie lapse jaoks ei olnud isal kunagi aega... Ja raha. Ka korra aastas loomaaeda sõit oli ikka väga suur ettevõtmine ja mees tegi seda äärmise vastumeelsusega. Kui püüdsin tähelepanu juhtida sellele, et meie lapsele oleks ka üht-teist vaja, siis leiti alati põhjus, miks antud asja praegu ei saa või üldse pole vaja. Mida suuremaks lapsed said, seda suuremaks läksid vajadused ja peale 10 aastat sellist elu mina enam ei suutnud nii elada. Lisaks kõigele oli oma laps juba nii suur, et hakkas küsima, miks isa minust ei hooli, miks tal teiste laste jaoks alati aega on, aga tema jaoks mitte. Ja siis ma leidsin, et nii enam ei saa... Läksime lahku ja elasime lapsega mõnda aega kahekesi. Püüdsime oma elu kuidagi järje peale saada. Minu aastat hiljem võin öelda, et saime ja oleme ilma isata palju õnnelikumad. Me reisime võimaluste piires, remontisime kodu ja päris kindlasti me naersime palju palju rohkem. Lubasin endale, et mitte iial enam ei hakka ma koos elama mehega, kellel on alaealised lapsed. Kahju... on ainult sellest, et ma raiskasin ära oma elu ilusamad aastad inimestele, kes neid väärt polnud. Ja... ma hoolisin neist, ausalt.