Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted elukaaslasega :: Vanad armid ei parane

asti
Külaline
Postitatud 01.07.2006 kell 14:21
Olen 25.a vabaabielus naine. Meil on 1.9 a poeg. Sooviksin veidi nõu, kuidas saada lahti vanadest luukeredest, mis piinavad ja kogu minu käitumist suunavad.
Nimelt kui meie laps oli poole aastane, tekkis mu mehel nö. suhe 14 tirtsuga. mees ise oli siis 27. Suhe oli pigem interneti tasandil: messengeri chatid. Kuid oli juhus, kus ühele sünnipäevapeole ilmus ka see plika. Mees oli üleküllastunud alkohoolist ja ilmselt andis oma tunnetele/vajadustele voli. Ma tean vaid, et suur amelemine käis. Kaugele nad läksid - ei tea. Ise olin loomulikult lapsega kodus. Minu teadmised põhinevad aga minu väga hea sõbra jutust, kes ka seal oli. Mees tunnistas tol korral, et midagi ei juhtunud ja et sellega on kõik jne. Nagu ikka siis lubatakse ja räägitakse.
Elu on edasi läinud. Tundub, et justkui kõik oleks korras kuid samas on see suur aga. Tol korral lõin endale meeletud pildid neist kahest. Ja loomulikult ei jätnud külarahvas mind ilma loba-informatsioonist, kus ikka nüüd on neid nähtud jne.
Aga kibestumus hinges istub. istub teine seal nüüd juba üsna häälekalt. Ja meie suhted mehega kannatavad juba selle all, sest ma kipun (tunnistan) tõepoolest veidi üle pingutama ja forsseerima situatsioone. Kuigi ütlen ka seda, et mees on suhteliselt kinnine ja ei anna oma tundeelust midagi teada - ka mulle mitte. Ütleb vaid, et kõik on korras. Teda sellest kõigest rääkima panna pole õnnestunud. Viimasel ajal on ta hakanud vaid ärritunud toonil ütlema, et jaburat juttu ajan ja keerab selja.
Seoses selle pideva pitsitusega elades, on hakanud peavalud sagenema ja ka muud "naiste hädad".
Kuidas seda olukorda veidigi leevendada selliselt, et pere ikka kokku jääks kuid ma ise saaksin sellest pingest vabaneda.
kaasamõtleja
Külaline
Postitatud 01.07.2006 kell 20:14
See vist ei lähegi üle, sest ei ole ju mingit garantiid, et ta uuesti ei hakka või siis on äkki see suhe kuskil veel hingitsemas. Tuleb ennast säästes elada, muidu on elu raske. Mõtekas on unustada.
Paha naine
Külaline
Postitatud 02.07.2006 kell 00:22
imelik, nüüd kui mul endal asjad korrast ära, kipun rohkem nõu andma. see ei ole õige, sest nõuga võiks abiks olla ainult neutraalne inimene, momendil perekooli nõustaja. kuid enda kogemustest võin öelda, et armukadedus on ühiselus ainult üks tahk, selle taga valitseb ebakindlus ja umbusaldamine.
olin sinu vanuselt ja mingil moel veel praegugi nihestunud psüühikaga inimene, kes mõtles, et mees on minu oma. kui saime oma esimese lapse siis omanditunne suurenes. nüüd viiekümneselt mõistan, et juba mõte teiste naiste olemasolust mehe elus mürgitab kooselu, aga sinna ei saa midagi teha. meie sees on teatud arhetüübid, mis on sisse juurdunud ja abielutruudus on üks nendest. tahaksime seda vara omada ja endale pidada. tegelikult on see täiesti vale, sest kui teine pool leiab truudusetuseks vajadust, siis on mitu võimalust: kas on see vaid seksiga seotud kõrvalhüpe või vajab mehe hing midagi muud ja seda muuta ei ole meie võimuses. võib nutta, peaga vastu seina joosta, karjuda, skandaalitseda vm. mees teeb ikka nii nagu omast arust õigeks peab. tark naine lepib, kasvatab paksu naha, õrna hingega naine läheb katki. mina näiteks läksin katki, aga mitte teised naised polnud põhjuseks vaid egoistlik maailmakäsitlus. minu abikkasa leksikonis puudus sõna "meie". isegi lapsed olid vastavalt tema tujudele, kas minu (kui tekkis kasvatusraskusi) või tema (kui kõik oli hästi). sellepärast tulebki saavutada täielik materiaalne ja emotsionaalne eraldatus ja sügavad tunded kõrvale jätta. armastusel ei ole kooselul mitte mingit pistmist, kui, siis ainult inimarmastusega, aga mehe ja naise vahelist nn.filmi ja raamatuarmastust pole olemas. on ainult armumine, mis läheb kiirelt mööda. minu küüniline suhtumine paneb mind praegugi pisaraid pühkima, aga parem kui oleksin sellest aru saanud noh võib olla nii 30 aastat tagasi. lohutuseks ütlen, et elus on niipalju elamisväärset näiteks oma lapsed ja head sõbrad, loodus, loomad jm. lapsed võivad sind korraks mõistmatusest reeta, aga paluvad ikka lõpuks andeks, sõbrad ei reeda ja nendele võib alati kindel olla. ära otsi abielus armastust, seda pole.
Külaline
Külaline
Postitatud 03.07.2006 kell 14:31
tohhoo tonti - sa ei taha ometi öelda, et oled "mingi" 14 aastase peale armukade?
halloooo - tule nüüd minevikust tagasi ja ela oma elu. kui te kohe pärast juhtunut ei saanud sotid selgeks räägitud siis mis siin enam kruttida.näed ju , et hakkab tervisele.
tamm
Külaline
Postitatud 04.07.2006 kell 11:15
mina olen ka üle 50, aga arvan, et armastus on olemas. Ka siis kui petetakse. Kahju on meist naistest, kui me kodu loomisel ei saa kuhugi tõmmata mõttelist piiri, kust mees üle ei saaks hüpata.Kui palju on üldse paare, kes on truud? Hea oleks kui ei teaks , kui mees ei saa pidama. Valu on väiksem. Hull on aga see, kui nad nooruses ringi tõmbavad ja siis äkki avastavad, et nüüd peaks armukade olema ja seda siis juba täiega.
Raske on elada üle oma üleminekuperioodi ja tagatipuks veel mehe oma ka. Mina ei ole lahku läinud ja ei tea, mis oleks õige.Ka üksi on raske.
asti
Külaline
Postitatud 05.07.2006 kell 15:27
sotid selged. Aga hinge jääb ju ikka, olgu või 14 aastane. Vanus ei loe suurt enam midagi. Väljanägemine on sel "mingil" ikka 20 kanti. Armukade?? Ei, aga segaseid tundeid tekitab sellegi poolest kui poes trehvame. Loogiline minu meelest. Ja tänu sellistele trehvamistele see mõte ka kuskile ei kao. Selge see, et lihtne öelda tee nii või naa. Elus on vähele keerulisem toimida. Probleem praegu minus. Olen andestanud aga soovin ka unustada. Vot selle viimasega ongi probleem.
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 11.07.2006 kell 17:08

Truuduse teema kohta suhetes on kõigil oma arvamus, paljudele on see ka isiklikult tuttav ning kahjuks sageli ka emotsionaalselt valus. Võib ju palju arutleda selle üle, kas nn kõrvalhüpped on meestele omane looduse kutse, on see paratamatus, mis juhtub pikaajalise suhte jooksul ning tuleb lihtsalt üle elada või mõranenud suhete tagajärg, juhuslik ahvatlus või mitme asjaolu kokkusattumus jne. Küllap on paljudes lugudes sarnasusi, aga ka midagi, mis on ainulaadne igas paarisuhtes. Vahel on rahustav ja pingetmaandav jagada muret ja saada mõistmist, et tulla toime oma pettumuse ja murega.
Mul on hea meel, et julgete tunda oma tundeid ja soovite leida selgust oma suhetes.
Teil on õigus oma tunnetele, olla kurb, pettunud, vihane, mures tuleviku pärast jne, isegi kui näib, et see on tavaline asi, millega naised peavad arvestama ja leppima ning et paljudel on see üle elatud. Mida rohkem tundeid ja hoolivust Teil oma mehega on, seda valusam on mõelda lähedase inimese jagamisest kellegi teisega. Vahet pole, kui vana too neiu on ja kuidas see täpselt toimus. Küllap on ka alandav ja piinlik tunda väikeses kodukohas avalikku tähelepanu ja pidevaid meeldetuletusi.
Väidate, et olete andestanud, kuid mitte unustanud ning kahtlused närivad hinge. Nagu kirjutate soovite peret koos hoida ja oma pingest vabaneda. Seega, mis on Teile praegu kõige raskem ja häirivam? Mehe vähene soov end väljendada, külarahva jutud, pinge võimaliku kohtumise ees neiuga või mure tuleviku pärast, rahulolematus suhetega, kartus, et Te ei vasta mehe ootustele, emotsionaalne kaugenemine või midagi muud. Küllap pole see üheselt selge. Kuid siiski. Selleks, et oma eluga edasi minna, on vajalik mehega jagada oma segadust ja häiritust. Oletan, et juhtunu üksikasjad pole olulised, ega aita ka süüdlase otsimine, neiu peale pahameele kandmine jne. Asi pole ju selles, kas ja kuivõrd Te armukade olete (igati loomulik tunne ju!). Probleemi võti on ilmselt ikka teie omavahelistes suhetes. Mis on see, mis on toredat, kooshoidvat, millele toetuda ja mida jätkuvalt teineteisega jagada soovite. Ning teiselt poolt, mis on see, mis häirib, millest puudus on, mis teid viib kaugenemisele. Usun, et vajate kindlustunnet ja teadmist, et suhetes on alles tunded, hoolivus ja austus. Proovige siiski väljendada omalt poolt, mida tunnete ja vajate, mida läbi elate. Tehke seda üks kord ja põhjalikult, ilma etteheideteta ja ähvardusteta ning väljendage valmisolekut kuulata ära temapoolsed ootused ja arusaamad. Saan aru, et Teie mees on põiklev ja pole just huvitatud sellisest jutuajamisest. Ka siin on oluline rõhutada, et Teie vajate seda ning soovite parimat kogu perele. Ilma usalduse ja avatuseta jääb probleem hinge närima ja suhe mõraseks. Ja lõpuks, suhe on ikka kahepoolne - Teil on õigus olla rahulolematu sellega, mis Teid häirib ja oodata mehelt mõistmist ning oma vajadustega arvestamist.
Soovin Teile meelekindlust ja teineteise taasleidmist.
Kas see vastus oli abistav?
Külaline
Külaline
Postitatud 15.11.2006 kell 01:32
Huvitav kas ma olen kiiksuga. Minu mees on mind kaks korda petnud. Ühe korra komandeeringus olles ja teise korra sõprade juures peol. Sel teisel korral lausa minu enda kõrval suure madratsi peal, arvates et ma magan. Ma pole ühtegi pisarat valanud selle pärast! Te nüüd mõtlete, et järelikult pole see armastus. Vastupidi, me oleme üksteisele väga kallid. Lihtsalt seks ja armastus käivad meie arvates lahus. See mis on juhtunud võõras voodis, ei puudata meie omavahelist elu. Olen ka ise paar seiklust läbi teinud, et suhet värskendada. Loomulikult ei tohi lasta sellistel asjadel väga harjumuseks saada, sest siis vist ei kannataks enam välja. Eks palju loeb ka kui hea enesehinnanguga oled.
Seks teisega pole minu arvates reetmine, kuid kui sind hingeliselt reededakse, on küll jalad alt läinud.

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!