|
Lilleneiu
Külaline
|
|
Postitatud 13.06.2006 kell 08:30
|
|
kas kõigil on suhtes perioode, mil ollakse teineteisest nii erinevates kohtades, üks pool oleks perega ja teine pool siis käiks väljas ja igalpool mujal, aga peaasi et mitte perega. Oleme oma elukaaslasega punktis kus mina ei oska enam midagi teha ega mõelda. Kuidas ma peaksin käituma, kui avastan et mulle on vaeltatud ja minu eest asju varjatud,mees küll väidab et kõik on süütu ja minu enda pärast ta asju varjas, sest mina ärritun liiga kergelt. Oeh...Kas nüüd peaksin selle unustama ja eluga edasi minema, ja leppima faktiga et ka edaspidi mulle valetatakse, või läheme laiali, võtan lapse ja lähen ära?
|
|
|
vanamoodne
Külaline
|
|
Postitatud 13.06.2006 kell 12:28
|
lahkuminek on see kõige viimane asi, eks. Niigi käiakse tänapäeval kole kergekäeliselt kokku-lahku
sa ei kirjuta väga täpselt, milles asi oli, kuid mina arvan, et vahel tehakse tegusid mõtlemata tagajärgedele. Kui suudetakse asi ära põhjendada ning nö esimese eksimusega, annaksin suhteliselt kergelt andeks. Just andestaksin, aga ei unustaks. Pideva valedes ja tülides elamisega ei peaks muidugi keegi leppima, kuid üksikutele seikadele läheneksingi ükshaaval.
keeruline jutt sai...
|
|
