Tere!
Tahaksin saada nõu järgmises probleemis.
Elan elukaaslasega koos 10a, meil on 2,5aastane poiss.
Nüüd on jõudnud elu sinna etappi, kus tundub, et ees ootab lahkuminek.. Ja nüüd valitsebki hinges meeletu kartus, et kuidas edasi toimida - pole sellist kogemust varem olnud. Ei oskagi kuskilt alustada - lihtsalt tunnen praegu meeletut valu ja kartust... Kartust ka selles osas, kuidas saab hakkama minu poeg, kes on psüühika poole pealt suhteliselt õrnake. Et kui otsin meile üürikorteri, siis kas ta hakkab seda koduks pidama? Et kui hakkavad pihta issi külastuspäevad, siis kas laps kisutakse minu käest ära nutuga, kuna ta tahab emmega olla... Ei taha seda ettegi kujutada.... Ja kas isa võib minu käest lapse üldse ära võtta, et hoopiski mina hakkan last külastama??? Olen hetkel ju lapsehoolduspuhkusel ning sissetulek puudub - praegu on toetajaks olnud lapse isa... Tööle naasen septembris. Andke palun nõu, eriti just lapse poole pealt, olen täielikus ahastuses ja kurbuses, kartuses kaotada oma laps ja sellega teha talle ja ka endale meeletult haiget...
Meie lahkumineku põhjus on seniajani suht segane, kuna temaga ei ole võimalik rääkida - ta lihtsalt ei kuula mind ja läheb minema... aga niipalju, kui olen suhelnud, on meie probleemid saanud alguse kaua aega tagasi. kui olin oma rasedusega juba sealmaal, et kõht hakkas välja paistma, siis hakkas ta käima pidudel, vahetevahel jäi isegi ööseks ära, ja ei mingeid seletusi.. ja nii kuni praeguseni - ta käib igal nädalalõpul pidudel, samal ajal väidab, kui kallid talle oleme... lisaks käis ta 3x reisil, mille peale käisime ka meie, naised 2x reisil ja oleme ka väljas peol käinud. ja tundub, et see ongi talle muret tekitama hakanud.. igatahes on praegu olukord, kus ta ütlebki, et olen muutunud ja temal pole minu vastu enam mingeid tundeid ja et teda enam ei huvita miski peale poja.. ehkki - umbes paar nädalat tagasi käisime koos perega veel saksamaal nädal aega ja kõik oli ok... ja nüüd selline asi - nagu välk selgest taevast... kardan meeletult poja pärast... olen palju juba nutnud, teda palunud, et ma olen nõus muutma ennast, ehkki - ma pole midagi halba teinud... ma ei saagi aru, kas ta lihtsalt tahab mulle ajuloputust teha, ehkki varem pole ta lahkuminekust kunagi rääkinud... aga kardan meeletult poja pärast, et kuidas tema hakkama saab ja mis üldse edasi saab... see tunne on nii hirmutav, kui mõtlen kõige mustemale stsenaariumile - ma ei suuda ilma oma lapseta... lisaks on ta ka suht memmekas, et see sõelumine ühe juurest teise juurde võib talle halvasti mõjuda... mulle piisas juba sellest tundest, kui ühel ööl kolkis maruvihane issi ukse taga, kuna unustas peole minnes oma võtme koju. ning kui öösel ukse lahti tegin, kiskus ta mu ukse taha, minu poeg aga nuttis toas ning ma ei saanud tema juurde minna... see läbielatud kogemus kummitab mind siiamaani... ja isegi kui tuppa mind viimaks lasti, ei andnud talle mulle nutvat last... see tunne, mida ma tundsin..... ma ei taha seda tunnet enam kogeda....
Jah, seda, et ta minuga manipuleerid, ütlevad ka sõbrannad... Ja see tekitab ka omakorda segadust, et ma ei saagi enam aru, mida ma tahan... kui meie vahel oli kõik korras, siis ma tundsin, et ma tahaksin elada koos pojaga kahekesi, selleks, et kõik oleks rahulikum ja et me tunneksime ennast hästi (mina ja poeg). ja nüüd, mil oleme tülis, hakkasin teda paluma ning lubama igasugu asju... täna olen küsinud endalt, kas ma ikka tahan neid lubadusi pidada, sest ainult kodus istuda ma ei tahaks - tahaks ju vahetevahel sõbrannadega väljas käia, kuna arvan, et tema jätkab ikka samas vaimus... et hetkel on seis, kus me jätkuvalt pole suhelnud, kuna teda polnudki öösel kodus ning ausalt öeldes ma hoian ennast tagasi, et ise mitte midagi öelda selleks, et ära leppida, ehkki ma tean, et kui on ikkagi lahkuminek ees, lööb see ikka rööpast välja... aga võib-olla on siiski nii kõige parem??.. olen täielikus segaduses...
Kui lahkuminek on niikuinii ees. Siis pole Sul midagi karta.
Tee süda kõvaks ja pane oma reeglid paika. Küsigi inimesed muutuvad ja see on loomulik, Sina ju ka muutusid ....ja lahkuminek ei ole veel maailma lõpp.
Kirjadest selgub, et õnnetu olek ja segadus vastastikustes suhetes on kestnud juba tükk aega, alates raseduse ajast. Praegu väljendate kõige suuremat muret ja hirmu poja tuleviku pärast. Olete proovinud end muuta, et mehe heakskiitu ära teenida, kuid see on tähendanud, et olete oma vajadusi eiranud ning rahulolu ei ole tulnud kummagi jaoks. Küllap on üks põhjus selleski, nagu kirjutate, et Te ise ka täpselt ei tea, mida olete halba teinud ja mida peaksite muutma, mida lubama ja kas tahate neist kinni pidada jne. Justkui peaksite ära teenima oma mehe tunded ja austuse.
Selle taga on ilmselt palju lahtirääkimata jätmisi. Praegu olete valmis tegema kõik poja heaolu ja turvatunde nimel. Tugevad tunded, meeleheide, hirm, mida kogesite vihase mehe käitumisest tulenevalt, on liialt värske, et praeguses olukorras selgelt mõelda ja mõista toimuvat. Kaitsva ja hooliva emana olete valmis paljuks, et oma tundeid ja vajadusi ohverdada. Pojaga seonduv ongi ilmselt praegu kõige haavatavam külg teie sassis suhetes ning seda ilmselt mõlema jaoks. Samas võib juhtuda, et ka tagajärg teie enda lahendamata probleemidele. Ehk siis võib juhtuda, et suutmata omavahel suhteid klaarida, olete asunud seda tegema poja kaudu, tehes üksteisele haiget, kannatate seejuures kõik kolm.
Palju valu ja kannatusi. Kuid positiivne võib olla see, et selle taga on tugevad tunded ning selle kaudu ehk ka võimalused uuesti teineteist leida.
Kogesite alles toredat nädalat koos reisil ning õigupoolest pole teil vist endalgi päris selge, mis tingib lahkumineku vältimatuse.
Võimalik, et tuleks vaadata veidi rohkem tagasi. Mis muutus teie suhetes siis, kui olite aastaid koos olnud ning jäite lapseootele. Näib, et saabuvate isa ja ema rollide tulekuga muutus midagi väga oluliselt teie omavahelises suhtes. Ometi oli ju midagi, mis teid pikka aega koos hoidis. Mis on alles ja mis kadunud?
Ilmselt vajate mõlemad üht avatud ja usalduslikku jutuajamist. Mõlemad soovite ju parimat nii pojale kui teineteisele. See on teie ühine huvi ja vajadus. Oluline on väljendada, kuidas end tunnete praeguses olukorras, mida vajate ja paluda mehel end väljendada. Lubadused, mis suruvad alla teie vajadusi ja soove, ilmselt ei vii vastastikku õnnelikku suhteni.
Ja kui tõesti näete lahendusena lahkuminekut, siis tahan vähendada Teie hirmu poja äravõtmise ees. See on väga ebatõenäoline variant ja eeldab kohtu sekkumist ning väga mõjusaid põhjuseid (nt. lapse elu ja tervis on ema juures ohus). Kindalasti pole see aga lapse huvides, kui peaksite pidevalt kemplema ja hirmul olema iga külastuse ja kokkupuute pärast isaga, seega rahumeelesed kokkulepped ja selgeks rääkimised on igal juhul väga olulised. Ka lahus elades võib säilida isa ja poja vahel hea kontakt ning sellest võidavad kõik.
Väidate, et poja psüühika on väga õrnake. Kahtlemata mõjub praegune pingeline ja stressirohke elu nii poja kui Teie närvissüsteemile laastavalt ning igal juhul vajate kindlust tuleviku suhtes.
Praeguses olukorras on peamine leida vastus sellele, mida te mõlemad suhtelt ootate, mis on see, mis teile on teineteise juures oluline ja väärtuslik ning mis on see, mis peaks olema teisiti. Kui tekib ühine arusaam, mis on parim, siis on kergem leida ka sobivaid lahendusi. Ja lõpuks tahan ikka lisada, et Teil on õigus oma vajadusele ja tunnetele, Teil on õigus olla rahulolematu, kui Teid miski häirib ja Teil on ka vastutus probleemide korral lahendusi otsida. Teil on õigus oodata oma mehelt lugupidavat kohtlemist ja oma tunnete aktsepteerimist.
Julget pealehakkamist ja õnnelikke lahendusi!
üritan lühikokkuvöte kirjutada sellest mida ma pean tundma ja kuidas kannatama.
et elan poisiga koos, kes saab augustis 25.a oleme koos olnud 8kuud, köik oli kuni juuni keskpaigani ok. aga järsku hakkas tema jubedalt pidu panema ja mind ei taha ta eriti kuskile kaasa vötta.. kuna mina pidavat vinguma nii palju jne.. et las ma olla parem kodus, aga ma ei suuda istuda kodus ja telekat nillida kui mees lakub kuskil oma söpradega ja tuleb öösel kolme-nelja ajal jälle.. aga ta ei saa aru vist et olen rase ja tahaks ka nagu hoolitsust mitte et mind koguaeg ära töugatakase..
aga nüüd juulikuus pole ühtegi nädalavahetust kainet tal. iga reedel-laupäeval peab ta poole ööni söpradega pidu panema jne.
mind häirib see kuna olen 5.kuud rase ja ma lähen alati närvi kui ta kodust ära läheb.ja igakord on meil tülid et ta joob ja mulle see ei meeldi jne. siis hakkab ta rääkima et milline mina vanasti olin jne.. teame nagu ühteteist kokku vist 7 aastat.
nüüd eelmine reede sattusin meie tüli pärast isegi haiglasse.. ja mul öde helistas tol öösel et kle su naine viidi haiglasse jne.. selle peale ta vastas et ah mul suva et ta ka ei suuda enam jne..
ta tuli mulle minu ema juurde öösel kell kaksteist j'rgi ja läksime tema söbra koju, nad grillisid seal.
aga ma nagu järsku ütlesin et ei taha seal "sitamajas" olla ja sellest tuli jube riid.. käskis kohe autosse istuda ja et ta viib mind ära jne.. ta pole elu sees minu peale niimodi karjunud kui tol öhtul, et ma end pölema paneks jne..
et minu söbrannad on litsid ja mina samasugune. siis ma vihastasin ja ütlesin et hästi kui oled selline pohhuist ja tahad koguaeg pidu panna-mis tahtsid siis et lapse alles jätan.. et lään tapan üldse lapse ja ennast ära.. siis käskiski niimodi teha.. laup. hakkas helistama ja oli täitsa juua täis siis hakkas vabandust paluma ja et tal on nii kahju jne.. et ma tähendan talle nii palju ja ta armastab mind. aga ma ei suuda lihtsalt enam.. kui iga nädalavahetusega läheb see aina hullemaks.. mul üks tuttav ütles et läheksin arstiga rääkima ja et äkki tehakse veel mandril vöi kuskil aborti, et olen selle mehega oma elu ära rikkunud jne.. kui nüüd sain haiglast välja ja mees mul ütles et ta läheb nagunii ühe söbra sünnipäevale reedel.
et palun kes vähegi oskab annaks nöu mulle..
ta nagu üldse ei kuula mind, et mina peaksin aru saama, et ta on ka inimene ja tahab "aja maha vöta vahest" aga see on liiga tihedalt hakanud olema..!!
ja ma ei tea mida nüüd teha.. osad soovitavad tema juurest ära kolida, aga ma ei taha ema juurde ka minna. ning tegelikult on lapsel ka isa vaja ja ma olen veitsa noor ka ja olen kindel et ma ei saaks üksinda hakkama..
Soovite õigustatult kindlustunnet tulevikuks, seda enam, et olete lapseootel. Olete kogenud korduvaid tülisid ja mittehoolivust enda suhtes ning seetõttu tõstatanud küsimuse, mis saab edasi nii suhtest kui ühise pere loomisest ja lapsest. Saan aru, et mure ja tülid on paisunud nii suureks, et Teie tervis on olnud ohus ning peast käivad läbi väga äärmuslikud mõtted.
Niisiis otsite olukorrale sobivat lahendust, kuna nii jätkata enam ei soovi ning praegu näib Teile, et ühtki head lahendust pole.
Sageli juhtub nii, et rasedus muudab naise ja mehe omavahelisi suhteid. Vahel kaasneb palju segaseid tundeid ja kõhklusi, aga ka hirme, millega on raske toime tulla. Näib, et te pole saanud omavahel neid ka jagada. Halb on see, kui nüüd laps on muutumas omavahelise suhte klaarimise objektiks.
Kui nüüd oletada, et last ei oleks tulekul või et oleksite teinud rasedaks jäädes abordi, kuidas oleksite käitunud, kui mees jätkaks praegust eluviisi? Talunud ja jätkanud kooselu?
Loomulikult on praegu topelt vastutus ja suurem vajadus leida olukorrale sobiv väljapääs. Ja hea, et olete seda otsimas. Keegi ei saa Teist paremini teada, mis on parim lahendus, millega ise rahule jääte. Kuigi, mingil juhul ei taha soovitada ega näha lahendusena abordi tegemist. Ehk aitab Teil selguse loomisel endasse vaatamine - mida väärtustate kõige enam ja peate oluliseks tulevikus. Praegu muretsete sellepärast, et olete liialt noor ja kardate, et ei saa üksi hakkama ning ema juurde ei taha minna. Vaevalt, et noorus ise taksitus on, küllap vajate toetust ja abi. Mõelge läbi, mida vajate ning kaaluge läbi kõik võimalused, kuidas saaksite seda, mida vajate. On see kogemused, materiaalne abi, emotsionaalne tugi jne. Täiesti üksi hakkama saamine pole ju ka eesmärk omaette ning enamikel noortel on abi vaja, kui lapsed väikesed.
Loodan väga, et kaalute läbi mitmeid võimalusi tulevikuks. Praegu on aga oluline leida tasakaal ja rahulik meel, et suhted mehega selgeks rääkida. Tunnete teda juba aastaid ning kindlasti mahub sellesse palju toredaid aegu ning teil on vastastikku, mis teid seob ja lähendab. Ilmselt vajate mõlemad üht pikka ja põhjalikku jutuajamist, mis toimub teie vahel, millist kooselu soovite ning kuidas tulevikku ette kujutate. Küllap tahab ka mees teistsugust suhet (mitte pidevaid tülisid) ning vaevalt peab ta tulevikust rääkides peamiseks sõpradega pidutsemist. Jutuajamisel on mõte siis, kui pinged pole parasjagu püsti, vaid pea selge ning mõlemal soov selgust luua. Kuulake ära tema vajadused, kõhklused jm. ning väljendage oma vajadusi, muret tuleviku pärast jne. Teil mõlemal on õigus soovida, et teie vajadusi arvestataks. Julgesti võite väljendada seda, millega Te ei taha leppida (lugupidamatu kohtlemine, mehe eluviis jne.). Parim on see, kui saaksite jõuda kokkulepeteni (kuidas veedate nädalalõppe, kuidas jagate kohustusi, vastutust jne.) ning ühise arusaamani tulevikust. Ka siis, kui peaks tulemuseks olema eraldi elamine, vajab laps oma isa ning rõõmutoovad suhted on teie enda teha. Soovin, et leiaksite tee kindlustunde juurde ning laps tooks rõõmu teile kõigile!
kuna mina pidavat vinguma nii palju jne.. et las ma olla parem kodus, aga ma ei suuda istuda kodus ja telekat nillida kui mees lakub kuskil oma söpradega ja tuleb öösel kolme-nelja ajal jälle.. aga ta ei saa aru vist et olen rase ja tahaks ka nagu hoolitsust mitte et mind koguaeg ära töugatakase..