Mehed kirjutavad siia tavaliselt harva, aga ma ei osanud kusagile mujale praegu kirjutada.
Olen suure probleemi ees olnud juba mitu aastat. Mul on naine ja kaks last. Mõlemad lapsed on tütred, üks on neljane ja teine kolmene.
Mu naine pole kunagi lapsi eriti vaadata viitsinud ega nendega tegeleda. Ainus kes nende õhtuti tegeleb olen mina. Mõlemad käime naisega tööl, aga kui mina töölt tulen vaatan, kas midagi lastele süüa saab ja pärast mängin nendega praegu on kevad, siis saab ka õhtuti jalutama minna, kui jalutama läheme siis alati kolmekesi, sest naine ei viitsi tulla. Tema õhtu seineb selles et kui töölt jõuab vaatab seebikaid nii kaua kui saab ja siis istub internetis kuni laste magama minekuni ja kui lapsed magavad siis läheb tema ka. Muidugi magama ka panen ma nad ise. Lapsed eriti ei hooligi kas ema on või e ole.
Süsteem on aga selles, et mul hakkab vaikselt siiber saama, kõik kes meil külas käivad ütlevad, et sul on ikka tore naine küll. Ma ei saa meeste asju eriti üldse ajad ainult kui hilja õhtul. Meil on remont pooleli juba tükk aega aga ei saa teha kuna pean lapsi kasvatama ja eidel jätkub veel jultmust küsida, kuna remont valmis saab. Ma olen mitu korda ta peale nii vihastanud et tahan teda lüüa. Eriti siis kui ta lapsi enda juurest minema tõrjub.
Olen mitu korda mõelnud lahutusele, aga ma ei saa laste pärast lahutada ja ma arvan, et ka naine aimab seda ja kasutab ära.
Kas ma saaksin kuidagi lapsed endale või vähemal ühe, kui me lahutame.
Ma olen kindel, et minu kiuste võtaks naine lapsed endale kuigi ma tean, et ta lapsi eriti ei taha ja ka laste tulevikule mõeldes oleks see nende jaoks täielik katastroof kuna nendest ei kasvaks, siis normaalsed inimesed, ma arvan.
Andke nõu kuidas talitada
Ma olen tänu oma naisele juba ka kõiki teisi naisi maha tegema hakanud.
Arvan et nad kõik on samasugused.
(olen venelane, laps 9 kuune, olen abiellus eestlasega, aga kirjas teen veel vigu, selle tõttu vabandan kohe vigade eest)
Esiteks, Te ei kirjuta, kas olete oma naisega sel teemal rääkinud. Üritage rääkida rahulikult, ilma etteheitjateta. Mida tema olukorrast arvab? Miks ta ei taha koos lastega aega veeta, mängida? Kas asi on väsimuses?
Öelge, et tahaksite teda aidata, aga kuna ise olete tihti ka väsinud, et võib-olla võiks tegeleda nendega vaheldumisi (nt. üks õhtu Teie, üks õhtu tema).
Võiks mainida, et aeg, millal lapsed vajavad oma vanemaid on piiratud ja tore oleks, kui saaks kõik koos aega veeta.
Küsige, kas tal on toredat mälestused koos vanematega olemisest oma lapsepõlvest. Äkki tal endal oli vanematega probleemid, koosveedetud aeg oli ebaharmooniline ja nüüd alateadlikult ta vältibki selleseid olukordi, kus lapsed ja vanemad on koos.
Võib-olla tema perekonnas ei olnud üldse seda koosveedetud aega ja tal pole lihtsalt kogemust, et pere on koos.
Igatahes on selge, et naisel on mingi probleem, mis takistab teda lapsega tegeleda ja seda tuleb koos lahendada.
Võib-olla probleem on pealiskaudne-väsimus, võib-olla sügavam- tema lihtsalt pole seda tüüpi naine, kes tunneb rõõmu perekonnaelust ja lastekasvatamisest...- Paraku, on ka selliseid naisi olemas. (tüüpiline näide: Keiu, kes osaleb DELFI projektis "Veebibeebi". Teda tuleb ainult haletseda, et ta ei armasta oma last, ei taha lapsele aega pühendada, ei tunne lähedust oma lapsega, tal ei ole soovi rinnapiimaga toita jne jne).
Küsige, mis on Teie naise prioriteedid. Töö? Perekond (sealhulgas rahulolev mees ja õnnelikud lapsed)? Auto? Millest ta unistab? Tunneb ta ennast üksi? Arvab ta, et ei suuda oma lastele midagi pakkuda?
Kui põhjused on välja selgitatud, siis võib edasi mõelda. Kui olukord on tõsine (on ju inimesed, kes ennast ei muutu), siis võiks uurida, missugustel juhtudel lapsed jäävad isa juurde. Rääkida kasvõi mingi advokaatiga, et tagada seda, et Teil lahutuse puhul on võimalus elada-olla koos oma lastega. Isad on mõnikord paremad vanemad kui emad. Näiteks, mu onu kasvatas 2 tütart üksi, sest tema endine naine polnud emasaamiseks küps. Liiga noorelt jäi rasedaks, sünnitas kaksikud ja tema ei tundnud lihtsalt midagi oma laste vastu. Onu kasvatas neid üksi aeg-ajalt oma ema ja õe abiga ja pärast tutvus toreda naisega, kes võttis lapsi omaks...
Niiet olukordi on igasuguseid ja peaasi on, et lapsed tunneks ennast hästi.
Soovin Teile veel kannatust ja ikkagi edu koos Teie naisega.
Olete tubli isa!
Tänan vastuse eest.
Ma olen oma naisega proovinud pidevalt rääkida sellel teemal, aga ta ei tunnista probleemi ja ütleb, et tema on sünnitanud ja need on tema lapsed.
Iga kord kui üritan tõsisemalt rääkida, siis ütleb mulle et ole vait.
Ta on natuke ka harimatu, siin oli kellegil sama teema päevakorras, kui vaidleme milleski, siis ta tavaliselt jääb alla ja ei taha tunnistada seda ja hakkab karjuma. Samamoodi on ka kui suhtest räägime.
Naine ei saa ju kogu aeg väsinud olla näiteks nädalavahetused on tal kõik vabad siis magab kella 2-ni päeval, kuidas nii kaua võib voodis olla ma aru ei saa ja tänu sellele ei jõua ta ka kodutöid teha. Kui vahel suure sõjaga suudan ta koristama panna, siis teeb seda nii et tundub nagu kogu maailma peale oleks vihane ja muidugi ega ta seda korralikult ei tee.
Kokkuvõttes on kogu selle asja taga ainult üks asi LAISKUS!
Tal ei ole enam midagi tahta, tal on kõik olemas, võibolla selles ongi viga. Oma maja, auto jne.
Ma just keskundun hetkel sellele, et mis varjandid on lapsi endale saada. Advokaadist pole eriti kasu, ma arvan, sest iseenesest seaduse silmis pole ta ju midagi halba teinud, ta ei joo ega käi võõraste meesetga kusagil. Kui vaja on, siis oskab ka ideaalset ema mängida.
Kõige naljakam on see, et mu sõbral oli sama probleem, kui lahku läksid pani naine tal lapsega minema, leidis uue mehe ja see ei tahtnud last ning naine saatis lapse sõbra juurde tagasi. Arvake ise mis ma sellistest naistest arvan.
Oskab keegi kirjutada, mis varjantidel jäävad lapsed isa juurde.
kullake, rahune nüüd maha ja ära tao palli kogu aeg ühte väravasse.
See, et sa oled virk ja viks ja lastega tegeled on ju super hea.
Mida teeksin mina sinu asemel?
Võtaksin prooviks ühe koduabilise - sireda säärega ja meeldiva. Kui enda naine ei koo, keeda ja küpseta siis keegi peab ju maja korras hoidma.
Kuidas tundub?
olin ise noorena nati samasugune. nimelt töötasin lasteaiakasvatajana ja kui meie esimene sündis siis tema aastaseks saades pidin tööle minema (nõuka aeg), laps oli õnneks töö ajal vanaema hoole all. ja siis ma hakkasin tundma, et päev läbi lastega tegelemine ja siis veel enda oma õhtul on ikka liig mis liig. olin noor, 21 ja mul olid muud huvid, tahtsin lugeda, teatris käia ja ei osanud neid alguses kõiki ühitada. äkki polnud muud kui potid pannid söök, toidupood jne. jne. Kui teise lapsega koju jäin tegin kardinaalse otsuse: lasteaeda tööle tagasi ei lähe. Ja see muutis mu suhtumist, hakkasin kõrvalt oma lapsi jälgime, neid lasteaias õpitu põhjal arendama, laulsin, lugesin, joonistasin, meisterdasin-kõik sama mis tööl, aga oma lastele. Kodused tööd ei tundunud enam nii vastikud ja mees aitas väga palju.
Nii sain ma pereküpseks ja õieti täiskasvanuks alles kuskil 26 aastaselt. Siis panime 5 ja 2, 5-se lasteaeda ja võisin hoopis uue töö valida. asusin tööle sekretärina. Miks seda pikalt räägin, äkki polnud sinugi naine pereküps.
Kata nõu on vapustav, ise poleks eales selle peale tulnud.
No kui kõik on päris nii nagu kirjutad, siis kehva lugu küll. Olen tähele pannud, et teinekord kumbki pool tajub asja täiesti erinevalt ja laiskust mõistetakse ka erinevalt, mõnel mehel on naisele päris kõrged nõudmised ja kui neile ei vasta, siis ongi laisk. Tundub, et teil on tihti ka vastastikkust süüdistamist, see tekitab trotsi ja lõpuks ei saagi omavahel rääkida. See on tüüpilise tüliõhkkonna tunnus, kui üks istub kogu aeg teleka ees ega suhtle. Samas kõik naised pole ka emmejateks loodud, mõnele ei istu see asi hästi. Kuidas te need lapsed saite, kas oli rohkem sinu soov? Kui teil juba lahutusest ja laste jagamisest jutt, siis võib inimene ka valuliselt reageerida, pealegi laste jagamine teinekord võtab sõja vormid. Kui ta ei taju seda teemat ähvardusena sinu poolt, st. kui saaksite seda rahulikult arutada, siis ta ehk ei võtaks kaitsepositsiooni ja isegi ehk nõustuks laste jagamisega - kui ta ei näe selles sinu viisi teda "karistada". Aga üldises süüdistuste ja tüli õhkkonnas ei saa rahulikest vestlustest muidugi asja. Arvesta, et naisterahvalt nõuab selline asi suurt kokkuvõtmist - tunnistada, et lapsel on isa juures parem. Seda sellepärast, et ühiskond vaatab sellist naist kui inimsööjat, kuigi tegelikkuses võib lihtsalt olla isa kasuks kas olmelisi argumente või see naine on küll saanud lapsed, kuid tunneb et pole õige emmetüüp ja lapsed käivad närvidele. Või oleks tal vaja näiteks õppima minna vm. asjadega tegelda - aga paraku enamasti ka sellistel juhtudel ei julge naine riskida renomeega, et annab lapsed ära. Või ikka katsute edasi koos, ei hakka kohe lahutama ? Inimlik suhtlemine ja mõistmisesoov on ikkagi kõigi lahenduste algus.
Praegu su naine tajub, et ainus, mis sind tema juures huvitab, on laste kättesaamine temalt ja ta reageerib vastavalt. See on ummikseis.
Sinu sansid last omale saada on pehmelt öeldes kehvad, kui ema ei joo jne. – ja kui ema ise pole nõus. Paraku selline on elu meil. Ja nõusse saaks sellises asjas küll ainult heaga. Teil on aga juba kõik nugade peal, tundub et üks või mõlemad ei pea teist enam inimeseks. Praegu saaksid protsessist ainult vara jagamise kaela. Kui ähvardad lapsed ära võtta ja räägid kogu aeg, kui laisk ta on, on teine mõistetavalt turris ja tige. Ja vahib telekat, sind ta ju näha ei taha? Tülitsev inimene ikka ütleb midagi vastu, näiteks et millal remont valmis saab. Väsimus ja depressioon on muuseas täitsa võimalikud, kui on kaks aastase vahega selles eas rüblikut, töö ja halvad suhted. Lõpuks ei tahagi midagi näha, ka lapsi, inimeste vastupidavus on erinev. See on siiski ainult üks variant, aga ega teada ei saa, kui teil vestlus ei suju. Kui oled valmis lapsi ise kasvatama, siis arvesta, et pole vahet: kui kantseldaksid neid üksi, oleks sama raske remondiks aega leida. Kuni lahendust ei teki, võid proovida süüdistustest loobuda ja rahulik olla: kui tast nagunii asja ei ole, jääb vähemalt tüli ära. Las on siis omaette. Kõrgem level oleks ilmutada ülimat armastusväärsust ja sõbralikkust nt. 2 kuulise katseaja jooksul. See tooks ellu suurt eksootikat ja oleks lõbus vaheldus, millest keegi ei kaota. Aga parimal juhul võib see panna naise teisiti käituma. Võibolla on ta võimatu tüüp ja võibolla liiga noorelt abiellunud ja võibolla harimata, aga igasuguseid inimesi tavaliselt ärritab, kui nad pöördumistest loevad välja süüdistust või hinnangut `sa oled niisuke ja naasuke; vastavalt temperamendile võidakse ka karjumisega reageerida. Kui tõesti kooselu on lootusetu (aga kas ikka on?) ja oled lastest huvitatud, siis ei näe muud võimalust, kui saada suhted selliseks, et võiksite normaalselt rääkida. Teine variant on loota, et ta tülide peale niisama jalga laseb ja peagi lapsed sulle saadab. Naiivne lootus muidugi. Kust sihukesed abielud tulevad, kas tegemist oli sireda sääre ja rahakoti kohtumisega? Ilmselt teid omal ajal üksteise arusaamad ja väärtushinnangud ei huvitanud, või ei oska lihtsalt suhelda.
Tere, Urmas! Minu meelest on küll tore, kui kirjutavad ka isad. On ju lapsevanemaksolemise küsimused ühtmoodi tähtsad nii meestele kui naistele, kes vaid lastest hoolivad. Sinu kirjas on mittehoolimise juures targu küsimärk. Olukord, mida kirjeldad, on küsimusi ja muret tekitav, kuid sellest ei saa tõesti hoobilt järeldada nagu su naine ei hooliks oma lastest. Sina paistad oma lastest väga hoolivat ja enamgi veel: oled täielikult neile pühendunud. Samas oled jäänud kuidagi üksi seda vastutust kandma. Muretsed, et ema jääb lastest kaugeks ning enda vajaduste eest hoolitsemiseks ei jää Sul ka aega. Kerge oleks siinkohal õhata: oh, milline mees, oleks mul selline! Jääb mulje, et just sedaviisi paistab teie elu ka külaskäivatele sõpradele. Paraku oleks selline maailmapilt mustvalge: supermees ja laisk naine. Tegelikkuses on olukorrad enamasti keerulisemad. Eelkirjutajatele ongi raske midagi juurde lisada. Enamus neist näib mõistvat, et tasub otsida, mis võiks olla naise sellise käitumise põhjuseks.
Esitan Sulle mõned küsimused, mis mul tekkisid.
Millal ja kuidas Sa viimati naisega koos aega veetsid? Ma ei mõtle siinkohal seksimist, vaid lihtsalt teineteise päralt olemist. Äkki on lapsed Sulle kõik, tähtsamad kui miski muu? Lapsed oleks nagu naise Sinu kõrvalt eemale tõrjunud? Sel juhul võib naise käitumine olla alateadlik kättemaks oma hüljatuse eest.
Millised on Su suhted oma emaga? Kust ikkagi pärineb Su hoiak "naised on kõik samasugused"?
Mind torkab sõna "eit", mida kasutad oma naisest kirjutades. Minu jaoks sisaldab see üleolekut ja lugupidamatust. Kas võib olla, et lugupidamatus pole tekkinud naise käitumise tulemusena, vaid naise käitumine on kujunenud vastuseks Sinu hoiakule?
Paarisuhe vajab vundamenti ning on pidevas arenemises. Samas vajab iga suhe püsimiseks ja arenemiseks hoolt ja tähelepanu. Laste sündides neelavad igapäevaelu ja laste eest hoolitsemine sageli kogu aja ning omavaheline suhe jääb "kuivale". Samas on just vanemate paarisuhe laste turvalisuse allikaks.
Kirjutad, et vihastad naise peale nii, et tahad lüüa. On seda ka juhtunud? Kas naise käitumine võib olla väljendamata pahameele avalduseks?
Kuivõrd tundsid oma naist enne kooselu alustamist ja laste sündimist? Äkki see, mis on Sinu jaoks enesestmõistetav, on temale olemuselt võõras? Sinu pahameel näib olevat seotud sellega, et naine ei käitu nii nagu Sa temalt ootaksid. Kui temal aga miskipärast on tunne, et Sa teda ei mõista, ei ole ka tema valmis end Sinu soovidega kohandama, olgu need nii õiged ja loomulikud kui tahes.
Need on vaid mõned küsimused ja mõned oletused. Ka eelkirjutajad on jaganud oma mõtteid, mis seostuvad su naise lapsepõlvega ja emaksolemise oskuste ja mudelitega.
Nende soovitused vääriks kaalumist ja rakendamist.
Omaltpoolt lisaks ettepaneku otsida hea pereterapeut, kelle abil kujunenud olukorda lahata. Kui Teie suhtes tõesti pole midagi ühist peale laste, võib selline ühisarutelu Teil aidata omavahelisele kokkuleppele jõudes lahku minna. Kui tegu on aga vääritimõistmisega ja väljendamata rahulolematusega või puudulike oskustega, võib selline käsitlemine tulla kasuks teineteisemõistmisel ja mõlemaid rahuldavate lahenduste leidmist. Hoian pöialt.
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
Mina soovitan minna psühholoogi jutule. Mitte, et sul oleks psüühikaga probleem, vaid on hea arutada asju mõne targa inimesega silmast silma. Interneti teel on raske keerulistes asjades nõu saada, kuna harilikult tõde on kahe osapoole vahepeal. Võib ka olla, et naine on lihtsalt jube tüüp, siis tekib küsimus, miks see varem välja ei tulnud. Kas oli huvipuudus üksteise vastu. Tundub, et mingi ajani polnud viga, näiteks titadega. Tuleks meenutada, millal ja millest jamad algasid, millistest tegudest ja ütlemistest, kas oleks midagi saanud või saaks teha teisiti. Kui sa naisi ei usalda, otsi meespsühholoog, neid on ka.
Laste omalesaamise teema võid praegu maha matta, see ainult krutib naist sinu vastu üles ja asjad ei liigu üheski suunas. Niimoodi ei paista lootust neid saada. Soovitan veel varianti, kus inimesed probleemide korral vahetavad mõtteid e-maili teel. Rääkides võidakse hakata karjuma ja ei saadagi teada, mis teine mõtleb, mis mured tal võivad olla. Vahel selgub kirjast üllatavaid asju ja rahulikum on ka. Meil oli sellest abi.
Kui enda naine ei koo, keeda ja küpseta siis keegi peab ju maja korras hoidma.
? Inimlik suhtlemine ja mõistmisesoov on ikkagi kõigi lahenduste algus.