Minul selline lugu siis, olen mehega abielus olnud 4a ja meil on 3a armas tütar. Kõik oli nagu igati korras, mehega saime hästi läbi ja voodis ka kõik ok. Aga nüüd umbes aasta on mees muutunud, ta on närviline , käib kodust palju ära ja raha üldse elamiseks koju ei too. Kui töölt koju tuleb siis kohe internetti ja msn-i, teiste naistega suhtlema, ma pole keelanud, aga kokku saada ja helistamist pole lubanud. Noo loomulikult ta seda teeb kogu aeg ja jääb mulle pidevalt vahele.Nüüd vahetas töökohta ja seal on ta pidevalt komndeeringus, nüüd vaatan et koju enam üldse tulla ei taheta, isegi lapse sünnipäevale tuli suure kutsumise tagajärjel, palka koju pole toonud ja 3 korda olen usaldnaud teda ja oma pangakaardi andunud, et võta sealt natuke ja selgub , et ta 3 korda mu kaardi tühjaks teinud ja mulle lapsega ühtegi senti pole jätnud. Elab linnas laia elau ja on ka endale uue kõnekaardi sisse ostnud ja mulle numbrit pole andnud. Ja see kuidas ta tütresse suhtub ....ei tee kalli, ei pai kui laps jookseb issile vastu siis tõukab ära. Ainult riidleb ja lükkab eemale või läheb ise ära, miks ta nii teeb...ta nagu vihkaks meie last. Enne kui tüdruk oli alla aasta siis ainult temaga tegeles, miks selline muutus. Me tegime kõikke asju koos, süüa, koristasime , käisime väljas jne....kõik ütlevad , et lahuta ära jne. Aga ma ju armastan ja kui ta siin on paar korda nädalateks kadunud mul sis kui ta koju on tulnud , ma pole riielnud ega midagi, olen püüdnud hiljem temaga kenasti vestelda, aga ta nii kinnine inimene ja vastab mulle ainult , et ta ei tea miks ta nii teeb.Ta on nagu puberdeetist poiss, selline äkkvihaga ja ühtegi probleemi temaga lahendada ei saa, kas jookseb magamistuppa ja paneb padaja näo peale ja sis vastab et et ta ei tea....andke nõu mis ma tegema pean? Praegugi ma ei tea temast teispäeva hommikust saati midagi, pole helistanud ja tegi mu panga arve ka tühjaks, aga tean et on Tallinnas ja elab laia elu, täna sain ta töökaaslase telefoni pealt kätte , ütles et on tööl ja täna tuleb,aga siiani pole ta tulnud koju...mida ma teen temaga, samas ei tahaks lahku ka minna...mis te arvate?
sinu kirja lugedes tundub ,et mees käiks nagu kasiinos.Hiljem on süümekad.Küsi endalt kaua sa jõuad kannatada ?Mõtle enda ja lapse peale .Te 2-kesi olete ka perekond.püüa kainelt analüüsida mis edasi saab
Ma ei usu, et tal otseselt teine naine,aga eks ta tahaks neid küll. Tal pole edu olnud naistega oma iseloomu pärast,aga noh kindel ei või kunagi olla. :rolleyes: Kasiinos ta ka ei käi, lihtsalt tahab head elu ja vabadust.
Või olen ma kuskil mingi suurema vea teinud...ma ei tea. Igatahes siiani ta koju pole jõudnud ja helistanud ka mitte, tean et eelmine kord ta ei julgenud tulla, siis praadis 2 päeva ja magas autos enne kui julges helistada ja koju tulla. Ma ei tea mis teha, kui ta koju peaks tulema....kas küsida või üldse välja mitte teha?
Ikka keegi ei anna mulle nõu, ma lähen vist varsti hulluks. Meest pole ikka ja mina nutan silmad pihus...ei tea mis teha kui ta tuleb...mida öelda ja kas üldse midagi öelda. Või äkki ta enam ei tulegi...mis siis saab..väga kurb on olla. Ma ikka ootan ja ootan...
kahju, et keegi targem ei vasta ja nõu ei anna.Ma arvan,et mõistan sind. Mul oli nooremana mees, kes tarvitas alkoholi ja kadus ka vahel ära. Ootasin ja nutsin, lastega ei tegelenud, kodu eest ei suutnud hoolitseda, õnnetu nagu ma olin. Mees ilmus ja ei osanud midagi tarka öelda, tihti kauples raha või varastas asju.Ta ei hoolinud minust ega lastest. Nüüd oli vaja otsustada - kas ma suudan sellist elu elada või tuleb see muuta.Kokku olime abielus 8 aastat - alles siis ma läksin lastega ära. Aga selleks ajaks olin ma saanud tugevaks, me elasime küll koos, aga raha ma talle ei andnud, liiga endale või lastele teha ei lasknud - ühesõnaga läksin oma eluga edasi. Et me elasime ta ema majas, oli loogiline, et meie läksime ära. Nüüd ma tahaks sulle edasi anda seda rahu, mis meie tookord tundsime, see et sa oled teinud õige otsuse.
Viie aasta pärast abiellusin uuesti, mees on väga korralik ja hea pereisa, aga kiiks on ikka - ta on hilineja ja hulkuja. Ma olen otsustanud sellega leppida ja meil ei ole sellest enam probleemi. Pealegi ta teod on alati süütud - jäi lobisema, unustas end järve äärde või lugema, läks sõpradega matkale, jne. Õnneks ta alati vastab telefonile, aga helistaja olen ikka mina.Ootan rõõmuga ja see tasub ära -me oleme õnnelikud nii koos kui eraldi.
Võib-olla minu lood aitavad sul endasse vaadata ja jõuda selgusele, mis on parim sinu puhul. Jõudu ja edu sulle!
Vahel on armastus suurem, kui kõik need kannatused, mida meie kõige lähedasem inimene kaasa toob. Kuid siinkohal nõustun eelpool kõnelejaga– tuleb enda eest seista. Nii on võimalik tagasi saada hingerahu. Mitte ükski naine ei ole väärt kohtlemist, mis nii palju haiget teeb. Ja ükskõik kui suur on armastus, tuleb ikkagi hakata enda peale mõtlema. Teiega koos on pisitütar, kes tegelikult kõige enam Teie tähelepanu, kaitset ning otsustust vajab. Mees saab ise oma elu eest otsustada, Teie tütar on aga veel nii väike ja vajab Teid.
Nõustun samuti Realisti mõttega, et Teie kirjeldus mehe käitumisest võib viidata kas kasiinosõltuvusele või mõnele muule tõsisemale probleemile. Mees tundub olevat ummikus, ehk isegi depressiivne. Kui Teie aga olete edasi leplik, annate raha jne, siis see paraku meest ei aita, vaid paneb ta veelgi keerulisemasse olukorda. Keegi peaks aitama tal näha reaalsust, et sedasi enam edasi ei saa elada. Antud juhul saate Teie meest aidata, kui panete paika selged piirid, millega Teie lepite ja millega mitte. Mõelge hetkeks sellele, kuidas Te tahaksite, et elu oleks. Ärge mõelge mehele vaid endale ja tütrele. Vaid nii on võimalik veidigi armastust kõrvale jättes piire paika panna. Kõlab ehk julmalt, aga paraku on see ainus viis Teie enda, lapse ja ka mehe aitamiseks.
Kui võimalik, siis rääkige mehega ja tehke ettepanek pöörduda koos mõne spetsialisti poole. Näiteks perenõustaja või terapeudi poole. Kui aga mees keeldub, siis paraku ei saa Te teda rohkem aidata, vaid peate enda ja tütre aitamisele keskenduma. See võib ehk väga raske olla, sest Te armastate oma meest väga ja on raske jätta tema eest vastutus võtmata. Paraku ei saa Te oma mehe elu eest vastutada. Tema ise saab teha oma valikud, Teie aga peate tegema enda omad.
Kindlasti tasub oma mure lahendamisse kaasata inimesed, keda Te usaldate ja kes Teie lähedal on. Ärge jääge sellisel eluhetkel üksi. Sõbrannad, head sugulased ja tuttavad võivad anda palju abi kasvõi oma kohalolekuga. Võite ju paluda ka kedagi lähedastest, et ta mehega räägiks ja aitaks tal reaalsust näha, kuid kõige parem oleks siiski mõne spetsialisti poole pöörduda.
Soovin Teile palju jõudu ja kindlameelsust otsuste tegemisel ja enda eest seismisel. Te ei ole sellist kohtlemist väärt, kuid samas ei saa Te ka oma meest muuta ja tema eest vastutada – ta peab seda ise tegema. Hoopis Teie ühine tütar vajab Teie julget otsust.
Lõpetuseks lisaks ka ühe raamatu, mida soovitan lugeda. Ehk aitab seegi Teil edasi liikuda.
Norwood, R. “Naised, kes armastavad liiga palju: Sulle, kes Sa aina soovid ja ootad, et Tema kord muutub”, Elmatar 1996.
Oled jõudnud oma eluga raskesse seisu. Kuna sa pole olukorraga rahul, siis tuleb hakata otsustama, mis edasi. Kui mina oma eluga ummikusse kukkusin, alustasin iseendast. Proovisin mõelda sellele, mida ma tahaksin ja sealt edasi ,mida ma tegema peaksin, et seda saada.
Tundub, et tegelikult on sul kaks võimalust. Üks on jätkata samal moel ja leppida oma mehe eripäraga. Muuta saad vaid iseenda suhtumist. Ela rohkem oma elu, leia endale tegevusi, naudi aega koos lapsega. Ja ära süüdista ennast oma mehe tegudes.
Teine võimalus on oma elu edasi elada ilma selle meheta. Iga lõpp on millegi uue algus. See võimalus annab sulle aega tegeleda iseenda mõtetega. Vabaneda kogunenud kibedusest ja leida jõudu iseendas, et elada oma elu oma soovida järgi.
Iseennast muuta on raske, kuid teist inimest võimatu.
Mina sain palju tuge siit foorumist. Kirjutasin pidevalt juurde ja juurde. Mul oli palju kaasaelajaid ja toetajaid. Kirjutamine aitas oma mõtteid analüüsida. Ehk aitab sulgi endas selgust saada siia kirjutamine.
Päikest!
vaatan, et viimane postituse päev enne jaani. tundub, et mees jälle koju tulnud ja kõik hea. aga tegelikult võin öelda, et jälle algab kõik, algab uuesti...
need ei ole minu, vaid mu noorema sõbranna kogemused. see äng on kestnud seitse aastat ja on jäädavalt rikkunud sõbranna tütre (esimesest abielust) lapsepõlve. piiga on nüüd 16, põhikool läbi ja lapsena nii andekast tüdrukust ei saa muud kui maalrikutsekooli õpilane. miks, võite küsida. aga sellepärast, et algkoolis alustatud klaveri ja kunstiõpingute raha kadus kõik "armastatud mehe" kinnihoidmiseks ja hüvanguks. aga tänapäeval vajab tütarlapse üleskasvatamine natuke muud kui ainult piima leiba. toetasin omalt poolt nii kuis jaksu, aga mul endal ka lapsed kasvamas. nüüd on "kullatud meesisend" teinud tütarlapsele selgeks, et kõige parem viis valutu elu saavutamiseks on leida rikas, endast vanem mees ja oma ilu sellele müüa. nii et mõtle, kas sulle on tähtsam sinu mehe pärast märjaks nutetud padi ja tühi pangaarve või oma lapse õnnelik lapsepõlv ja noorus. valik on sinu.
