|
Õnnetuke
Külaline
|
|
Postitatud 09.05.2006 kell 13:45
|
|
Elu on sassis.Ise olen selles süüdi.mul on hea ja tore elukaaslane ja väike laps.Oleme koos elanud viis aastat.Kahjuks ei osanud oma elukaaslast õieti hinnata.viimasel ajal ei ole ma oma armastust tema vastu osanud välja näidata.Aga ma armastan teda kogu südamest.Ma ei olnud hell ja hooliv,ajasin taga pigem materiaalset poolt.Soovisin,et kodus oleks olemas kõik vajalik,kuid teine pool jäi kahjuks unarusse.Nüüd on tekkinud talle sõber,kes näitab oma tundeid välja ja kuulab teda.See olukord avas lõpuks mu silmad.Ma saan täielikult aru,kui hoolimatu ma olin.Kogu hingest soovin ennast muuta ja meie suhteid parandada.Probleem on selles,et tema ei usu,et ma olen võimeline selleks.Ta arvab,et see on ainult mingiks ajaks.Kuidas ma suudaks teda veenda selles,et ma tõepoolest tahan muutuda.Soovin,et oleksime õnnelik pere.Kahjuks on tema armastus minu vastu jahtunud.Kuidas ma küll suudaks selle uuesti üles soojendada? Ma ei soovi seda pelgalt jonni pärast,vaid tõesti tahan end muuta.Miks ma praegu peaks seda niisama tegema,et mingi aja pärast vanale rajale tagasi pöörduda ja kõike seda valu ja piina uuesti üle elama?Ei enam. Kas keegi oskaks nõu anda?
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 10.05.2006 kell 00:09
|
oot, kellel see valu ja piin nüüd ennem oli? ma saan aru, et ikka elukaaslasel, sinul oli hea küll kuni...
ainus lootus teda tagasi võita on pakkuda talle kogu seda tähelepanu, mõistmist ja armastust, millest ta vahepeal puudust tundis. ja ikkagi see pole garantii, sest elu pole arvutiprogramm. ja igal juhul läheb kaua aega, kuni inimese tunded taastuvad. sina ei saa nüüd mõelda nagu kaupmees - et mida sa pingutuste vastu saad. pead hoopis mõtlema, kas su soov on siiras.
loodetavasti sa ei lasku santa¾eerimisse stiilis "panen paela kaela, kui ära lähed".
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 10.05.2006 kell 15:02
|
kirjutasin, kuna mina olen ise olnud sinu elukaaslase olukorras. mehe külmus ja läheduse puudumine viis armastuse kadumise ja uue sõbra tekkimiseni peale pikka vaevlemist. muidugi oli veel palju tõsiseid jamasid taustaks. eelnesid pikad hingepiinad, kummitavad mõtted vanadest armastustest ja depressioon.
et ma lihtsalt jalga ei lasknud, pidurdas mure lapse pärast ja asjaolu, et polnud kuhu minna. hiljem aga see, et ka uue sõbraga polnud päris ideaalne suhtlus.
kuna minu mees mind tegelikult armastas, ta muutis oma käitumist. pikka aega see ei lohutanud mind, kuigi püüdsin teha head nägu. sest kustunud tunded on vaevalised taastuma. aega läks umbes aasta, kui ta püsiv hoolimine siiski minu jäätanud hinge üles sulatas. mõjus see, et mul olid rasked ajad, eelnenud depressiooni tagajärjel kogunes palju probleeme ka väljaspool kodu. ma vajasin abi. ta oli väga mõistev ja hoolitsev, loobus mitmest halvast harjumusest. lõpuks tema ustavus sulatas mu südame, mõistsin kui tähtis on see omadus suhetes.
see siiski võttis aega ja tema algsed kurtmised ning ähvardused - kuni enda surnuksjoomise teemani - mõjusid hoopis eemaletõukavalt. õnneks ületas ta selle tasandi ja muutis ennast tõesti.
|
|
|
Õnnetukene
Külaline
|
|
Postitatud 10.05.2006 kell 16:18
|
Aitäh vastamise eest.Seda minagi mõtlen ,et läheb aega vaja.Ma tõesti armastan teda.Ma olen viimased nädalad mõelnud enda käitumise üle ja aru saanud kui halvasti ma olen käitunud.Kui saaks vaid aega tagasi keerata,siis teeks hoopis teisiti.Kuid jah,ei saa.Nüüd ma soovin muutuda,kuid ma kardan liialt üle pingutada.Samas kui ma jälle ei näita oma tundeid välja võib ta arvata ,et ma ei muutugi.Ma olen nüüd hell ja hoolitsev.Mõned päevad tagasi ta ütles mulle,et ma ei ole mina ise vaid kõik see on võlts.Ma saan aru ,et algul ei usuta,kuid ma tõepoolest soovin ennast muuta.Lapsega koos olles ja mängides olen aru saanud ,millest kõigest ma olen ilma olnud.Mitte et ma lapsega varem ei mänginud ,kuid siis oli seda vähem.Probleemid tekkisidgi sellest ,et elukaaslane oli lapsega kodune.Mina käisin tööl.Koju jõudes olin väsinud ja kahjuks ei pööranud neile piisavalt palju tähelepanu.Kõik muutus kuidagi rutiiniks.Nüüd on mul sellest ääretult kahju.  Kui ma sõbrast teada sain,siis oleks võinud ju kohe ennast muuta,kuid kahjuks viha pimestas mind.Ma tean ja näen ,kuidas nad praegu suhtlevad,see ärritab,kuid ma püüan sellest üle olla.See kõik avas mu silmad,kuid loodan,et mitte liialt hilja.
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 10.05.2006 kell 22:41
|
te peaks ka võimalikult palju arutama ja avama oma tundeid. kui ütled, et armastad teda ikkagi, tuleb see kasuks. hädad algasid ju sellest, et ta kahtles sinu armastuses. mida suurem on avameelsus ja võime taluda ebameeldivaid asju, seda parem. mina olin küll teatud ajal sunnitud ütlema, et ma ei tea, kas ja millal ma suudan tema tunnetele vastata samaväärselt. arutasime ka kooselu sõpradena, teda see muidugi ei rahuldanud.
paranemine aga algaski sellest momendist, kui sõna tõsises mõttes meie vahel polnud enam midagi varjata. sest eks ka mina suhtlesin peale vahelejäämist edasi ja üritasin seda veel varjata, aga see tuli taas välja. järgnes kõva kriis, aga meie suutsime kokkuvõttes rahulikult asju analüüsida. väike vein tuli ka vahel kasuks.
palju loeb ka see, kui põhjapanevad plaanid on uuel sõbral. ja uus armastus on igatahes vähemalt sama raske üle minema, kui vana taastuma.
kindlasti ei maksa hellust ja lähedust piirata, seda pole kunagi liiga palju. isegi, kui tead, et teine võib olla poolenisti "ära". see on siiski peamine asi, mis veenab. päris "vägistada" samas ei tohiks.
sa pead arvestama, et sa ei tea, mis saab. garantiisid pole.
|
|
