kas oskate anda nõu, kuskohast leida häid raamatuid, artikleid või muid allikaid, mis kirjeldaksid pere planeerimist ja lapseootust mehe vaatevinklist. kõik lastesaamisega seonduv on igal pool kirjeldatud ainult naise poolt vaadatuna. aga see on ju ometi kahe inimese ühine mure ja rõõm. mehe roll siinjuures väga oluline, aga mulle tundub et tema hirmude peletamine on unarusse jäetud.
suhteprobleeme mul mehega ei ole, koos olnud pea 2 a. mingeid erilisi rahamuresid meil kummalgi pole. tahaks arendada suhet nüüd loomulikku rada pidi perekonna suunas. aga mees tundub isaks saamist kartvat nagu vanakurat äikest... mis jääb minule arusaamatuks.
laste osas perspektiivitus suhtes olemine teeb mind väga õnnetuks. vanust mul ka juba vägagi piisavalt...seega pole aega oodata veel paar aastat seni kuni minu kallis musi omal käel julgust kogub (kui üldse). tahaksin vähemalt kolme last aga mõte sünnitada lapsed kolmekümnenda teisel poolel (või koguni neljakümneselt) tundub hirmutav, seega praegu oleks viimane hea aeg alustada.
suhte alguses jäi täiesti selge arusaam, et ta soovib lapsi aga nüüd läheb endast välja kui ma isegi väga kaudselt vihjan... ja ma ei saa aru mida ta kardab. ta ei põhjenda ka. ma ei taha talle kuidagi survet avaldada, aga niisama ootamine tekitab tohutut stressi
kui ma nüüd suudaksin end kuidagi tema asemele mõelda siis vast leiaks ka lahenduse, aga mul pole aimugi mis meeste peas sellistes küsimustes toimub
Teema natuke tuttav. Sama siin. Koosoldud aega juba üle paari aasta. Suhte alguses oli mehe suhtumine,et kui tibu tuleb,siis järelikult peab nii olema...mulle selline suhtumine täiesti meeldis))...Peab tunnistama,et esimene aasta läks nii,et vahendid jäid kasutamata ja voodielu tihe aga mida ei tulnud,seda ei tulnud. Lohutan ennast sellega,et mõlemal eelnevast suhtest juba lapsed olemas. Temal kaks,minul üks. Ju,siis oleme oma panuse andnud! Teile aga soovitan teineteisega rääkida, saad ju paluda,et mees vähemalt Sind ära kuulaks. Osad mehed ilmselt ei ole yldse valmis teadlikult lapsi saama
Aga naised on! Valik on Sinu...
Tõepoolest isaks saamisega seonduv, kõhklused, valmisolek jm., on ehk liialt vähe kirjanduses ja aruteludes tähelepanu pälvinud. Isaks (aga ka emaks) saamisega seotud hirmud on ju loomulikud, harva ollakse selleks täiesti valmis. Oluline on julgeda oma hirme teadvustada ja partneriga jagada. Teie tõsine suhtumine oma mehe vastuseisu ja ka selle teema vältimisse on igati tunnustustvääriv - Te ei soovi probleemi eirata ning tahate omalt poolt kaasa aidata, et ka mees oleks isa rolliks valmis ja laps mõlema jaoks oodatud.
Hea eeldus on ka see nagu kirjutate, et suhteprobleeme teil mehega pole. Niisiis näib olevat esimene ja kindlasti hetkel olulisim samm usalduslikult ka see teema avada. Praegu näib olevat see justkui tabuteema. Kui olete teadmatuse tõttu õnnetu, siis saate end oma mures aidata ning see teema siiski üles võtta. Kui aeg-ajalt ettevaatlikult kompida ei pruugi selgust tullagi. Üsna kurnav on Teil oodata ja siis jälle ettevaatlikult proovida ja jälle haiget saada ning valus ja pettumust tekitav on see nii Teile kui mehele. Pigem võib tulemuslik olla probleem üks kord ja põhjalikult üles võtta. Vajadusel pöörduda selleks pereterapeudi poole. Algatuseks selgitadagi, et see on Teie mure, mis teid õnnetuks teeb ja soovite meest mõista jne. Oluline on see, et olete valmis aktsepteerima mehe tundeid ja vajadusi.
Mis võiks olla lapse saamisega seotud mured? Kõrgendatud vastutustunne, oma lapsepõlvest pärit kogemused, tunded, hoiakud, mälestused jne. Vahel on midagi nii sügavalt peidus, et seda ongi raske teadvustada ja sõnadesse panna ning teisele arusaadavalt väljendada. Usun, et spetsialisti abiga on rohkem lootust selgust saada.
Mis puutub kirjandusse, siis ei tule tõesti head soovitust pähe. Kui on tõsine kavatsus raamatust abi saada, siis ehk raamatukogust vastavaid märksõnade kaudu midagi sobivat ka leiate. Ise usun rohkem südamlikku vestlusse, sest üldtõed ja sellest tulenevad oletused probleemi põhjuste kohta ei pruugi konkreetselt Teie mehe mõistmisel abiks olla.
Soovin Teile optimismi ja vastastikust mõistmist.
Kindlasti on see Teile suur pettumus, kui olete püüdnud oma kasulapsele hoolivat kodu pakkuda, kuid tema on tõrges, eirab Teie nõudmisi ning lisaks teeb etteheiteid ja lubab kaevata.
Näib, et asi on päris tõsine ja nagu isegi nimetate on see võimuvõitlus. Kui keegi selle lahingu võidabki, siis teine ju kaotab? Kes kaotab hakkab valmistuma uueks sõjaks.
Nagu mulle näib, siis olete mures tuleviku pärast ja üsna pessimistlik suhete paranemises. Või siiski? Olete vaadanud enda sisse, mida praegu sooviksite, oleksite valmis tegema? Millisena kujutate ette oma suhet, millised on teie ootused, vajadused, kas usute suhete parenemisse? Missugust käitumist noorelt neiult ootate? Kuivõrd olete valmis väljendama talle, kuidas end tunnete, kuidas see, mida kirjeldasite Teile mõjub. Mida õigupoolest ise tunnete kasulapse suhtes?
16-aastaselt on väga oluline iseseisvus, sh vabanemine täiskasvanu kontrollist, suhted eakaaslastega. Seejuures pole neile aga sugugi väheoluline vanemate hoolivus, kindlustunne (ka selgus piirides, mida oodatakse, mida võib, mida mitte), mõistmine ja armastus. Kindlasti ei toimi käsud-keelud-karistused, vaid ühiselt vastuvõetud kokkulepped, teineteise ärakuulamine, arvestamine jne. Selleks, et mitte lasta teisel endale „pähe istuda” ei pea ise talle „pähe istuma”. Kirjast ei selgu, kui kaua on teil ühine kodu. Võimalik, et pereeluga harjumine ongi keerulisem kui me arvame - teistmoodi suhted, ootused ja mõju üksteisele, kaasnevate emotsioonidega toimetulek, tunnete väljendamine jne. see on vahel raske ja tuleb alles õppida. Kuidas aga muidu luua toredaid suhteid, tunda rõõmu pereliikmetest?
Jätkugu Teil kannatust proovida probleemi heaga lahendada nii, et kodu oleks mõnus paik kõigile.
...mulle selline suhtumine täiesti meeldis
))...Peab tunnistama,et esimene aasta läks nii,et vahendid jäid kasutamata ja voodielu tihe aga mida ei tulnud,seda ei tulnud. Lohutan ennast sellega,et mõlemal eelnevast suhtest juba lapsed olemas. Temal kaks,minul üks. Ju,siis oleme oma panuse andnud! Teile aga soovitan teineteisega rääkida, saad ju paluda,et mees vähemalt Sind ära kuulaks. Osad mehed ilmselt ei ole yldse valmis teadlikult lapsi saama