|
hirmul
Külaline
|
|
Postitatud 14.05.2006 kell 15:27
|
Lugu siis lühidalt selline - olen oma 4-aastat tütart kasvatanud koguaeg üksinda ja oleme väga-väga lähedased. Nüüd on ligi aasta minu elus olnud üks meesterahvas. Saame hästi läbi, käime koos väljas - st. et kõik koos kolmekesi jne.
Probleem vaid selles, et ma ei oska teda oma ellu nö. täiel määral mahutada. Mulle tundub, et minu perekond ongi mina ja mu laps. Mees on vahva küll, aga nädalalõppudel näiteks. Sellest täiesti piisaks...
Tegelikult on selline suhtumine ju vale - kuna sõber on tuttav ka mu tütrega, siis selline nädalalõpusuhe vajaks mingil hetkel edasiminekut. Lapsele pole see kuigi terve eeskuju, kui keegi onu justkui oleks ja samas nagu pole ka.
Samuti on tüdruk hirmus kapriisne ja kiusav, kui me koos oleme. Togib, näpistab, ei kuuletu jne.
Kuidas toimuks nö. "integreerumine" kõige valutumalt? Kohati tunnen, et üksinda on nii lihtne ja kerge ja ei jaksa kogu koormat vedada. Samas on ju kolmekesi tore kah....
|
|
|
Liane Leesment.
Külaline
|
|
Postitatud 16.05.2006 kell 00:36
|
Kindlasti on tegemist suure elumuutusega teie mõlema jaoks. Olete olnud pikka aega türtega n-ö ainult teineteise jaoks olemas. Nüüd on teil ka meessõber.
Üheltpoolt on tekkinud olukord raske teie tütre jaoks. Ta on harjunud saama kogu teie tähelepanu endale. Olete väga lähedased. Nüüd on aga teie elus teine inimene, kes on teie jaoks samuti oluline. Laps võib tunda meessõpra kui oma konkurenti. Teie poolt kirjeldatud nn. kapriissus ja kiuslikkus (togimine, näpistamine jne) on kindlasti üks tähelepanu sooviavaldusi. Laps tunneb end kõrvalejäetuna ja see on tema viis olukorraga toime tulla.
Teisest küljest kindlasti on ka teil uue olukorraga raske harjuda (nii kummaline kui see ka esialgu ei tundu). Nagu te kirjutate, teile tundub, et teie perekonna moodustate teie ise ja tütar. Raske on leida sinna ringi koht uuele inimesele. Kindlasti olete ka ise seetõttu tundlikum lapse reageeringute suhtes. Sellises olukorras tekib sageli ka vanemal süütunne (kas ma jätan lapse kõrvale, olen ma isekas? jne). Need piitsutused teevad olukorraga kohanemise raskeks.
Kindlasti tasuks kõigepealt mõelda iseenda jaoks selgeks, mida te ise soovite, millised on teie vajadused. Kas piisab koosveedetud nädalalõppudest või soovite enam? Võtke samm haaval (te ei pea langetama kohe väga pikaajalisi otsuseid). Andke aega iseendale ja ka lapsele tekkinud olukorraga harjumiseks. Rääkige tütrega omavahel avatult ja püüdke ka teda ära kuulata. Te küll ei maini oma kirjas lapse vanust, kuid ka väikesed lapsed saavad väga hästi aru. Tuleb lihtsalt lähtuda lapse vanusest. Kirjeldage olukorda ja oma tundeid sellega seoses „Mulle väga meeldib kui oleme kolmekesi koos. jne” Küsige ka lapse arvamust ja peegeldage tema tundeid nt „Sa oled kurb, et ma ei ole ainult sinuga kahekesi jne”. Laps saab sellisel juhul ka ise paremini aru, mis temas toimub. Vahel ongi vaja ainult ära kuulamist, et lapse jaoks probleem laheneks.
Küsite, kuidas toimuks nn „integreerimine” kõige valutumalt. Kindlasti üks oluline võtmekoht ongi omavahel tekkinud olukorra arutamine. Lapsel on tunne, et teda kuulatakse ära, tema arvamusega arvestatakse, samuti ta saab aru, mis tema ümber toimub. Suuremate muutuste korral arutage need eelnevalt ka koos tütrega läbi (juhul kui sõber jääb pikemalt teie juurde või siis kolite kokku jne).
Kindlasti on lapse jaoks oluline positiivne tagasiside ja kinnitus teie armastuse ja selle kohta, et olete tema jaoks olemas.
Olulised on ka ühised ettevõtmised kolmekesi koos (küsige ka lapselt, mida tema tahaks ette võtta). Nii õpite kõik üksteist paremini tundma. Samuti on väga oluline, et teil ja tütrel jääks kahekesi n-ö teie koosolemise aeg/traditsioonid, milles uus sõber ei osale. Nendel hetkedel olete vaid tema päralt. Kindlasti aitab see turvatunde tekkimisele kaasa.
Kannatlikust ja meelerahu nii iseendas selgusele jõudmisel kui ka üheskoos uute radade avastamisel.
Liane Leesment
Gordoni perekooli koolitaja
|
|
