olen elukaaslasega lahkumineku äärel. probleem tegelikult selles, et ta on meeletult kinnine ja ma pole siiani suutnud ühtegi probleemi lõpuni lahti rääkida. ei ole võimalik rääkida, kui sinuga ei räägita. nüüd on need rääkimata asajad jõudnud kriitilise piirini.
kuidas saada mees rääkima? kutsusin ta neutraalsele pinnale kohtama, et rääkida, aga ma tean, et ma suudan ta üsna ruttu kaitseseisundisse viia.
ma ise arvan, et selle kõige taga on hirm. hirm mind kaotada. tal on seljataga tema mahajätmisega lõppenud suhe ning ta ikka ütleb, et ei taha sellist kogemust enam üle elada. ning mulle ütleb algusest peale, et sa lähed niikuinii kohe ära. seega tunduvad paljud probleemid mulle pseudoprobleemid, et lihtsalt enda tagalat kindlustada. sest need kerkivad esile alati siis, kui meil läheb juba väga hästi. aga see on ainult minu isiklik arvamus.
kas sellisel juhul on üldse mõtet midagi proovida või minna minema? saan ma äkki ise kuidagi julgustada ja kinnitada, et ma ei kavatse kuhugi minna, kui mind ei aeta? siiani pole ma sellega hakkama saanud.
selge on see, et lõpmatuseni minevikuga võidelda ma ei jõua ja ilma rääkimata ei lahene ka midagi. tunnen, et ma teen valesti, kui ma ainult sellepärast, et me ei suuda suhelda, ära lähen. aga kõik tundub hetkel väga lootusetu.
Kas kõik teemad on sellised mis sulgevad su mehe suu või on nn. tunnete avaldamise teema tabu?
Siin foorumis olen lugenud, et paarid suhtlevad ka arvuti vahendusel kui on probleeme.
Mind häirib see, et kui meil mingi periood on väga hästi läinud ja ma tunnen, kuidas ma hakkan talle hinge pugema, tuleb alati mingi laks. mingi valus märkus minu isiku kohta. et ma oled selline ja selline või teinud aasta tagasi seda, millele järgneb ettepanek lahku minna. Kusjuures need põhjused tunduvad mulle absurdsed ja väga kergesti lahendatavad. Loogiline, kui aasta kannatada, on viha juba suur. Ja mingit võimalust peale seda vihapurset maha istuda ja arutada, et kas seda vihapurske põhjust on võimalik muuta, lihtsalt ei ole. ja kuna mulle tundub, et seal taga on enamat, kui see, et ma unustasin kunagi prügikasti välja viia, oleks vaja sealt veel edasi minna. võib-olla ma olen sinisilm, aga minu meelest ei ole normaalne, kui minu vead ja jutt lahku minna ilmnevad periooditi ja ma lihtsalt ei kannata seda enam välja.
Lugesin siin Sinu muret ja olen täpselt samas olukorras.Ka meie ei saa rääkida kohe mitte üldse.Omaltpoolt võin öelda,et lahku jõuab alati minna aga proovi sa kurivaim sellega leppida hiljem,et Sina ei suutnud teha ennast arusaadavaks.Minu soovitus sulle-ei oleks tark tegu kogu aeg teha mehele etteheiteid ,et räägime,arutame.See on kõige hullem mis mehe elus võib juhtuda kui naine näägutab ja käib pinda koguaeg.Soovitan asja rahulikult võtta ja ela oma igapäevast elu see tähendab seda,et tee ikka oma toiminguid edasi nii kodus kui väljaspool kodu.Kiilu lüüakse ikka kiiluga välja.MIna tegin nii ja usud või ei aga ei läinud kaua aega kui mees ise hakkas huvi tundma minu tegemiste,tervise ja kõige muu järele.Olime ka lahku minemas sest mees vihastas väga kergelt.No lõppude lõpuks ei ole ka kerge olla ebastabiilse närvikavaga.Sa pead õppima sellega elama ja usu sinu mees on sulle tegelikult kõige parem kaaslane.Tegelikult ka.Ehk suutsin natuke oma mõtteid sulle rääkida ja ehk on neist isegi abi.Ma usun küll aga seniks ilusat suve ja lõbus nägu pähe see ei ole maailmalõpp.
Olete mures, sest ei tea kuidas saada oma abikaasa rääkima.
Saan aru, et soovite mehele anda teada probleemidest, mis teid häirivad ja neid temaga arutada, kuid arutelu ei teki. Pigem läheb abikaasa kaitsepositsiooni ja ei taha teid enam kuulata.
Tihti ongi teineteisega rääkimise juures võti hoopis kuulamises. Valmisolek teise ärakuulamiseks ja empaatiline suhtumine on siinjuures väga vajalikud.
Kuidas kuulata nii, et teine ka teid kuulaks? See soov tekib tavaliselt koos tundega, et mind on kuulatud ja mõistetud.
Kui olete otsustanud abikaasaga rääkida ja ta teie jutu peale "lukku läheb", siis ei tasu oletada, miks ta nii käitub. Proovige peegeldada talle tema tundeid, just neid, mida näete teda tundvat, ja suure tõenäosusega avaldab abikaasa teile, miks ta just nii reageerib.
Näiteks, kui näete, et teie poolt öeldu tegi ta õnnetuks, siis öelge.. " Minu jutt teeb sind õnnetuks..".
Peale seda olge valmis kuulama oma meest, unustage hetkeks, et tahtsite talle kurta. Kuulake teda hoolega ja püüdke mõista, mida teie poolt öeldu temas tekitas.
Alles seejärel, kui abikaasagi on saanud välja öelda, mis see jutt temas tekitas, saate oma jutuga edasi minna.
Korrake seda tunnete peegeldamist kohe, kui jälle näete, et abikaasa on mingite tunnete küüsis, ega kuula teid enam.
Nii, aegajalt oma jutus pausi tehes ja mehe kuulamisele keskendudes, saate rahulikumalt rääkida. Nii on ka suurem tõenäosus, et abikaasa teid mõistma hakkab. Tasub proovimist
Kannatlikku meelt ja head kuulamist teile!
