|
:(
Külaline
|
|
Postitatud 29.04.2006 kell 19:04
|
Praegu on mu peres vist kriis,tülisi täis,aga minu elukaaslasega ei saa üldse rääkida,ütlen talle et ei karjuks muidu ehmatab laps,tema süüdistab kõiges mind et ise olen süüdi ja ta karjub nii palju kui tahab.Kui pakun talle istuda ja maha rahuneda,ja rahulikult rääkida,tema see vastu et ei üritagu,ta võib asju loobida minule ütleb üldse et kui veel targutan siis saan vastu näkku,ja igasugused solvangud mis tema arvates ei tähenda midagi kuigi kui hakkan mõtlema teeb mulle väga haiget,tuleb välja et mul polegi sõnaõigust,ta on üldse selline närviline kergesti ärritub ja kogu aeg jääbki meil pooleli kuni järgmiseni tülini,selline tunne et ma ei jõua seda enam kannatada,Kõik mis oleme rajanud läheb alla mäge..... 
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 07.05.2006 kell 23:51
|
Kas on kindlad tüliteemad või tuleb igast asjast tüli? Kas sa ise oled rahulik? Kuidas tüli algab, mida keegi ütleb...Sellest võiks alata mõtlemist, kirjast see ei selgu.
Aga kui juba vastu nägu andmise ähvardused on, ja seda inimest üldse saab tõsiselt võtta, siis ehk peaks vaikselt hoopis uut elukohta otsima hakkama .
|
|
|
:(
Külaline
|
|
Postitatud 08.05.2006 kell 16:01
|
|
On ka kindlaid tülisi ja suvalisi,aga lõppus teeb sama välja,mina pean lihtsalt rahulikuks jääma,muidu laps täiesti ehmatab,praegu on tülid joomise pärast ta pole joonud 3 aastat,ja kui töökohta vahetas vaikselt hakkas pihta,viimane kord läks peaaegu kallale,ei tea üldse mis teha eriti lapse pärast,kuigi mul on juba varsti villand,aga ta on sellist tüüpi inimene kes pidevalt ähvardab,nii et kui läheksin ära siis otsiks ja ähvardaks,laps on tema nimel,vabaabielus,oleme korduvalt lahku läinud siis jälle koos nüüd on ka laps,ma ei taha last traumeerida ja ise seda ka enam ei kannata,kust abi küsida....
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 09.05.2006 kell 14:39
|
Mina küll arvan, et kui inimene ise ei tule teisele vastu ja ei soovi oma joomisprobleemi lahendada, siis viib asi ainult lõpmata närvikulu ja lõpuks ikka lahkuminekuni. Ei tohi ise olla arg, no millega ta saab ähvardada, kui te juba lahus, sul on õigus kutsuda ka politsei. Sellised kombed ei räägi inimesest head. Kui suhtlus temaga käib üle jõu, peaks energia kulutama pigem oma elu korraldamisele ja mõtlema, mida on vaja teha, et saada üksi hakkama. Aga olukorda tuleb õigesti hinnata.
Kui inimene ise ikka tahab ennast parandada ja on tunne, et lootust on, siis muidugi peaks pakkuma talle tuge. Vaidlustest ja süüdistustest vähe abi. Siin propageeritakse "mina sõnumeid", et räägid endast, mis sa tunned: ütled, et sina lihtsalt ei suuda nii jätkata. Eesmärk on jõuda aruteluni. Kui sa ütled "miks SA, jälle SA" jne, siis seda teine inimene tajub rünnakuna. Aga alkohoolikute puhul ka rõhutatakse, et naised, kes muudkui "mõistavad ja andestavad", tõukavad meest ainult jätkama ja trööpavad oma närve.
Nii et ühest küljest lähtu endast, aga ole ka taktitundeline. Kui inimene kaldub agressiivsusele, siis peaks muidugi kaaluma, kas ta sobib kooseluks.
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 10.05.2006 kell 19:03
|
|
sõltub ka, kui tõsine on joomine. mis sind täpselt häirib, kas kaasnevad rahaprobleemid või agressiivsus või...või sind lihtsalt häirib, kui inimene pruugib alkoholi? sa pead oskama seda põhjendada.
|
|
|
:(
Külaline
|
|
Postitatud 11.05.2006 kell 14:32
|
Jah,kui ta on joonud ta on agresiivne,ja mulle tõesti ei meeldi et ta pruugib alkohooli,kunagi ma läksin isegi tema juurest ära selle àlkoholi`pärast,andsin talle jälle võimaluse ja meil oli kokkulepe et kumbki seda mürki enam ei tarvita,möödas on 3 aastat,hakkas pihta ei tea millest,küsin kas sul on seda vaja ütleb et ei ole ja pärast ikkagi võtab,kuigi mina siiamaani ei ole võtnud,ma absoluutselt ei tahagi,ma arvan et elus on tähtsamaid ja ilusaid asju mida võib teha,aga see joomine ei meeldi mulle põrmugi,ise olen elanud väiksena ja nägin seda kõike küllalt selle pärast ei tahagi sellist elu jätkata ja eriti ei taha et nüüd minu laps seda kõike näeks,on selline tunne at elan sama elu mis kunagu elatud sai minu ema,ausalt öeldes ei teagi mida ette võtta plaanis on veel laenu võtta korteri ostmiseks,aga kuskil sees mõtlen et kas ma suudan niimoodi jätkata.Ei tea mõned naised elavadki nii,üks asi on veel see et mõned kui joovad siis nad on rahulikud,lähevad magama jne,aga mõned.....Nüüd mul on nagu deprekas kogu aeg mõtlen et noh kas täna ka tuleb joobes või ma natuke ise üle pingutan aga midagi ei saa parata mõtted kogu aeg jooksevad.......
Ja tänan nõuande eest!
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 14.05.2006 kell 02:41
|
mine psühholoogi juurde, probleeme peab saama kellegagi arutada.
mina sain sinna nii: rääkisin perearstile deprekast, ütlesin, et vajan spetsialisti nõu. tema andis saatekirja psühhoneuroloogiahaiglasse (seda pole vaja karta, deprekat seal ravitaksegi). psühhiaater üldiselt annab ka aja psühholoogile, seda võid ise temalt küsida.
psühhiaater tegeleb keemilise ja medikamentoosse raviga.
psühholoog tegeleb hingeabiga - arutab sinuga su muresid.
|
|
|
Elli
Külaline
|
|
Postitatud 29.05.2006 kell 21:02
|
Kulla külaline!
Sa soovitad rääkida mehega asjad selgeks.Aga kuidas, kui mehe arvates ei olegi probleemi?Ja kaua see naine jõuab ka kannatada? Meil on küll probleemiks mitte niivõrd joomine, vaid teised naised. Mina ei ole härrale paraku enam muu, kui nädalavahetusel pesupesija, vajadusel juuksur ja kodune ori. KUna ta on aasta algusest mujal tööl, on mul niipaljukenegi kergem, et ta ei siiberda mul enam iga päev silme all. Ja mul on olnud ka aega mõelda ja vaagida meie elu ja olen jõudnud mõttele, et meile oleks vist kõige õigem tee - lahutus. Kui ikka härra on peres ainuõige, mina ja lapsed pole mitte keegid, siis lasen tal minna. Olen ka varem pakkunud talle vabad käed minekuks, kuid mis nii viga elada. Praegu olen peaaegu kindel, et ainuõige tee oleks lahutus. Aga muidugi härra ei taha sellest kuuldagi. Mina olen mehe tegude pärast ka "hullaris"ära käinud Nüüd on tal veel üks põhjus närimiseks.
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 30.05.2006 kell 04:15
|
Mis tähendab "ei taha kuuldagi" lahutusest? Ikka muretsed, mis tema tahab? Miks nii paljud seda rõhutavad, kas neile on hirm nahka aetud? Kui ei saa räägitud ega oldud, tuleb lahku minna. Tegelikult seda ka enne ütlesin.
Meil ka jutt ei aidanud, enne kui minu silmapiirile tekkis teine mees. Siis alles jõudis kohale, et mul oli tõsi taga, mis antud juhul pani inimese ennast muutma. Nii et ei läinudki lahku. Aga mõni leiaks siit hoopis aluse end õigustada ja sind süüdistada - kergemeelsuses nt.
Hulleriga on nii, et sõltub mis asjus seal olid. Kui ravisid depressiooni, siis on see normaalne asi, mis igaüht võib tabada sellistel asjaoludel. Kui mees leiab selles põhjust närimiseks, on see kius või lollus, mida pole mõtet hinge võtta. Keerulisem on, kui ajasid kedagi kirvega taga ja diagnoositi skisofreenia vmt.
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 30.05.2006 kell 11:08
|
tavaliselt on asjad nii, et kui koduvägivalla all kannatav naine tahab ära minna siis ei ole tal kuhugi minna! Milline rõõm mehele, kes selle ära tabab ja olukorda täiel rinnal naudib
Hea teemaalgataja - arvan, et kui sul on kuhugi minna siis oled juba teel ja kui pole, siis kannatad niikaua kui tervis vastu peab
|
|
