|
mees26
Külaline
|
|
Postitatud 05.05.2006 kell 17:17
|
|
Kuna tegemist on anonüümse foorumiga, siis võib igaüks kirjutada ausalt ning vabalt. Arvestades tänapäeva ahvatlusi, meedias, internetis ja tv-s kajastuvaid elutrende, viise jmt, milledes põhirõhk on ikkagi seiklustel, vaheldusel, seksil ja veelkord seksil, siis paratamatu on, et ka suurem osa inimesi läheb nn trendiga kaasa. kui suhetes olles väidetakse truu olevat ja hiljem tuleb välja vastupidine, sama kuulen tuttavatelt, muudelt inimestelt, kes pajatavad oma elulugusid, siis tundub, et tegelikult vist tõsitruusid paare polegi ? olgem ausad, me kõik oleme kahtlustanud oma partnerit ja ka suur osa meist on saanud haiget pikema aja jooksul. kas oleks vale küsida ausalt puht huvi pärast - kui paljud tunnistaksid siin, et nende suhetes on aeg ajalt kõrvalehüpped ning kas need mõjutavad kuidagi nende arust seda suhet ? kas inimesed võivad tõesti harjuda teineteisega nii, et peetakse suhte parandamise huvides isegi õigeks aeg ajalt kõrvalehüppeid ? ja paluks mitte tulla jutuga, et pole kunagi midagi teinud, seda saavad rääkida verinoored 20 a ehk, kel midagi selja taga veel pole old. ja vahet pole, kui tähtis nina või kui haritud sa oled, inimese loomus on ikka ühene. võtame kasvõi poliitiku Toomas Hendrik Ilvese afääri, Tootsi jpt omad. kuidas siis on lood ? rääkige
|
|
|
täpsustaks
Külaline
|
|
Postitatud 06.05.2006 kell 12:20
|
20 aastaselt kõik pole veel oma esimesest partnerist lahku läinud; mõni pole seda ehk leidnudki veel. Aga ei saa aru, kas kõrvalehüppe all mõeldakse seda, kui abielu läheb lörri, ja inimene leiab uue elukaaslase, või seda, kui "viisakalt" abielus inimene harrastab nurgataguseid salasuhteid? Siin on nagu mitu eri asja.
Viimast kõik inimesed kindlasti ei tee. Siin foorumis on küllalt pihtimusi lugemiseks. Ja ega keegi algselt unista ka abielu untsuminekust.
|
|
|
paha naine
Külaline
|
|
Postitatud 06.05.2006 kell 13:55
|
Tere mees, 26
Arvan, et see su vanus, niisama vana kui meie teine poeg, sellepärast ka "Sina"
olen vana ja kogenud naine (50), arvan, et mingil moel pädev vastama.
abielludes (20) polnud ma süütu, suhteid oli mitmeid, pealegi jätsin südamerahuga tulevase mehe pärast maha sõjaväkke saadetud poisi. Niisiis moraalselt üdini rikutud. Ainuke, mida ma ei teinud, ei pidanud kunagi kaksiksuhet, ikka üks läbi, siis teine.
Kogu abielu aja (30 aastat) on mulle mehed meeldinud, armun kiirelt, jahtun kiirelt. esimene kõrvalsuhe oli tuttava mees, voodini asi ei läinud, abikaasale tunnistasin üles, et ta mulle meeldis.
teine suhe tekkis seitse aastat abielus olles, ilmus välja mees, kes hakkas mind jumaldama ja oli minust tunduvalt vanem. kuna omavanune abikaasa polnud mind kunagi eriliselt ümmardanud, oli see väga meeldiv. asi oleks peaaegu lahutuseni viinud, aga minu abikaasa kaine mõistus mitte sekkuda (küll läheb mööda) päästis meid lahkuminemisest. ja läkski mööda, väga pikaks ajaks.
olles pea 20 aastat abielus, juba mitme lapse emana, armusin endast palju nooremasse mehesse, kes tundus hingesugulane olevat. meil mõlemal oli kahju tunnistada, st vanusevahe saab siiski saatuslikuks ja kaine mõistus võidab kui suhtel pole edasiminekut.
viimased 10 aastat olen pühendunud õppimisele ja enesetäiendamisele, olen tähtsaks pidanud vaimseid väärtusi. olen õppinud armastama inimesi üldises plaanis ja mitte eelistama üht teisele. samuti olen meie laste isa rohkem austama hakanud, leidnud, et elades tema kõrval nii heas kui halvas, tahan temaga koos vanaduspõlve jagada.
ja mul on väga hea meel, et need abielu jooksul olnud suhted pole meid pannud väiklaselt iga teineteise sammu (ka väärsammu) lahkama.
olen kõrgelt haritud kuid mitte avaliku elu tegelane.
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 07.05.2006 kell 22:47
|
Inno Tähismaa juba pihib sulle delfis, vaevalt siit midagi põnevamat leiad  . Siin pigem hüljatud truuhingede nutmise koht. Mina olen lahutatud, ja enda arust mõjuval põhjusel, aga abielurikkumisega tegelenud pole. Põhimõtteliselt ei tegele ka.
Tänapäev pole mingi eriline kategooria, igal ajal on olnud nii truid kui vastupidiseid. Võibolla praegu lihtsalt räägitakse asjadest avameelsemalt.
Minu vanemad nt. elasid eluaeg koos ja minuteada neil kõrvalsuhteid ka ei olnud, kuna olid üsna puritaansete vaadetega. Aga see polnud truudus! Nad vihkasid üksteist kui koer ja kass ja kodune kliima oli selline, et lähemal kirjeldamisel ükski tuttav ei taha uskuda. Röökimine, prõmmimised, ähvardused, rüselused. Mingit suguelu polnud neil nii ammu kui mina mäletan, magati maja eri otstes. Ehk see teeb ka inimest tigedaks. Mina pole siiani aru saanud, miks nad lahku ei läinud, too aeg oli vist "kõrgem moraal" , aga polnud eriti ka, kuhu minna. Mina ja vend igatahes lasksime kodust jalga esimesel võimalusel.
Ma arvan, et kõik hädad algavad ikka sellest, et ei märgata inimest enda kõrval, ei osata teisest hoolida. Paastumine ja palvetamine on siin kõrvalise tähtsusega.
|
|
|
naine 36
Külaline
|
|
Postitatud 08.05.2006 kell 14:54
|
Hea suhe ja üksteise mõistmine on parem kui lihtsalt sex.Kõrvalhüppe puhul taandub asi ikkagi selleni, et auk on auk ja pauk on pauk. 
|
|
|
mari
Külaline
|
|
Postitatud 30.05.2006 kell 11:07
|
Kõik oleneb seltskonnast. Nagu öeldakse, ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes sa ise oled. Olen 35 aastane. Minu tutvusrinkonnas on kõik abielu inimesed ja ise olen ka abielus, keegi poleminu seltskonnast veel kedagi petnud ega läinud seiklusi otsima. Võin seda suht kindlalt väita.
Lihtsalt tuleb perega koos palju asju teha ja mtte mõelda endale probleeme juurde. Vähem telekat vahtida ja internetis istuda. Perega koos huvitavad ettevõtmised. Muidugi ka romantika ja kõik muu sinna juurde käiv.
On üks päris kindel asi, ei tohi lasta sõpradel ja sõbrannadel liiga pereellu sisse tulla, kui juba keegi kolm õhtut järjest külas käib on jama rohkem kui küll. Sellised asjad tuleb eos likvideerida. Sõber koorib sõbra naha ja see käib kõigi kohta. Sõpru peab olema ja neid võib väga palju olla, aga nendega peab distantsi hoidma.
Üleüldiselt katsuge vähem juua ja 30 aastastel inimestel ei sobi enam iga nädalavahetus klubis käia. Abielus probleeme vähem ja ei ole valutavat pead kogu aeg jäävad ka tulemata teod mida pärast kahetsed.
Teheke oma seltskonnas naabrivalve kui keegi üle aisa paneb, siis pealekaebajaid ka. Näiteks kui mina näen oma seltskonnas, et keegi läheb purjus peaga sõitma, siis ma ise helistan politseisse. Omal kohe süda rahul, et olen võib-olla kellegi mõrva ära hoidnud.
Käituge teie ka samamoodi, siis probleeme palju vähem
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 30.05.2006 kell 11:52
|
Näen kirja tagamõtet kahtlustamises ja soovis oma kahtlustele saada tuge: öelge palun, et te kõik rikute abielu. Siis saan kodus öelda, et "nagunii sa". Pean seda ebaterveks ellusuhtumiseks. Ise olnud 9 aastat abielus ja pole kunagi kahtlustanud, ka mind pole kahtlustatud. Niipalju oma elukaaslast tean, et kui tal tekiks tunded kellegi vastu, see oleks kohe näha; ta ei sobi kaksikeluks. Selles mõttes eelmisel õigus, et kõik sõltub tutvusringkonnast ja sealsest ellusuhtumisest. Pealegi kui inimene kedagi armastab, ei teki tavaliselt mõtet kõrvalehüppeks, hoolimata kuipalju on vastassoost sõpru tuttavaid. Paraku armastus võidakse hoolimatusega käest lasta.
Kui kellegi abikaasa annab kahtlusteks tihti põhjust, siis ehk abielu rubriigist "terav kirves leiab kivi". Kui abiellud vastassoo jaoks väga atraktiivse tüübiga, on surve temale tugevam ja tuleb seda arvestada.
Pole nõus eelmisega, et ei tohi käia sõpru külas. Sõltub, kes on sinu sõbrad, ja endast. Ohtlik on pigem, kui sellega kaasneb pidevalt palju alkoholi, kuna emmastkummast abikaasast võib kujuneda alkohoolik, mis teiselpoolel võib tekitada äraminemise soovi. Klubis võib ju käia koos, jama selles, kui üks liigub pidevalt üksi väljas ja teine istub kodus.
|
|
|
ah
Külaline
|
|
Postitatud 12.06.2006 kell 13:40
|
:rolleyes: nii ja naa. Jutud siin kõik õiged ja head. Aga leidub ka seesuguseid ,kes tõepoolest petmise peale silma, ehk isegi kaks, kinni pigistavad. Isiklikult küll täpselt ei tea kuivõrd kaugele mu mees selle alaealisega läks, tean vaid kindlalt messengerist leitud kirjade põhjal, et petmine see oli. Kui mitte füüsiline, siis vaimne kindlasti. Aga kaine mõistus ütles, et...läheb üle...ja nii see ka läks. Unustada ei suuda, kuid andestasin.
Elu ei ole alati 100% turvalist suhet. Kahtlustame ikka, kes rohkem, kes vähem. Peamine on säilitada kanet meelt ja arvestada iseenda ja oma laste heaoluga.
|
|
|
laima
Külaline
|
|
Postitatud 05.07.2006 kell 02:15
|
mina olen just säärase tüübiga abielus, kes kuradima atraktiivne on. olen sellega peaaegu harjunudki, et talle tänaval naised silma sisse vaatavad. ma ei viitsi sellega oma pead vaevatagi, seda aga kindlustunde tõttu - tean, et mu mees armastab mind ning 9 aastaga olen selles veendunud - pealegi läheb suhe aina paremaks. ma ei tõmble asjatult, tean oma väärikuse hinda. kui ta ära tahaks minna (jäädavalt) - siis mina ust kinni ei hoia, in. teeb ikka ise oma valikud. see ei tähenda, et ma ei hooliks. aga hoolida tuleb vastastikku. muidu peaga vastu seina jooksmine.
mina isiklikult ei suuda ega taha elada kaksikelu. mõni väidab, et ju pole sobivat üleaisahüppamise-kaaslast kohanud. maybe. kes küll ajaks pea nii segi, et oma pere muutuks tähtsusetuks?! noway! olgem taskaalukad, hoolivad, armastavad
|
|
