|
ebalojaalne naine
Külaline
|
|
Postitatud 12.05.2006 kell 23:35
|
Mõni aeg tagasi oli mu mehel kõrvalsuhe, kyll platooniline, kuid seda hullem mu meelest. Nyydseks see ehk möödas. elasin kõike raskelt yle, võtsin kaalust alla kõvasti, tarbisin antidepressante. Kõik nii, nagu paljudel teistelgi juhtunud on. Pean ytlema, et yksjagu aitas mind ka selle foorumist nö saatusekaaslaste lugude lugemine. Täpsustuseks veel niipalju, et oleme päris pikalt abielus olnud, aga teine laps veel ysna väike on.
Kuid hoopis teisest kandist tahaks kuulda teie arvamusi. Nimelt juhtus minuga nii, et luurasin mehe järgi. Ma ei ole seda iial varem teinud, aga tema suhte ysna alguses juhtus nii, et ma tundsin, et miski on jama. No kõrvaltvaataja oleks sellest kõigest veelgi paremini ja kiiremini aru saanud. Ja pooljuhuslikult sattuski mulle kätte siis mehe armastuskiri sellele teisele, kus ta peaaegu et lubas oma pere pärast kahenädalast tutvust tolle naisega maha jätta. (kusjuures tutvus baseerus vaid telefoni, maili ja sms peal) Tean seda seepärast, et elame yksteisest väga kaugel.
Muidugi siit edasi arenesidväiksed telefonikontrollid jne, kusjuures aeg muudkui läks ja ytlesin mehele, et tean, et asi nii ja tema salgas, nagu see käib. Aga muidugi ma ei öelnud, kus tean. Siis vahepeal jälle tema ytles, et oli jah siukre surin, aga nyydseks möödas ja samas mina kontrollisin taas, et ei olnud möödas midagi. Kuni lõpuks luuramisega vahele jäin. Ja kuna see aeg veel mehe suhe ilmselt ysna toimiv oli, siis syydistas ta hoopis mind ebalojaalsuse jne. Niiet see fakt, et ma nende suhtest kõike teadsin, muutus nagu tyhiseks ja hoopis mina selleks patuseks osutusin.
Nyydseks arvatavasti kogu see jama ehk läbi on, olen piisavalt kogenud abielunaine, et sellest aru saada. Aga mul siiski tekkis selline kysimus: kui paljud teie hulgast mind hukka mõistaksid selle luuramise pärast. Enda õigustamiseks siiski pean ytlema, et teadlik luuramine truli alles siis, kui faktid ise mulle kätte jooksid. Kui suur närukael selles loos mina olen? Ärge palun ainult mingit väljamõeldud võltsmoraali esile tooge!
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 14.05.2006 kell 02:58
|
minul endal lugu sedasi-et armusin ise hoopi hekeks teise mehesse.ja minu mees hakkas luurama!no teadsin algusest peale,et ei juhtu selle teisega midagi-ei juhtundgi-aga mees tegi sellise traagika et lase olla.no nõme minu meelest!sest paraku on ju nii et ki ikka tõsiselt tahab kõrvale teist suhet,siisnagunii saab see ka teoks!siis võtsin aega ja seletasin mehele,et paraku ma olen kergestiarmuv tüüp-ja see et ma 2 nädalat unistan mõjub ainult hästi-üritab ju armunud inimene igati parem olla.praeguseks oleme 17 aastat abielus olnud,meil on neli last...ja ikka ma vahel armun meeletult-tihtipeale nii et objekt ise eitea midagi-aga oluline on hoopis see,et nüüd ma tavaliselt ütlen:et tead-olen NII armunud!mees muigab ja elu läheb kenasti edasi.ja rohkem pole ta minu järel enam vist nuhkinud ka,või on osanud seda nii teha,et ma pole aru saanud.
aga ei tea ju mina kui tõsine see värk neil oli-võib olla süüdistas ta sind põhimõttel:parim kaitse on rünnak! :rolleyes:
aga minu jaoks on igasusune salasusimine kole
|
|
|
kats
Külaline
|
|
Postitatud 15.05.2006 kell 14:08
|
endal luuramiskogemus puudub aga mõtleksin vist nii, et OMA SILM ON KUNINGAS. Ei mina teiste jutte hästi usu kui ise näinud, tundnud pole.
Ja kui sinu mees nüüd sind süüdistab siis on ta päris ehmunud ja nupukas veel pealekauba.Tundub, et võtsid talt pool mõnu ära.
|
|
|
ebalojaalne naine
Külaline
|
|
Postitatud 15.05.2006 kell 20:05
|
No seda mõtlesin minagi, et enne faktide teadasaamist ju aimasin, et midagi on, aga mees ajas vastu ja vandus, et ei ole. Ja teatas, et mul haige mõtlemine, et asju endale ette kujutan jne. Ja tegelikult esimene fakt sattus ise ilma luuramata mulle näppu ja alles siis alustasin teadlikult asja uurimist. Lõppude lõpuks, kuna ta ise salgas, samas tibile kirjutas, et nõus temaga kokku jääma jne, siis mul ju ometi oli õigus teada saada, mis toimub, sest asi ju ka minu elu ja saatust puudutas.
Hiljem siis, kui kõik välja tuli, tõesti hoopis mina osutusin selleks, keda "ei saa usaldada". Ikka nali kyll!
|
|
|
kats
Külaline
|
|
Postitatud 16.05.2006 kell 13:48
|
siis on tõestamist saanud fakt, et mees valetas sulle n.ö.suu sisse.
Arvan, et sellist asja on raske seedida vist teil mõlemil.
Kui suudad anna aega nii endale kui mehele.
Mida sa nüüd tunned kui abikaasale otsa vaatad?
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 17.05.2006 kell 11:47
|
Inimlikult on see mõistetav ja ei saa ette heita, kui inimene avastab pettuse. Mina küll ei uuriks võõrast telefoni ja kirju korduvalt, aitab, kui sain teada. Ise tunneks end muidu lõpuks nõmedana. Aga ei saa aru, mil määral sind siis peteti. Kirjasaladus kehtib ka abielus inimesele, samas probleemidest peaks rääkima. Nii et delikaatne teema.
Mehega on nii, et eks parim kaitse ole rünnak. Kui ta oleks abielu päriselt rikkunud, võiksid öelda, et vorst vorsti vastu. Iseasi, milles siis inimest süüdistada, kui suhtlus platooniline?
Mina ise olen ka abielus olles teise inimesse armunud ja sellised asjad vajavad üleminekuks aega. Sageli niisugusel armumisel on objektiivseid abielusiseseid põhjusi. Selleasemel, et lõpmata pätti ja politseid mängida, tuleks püüda enda ja üksteise tundeid arutada - juhul, kui oled huvitatud edasi koos elamisest. Kui pole, ka siis pole mõtet nuhkida lõpmata - said teada ja lähed lahku.
Lõpuks hakkab selline elu tõesti vastama määratlusele "pada sõimab katelt", sest jälitustegevusel võiks olla oma ajaline piir.
|
|
|
rait
Külaline
|
|
Postitatud 24.05.2006 kell 09:19
|
Tegid täiest õigesti mina teeksin ka nii, aga praegu pole põhjust ka ja ma arvan mul jääks luuramine ära ajapuuduse tõttu.
See et mees seda salgas ja pärast sind hoopis süüdistama hakkas on teine asi, see on sellest, et sa vist ei julge meest paika panna.
Need kes siin kirjutavad et mul oli ka selline suhe ja et nagunii poleks midagi meil välja tulnud teadsin seda algusest peale. täielik saast jutt. Tavaliselt jääb sellistel puhkudel kõik asi juhuse taha on ainult aja küsimus kuna oleks võinud juba kolimiseks minna ja milleks iganes.
Ma olen 100 protsenti kindel, et su mehel ei tulnud sellepärast midagi välja kuna ise sai korvi. Hale värk
|
|
|
viimasele
Külaline
|
|
Postitatud 25.05.2006 kell 16:29
|
See, kas inimene laseb jalga, ei sõltu "paljastamise" efektiivsusest vaid sellest, kuivõrd inimene hindab enda ja laste stabiilsust. Just viimase nimel on mõni loobunud uuest armastusest.
Pidev nuhkimisvalmidus näitab kas inimese väärakat iseloomu või et elatakse koos enda jaoks vale inimesega. Kui teinepool kaldub pidevalt vastassooga ülemäära vabalt suhtlema, tuleb teda kas võtta sellisena nagu ta on või otsida teistsugune elukaaslane. Võibolla aga enda käitumine ajab teist unistama uuest suhtest?
Kahtlustava loomuga inimese elu on raske, sest kõigil on vastassoost tuttavaid, mis on ka normaalne.
|
|
|
krissu
Külaline
|
|
Postitatud 19.06.2006 kell 21:34
|
|
olen ka luuranud, ja teinud seda ainult selle pärast, et mees on ise põhjust andnud. kõik kahtösued on kinnitust leidnud. ja kui asi on välja tulnud, siis samamoodi valetab nii et suu suitseb ja väidab, et tema pole midagi teinud... ise oma käitumise ja tegudega annab selleks ju põhjust...
|
|
