Põhimõtteliselt on meil kõik hästi, tore koos olla, nalja teha ja rõõmu valmistada mu meheke oskab hästi. Kuna tema (21) elab Pärnus, mina (22) aga Tallinnas, sõidan igal nädalavahetusel spetsiaalselt tema juurde kaheks päevaks. Aga kuna see aeg on ka ainuke kui ta saab oma sõpru näha, 'peame' me iga jumala õhtu väljas käima. Ja mitte niisama õhtukese - et kuskil max 12eni, vaid ikka 4-5ni kipub asi minema, enamasti ikka tema mees-sõprade seltskonnas. Kuna mina kunagi Pärnus elanud pole, ei ole mul seal ühtegi sõbrannat ka niiet võite ette kujutada kui huvitav mul peale paari tundi siidriklaasi taga istumist on!
Loomulikult olen ma talle kõigest sellest rääkinud ja mõista andnud kui mõnus oleks lihtsalt vahest mõni õhtu kodus juttu rääkida ja telekat vaadata. Aga temal on hoopis oma teema - ta ei tohi sõpradele näidata, et on minu tuhvlialune (kord kui ma teda välja ei lubanud, pandi kohe silt külge). Ja nii ta siis näiteks eelmine pühapäev, kui ma peole kaasa tulla ei viitsinud, jättis mu (olles küll veidi joonud) lihtsalt koju.
Üle aisa löömises ma teda ei kahtlustagi, aga see noortele omane sarvedega uhkeldamine võiks juba läbi saada! Võibolla jäävadki mõned elu lõpuni niimoodi oma sarvi linnas käima näitama?
Mul endal ka 5 aastane pikkamaasuhe seljataga. Raske oli. Nädalavahetusega tuleb kõik hoopis intensiivsemalt läbi elada. Leida aega sõpradele, teineteisele ja veel iseendale ka.
Minu jaoks oli kõige väsitavam, see et ma ei saanud üldse puhata. Nädala sees tööl põrgulikult kiire, siis reedel kopsud selga ja bussile, lõpuks kui surmväsinuna peale 2,5h bussisõitu kohale jõudsin, oli temal juba plaanid nädalavahetuseks tehtud. Mina tahtsin ainult lihtsalt olla temaga koos ja puhata. Esimese aasta pidasin nii vastu, et sundisin end kaasa minema, siis ma talle ükskord purskasin kõik välja. Ta oli nii üllatunud! See miks tema minuga koos väljas tahtis käia oli see, et kuna nädal aega pidi ta täiesti üksi olema ja tuju eriti ei olnud väljas käia, siis kui mina lõpuks tulin, tahtis ta minna ja lõbutseda. Ega minagi ei ole väljaskäimise vastu! Rääkisime sotid selgeks. See oli hämmastav, ma ei teadnud paljutki, mis temas toimus . Ma arvan, et saime palju lähedasemaks.
Tere Elina,
sinu juttu lugedes tundub, et teilgi sarnaselt siin kirjutatud teise looga, oleks vaja teineteise vajadused selgeks rääkida.
Lihtsalt oma soovi teadaandmine või süüdistamine või ka õnnetu mängimine siinjuures ei pruugi aidata. See võib teid hoopis teineteisest eemale tõugata.
Soovitan siin proovida võitja-võitja konfliktilahendust.
Selle juures on oluline mõista, millised on teie mõlema vajadused. Kui selgub, et tegelikult soovite te mõlemad need nädalavahetused koos veeta, siis tuleb teil pakkuda lahendusi, et kuidas seda siis nii teha, et mõlema vajadused saaksid rahuldatud.
Tehke üks ajurünnak leidmaks lahendusi, kus te saate olla koos ja mees saab aega ka sõpradega veeta. Kõik lahenduste ideed on siinkohal teretulnud ja neid ei tohiks teine pool kohe kritiseerima hakata. Alles siis, kui mõlemad on saanud pakkuda lahendusi, võiks hakata arutama, et milline nendest siiski kõige sobivam oleks. Seejärel tuleks kokku leppida selle lahenduse proovimises (millal ja kuidas?) ja see ka ellu viia.
Loomulikult tuleb jälgida, et kas see ikka toimib ja kas ka tegelt mõlemad on õnnelikud, kui just seda lahendusvarianti kasutatakse.
Vahest siiski valitakse mitme lahenduse hulgast esmalt välja mitte just kõige õigem variant. Sellisel juhul püüdke parandada seda viga ja otsige uus ja parem.
Selline lahenduste otsimine võib olla isegi põnev ja lisada ellu veelgi värve.
Kui leiate mõlemate vajadustele kohase lahenduse, on tõenäoline, et te mõlemad olete ka õnnelikud.
Alustage aga sellest, et teete mehele ettepaneku proovida seda konflikti lahendada nii, et kumbki teist ei oleks kaotajaks.
Mina arvan, et 21 noormehe kohta on veel noor vanus, et pidevalt nädalavahetustel kodus istuda!
Meeste puhul on jah see natuke tobe, et kui mingi naine tekib, siis sõbrad hakkavad kohe rääkima, vaata, et tuhvlialuseks ei muutu jne aga eks see oleneb ka palju inimesest, kes seda juttu tõsiselt võtab, kes mitte.
Aga tehke nii, et ühel nädalavahetusel olete kahekesti, teisel jällegi lähete välja, kolmandal teete juba midagi muud huvitavat
