Olen kohe tükk aega mõelnud kas kirjutada Teile aga ma võin ju proovida ja oma murest Teile rääkida, ehk oskab keegi aidata.
Olen 27 a kahe lapse ema, peale minu teise lapse tissitamist olen märganud et minu parem rind on oluliselt väiksem teisest ja nüüdseks on see vahe veelgi rohkem nähtav. Ma ehk saaksin sellest üle olla kuid asi on minu mehes, meie suhe mis oli soe ja armastav on muutunud külmaks.
Meie vahel ei ole ei kallistusi, ei kaisutamist ega ammu juba ka seksi. Olen püüdnud talle läheneda kuid alati on palju põhjusi miks mitte. TEma pilgud minu kehale on pannud mind tundma komplekse, ma ei suuda end enam peeglist vaadata kuna kurbus ja valu lämmatavad hinge.
Koos väljas käies ta vaatab kauneid naisi ning ma tean et ma ei teinud sellest kunagi välja ja isegi koos vaatasime kauneid inimesi aga nüüd see on mulle alandav.
Olen püüdnud abi leida kuid miski pole aidanud, rääkimine mehega ei ole viinud kuhugile, ta solvub, pahandab ja mööduvad päevad mil me teineteisega ei räägi. Minu vanem poeg kannatab selle alla väga ja ootab millal emme ja issi taas koos on ning teinetest embavad.
Mina kui naine olen kaotanud usu endasse, enesehinnangut ei ole,samuti enesekindlust.
Mul puudub selline suur rahasumma et lasta end korrastada kirurgidel.
Perearsti sõnul on see harv juhtum mil naist pidi tabama rinna närbumine.
Ma ei suuda enam seda valu ja ahastust kanda.
Olin nii õnnelik kõik need aastad ning nüüd on mind tabanud selline õnnetus.
Näen kuidas mees püüab olla aga tema käitumine teeb haiget sest ta ei võta mind kui naist enam,soovin ju minagi hellitusi ja armastust, aga ei..
Psüholoog tahtis kohe ravimid peale panna, aga see ei muuda minu hingelist seisundit sest ma ei ole enam see kes olin oma mehele.
Palun õelge kas on ehk on mingeid alternatiivseid võimalusi rinna kuju taastada ?
Teile ehk tundub minu mure mõtetu kuid minu perekond on lagunemas ja mina ise langemas tühjusesse.
On ju selliseid rinnahiodjad, mis annavad kuju vaatamata sellele, mis rind on. ops:
Igal juhul pole vaja ravimeid (kerge sõltuvusse jääda, mis on halb) ega kirurge! -Olukord pole nii hull, mul kah pärast rinnaga toitmisest on parem suurem kui vasak.
Mis puudutab mehega lähedust asi on nii, et mida rohkem vajad, seda vähem saad. (mu kogemus selline).
Mehed pole head toetajad, mis puudutab naise välimist. Nad kunagi ei tea õiget vastust küsimusele :"Kallis, kas ma olen paksuks läinud?"
Sellega tuleb leppida ja endale enesehinnangut tagasi tõsta mitte oma mehe abil.
Võib olla suhelda rohkem teiste meestega, leida omale mingit tuttavat meessoost (ma ei pea silmas mingit armuket, vaid lihtsalt meest, kellega on tore lobiseda ja aeg-ajalt aega veeta).
Siis Teie mees näeb, et ta ei pea Teid lohutama, et te saate ise hästi hakkama ja kui naine on tugev, siis nad kardavad teda kaotada.
Või siis lihtsalt töötada iseenda kallal stiilis: "Ma olen selline nagu ma olen". Kindlasti olete tubli ema ja tähtsam on see, et lapsed said rinnapiima. Kui mees seda ei hinda, siis ise süüdi
Peaasi, ärge klammerduge tema arvamusele Teiest. Teie olete ju midagi enamat kui ainult rinnad ja on olemas tõesti koledaid naisi välimuse poolt, aga nad on mõnusa iseloomuga, silmad nendel säravad+ kuskilt võtavad enesekindlust ja mehed jooksevad nende järgi.
Kõik on subjektiivne ja suhteline.
Kui te vajate kallistust, siis esialgu ärge oodake seda oma mehelt. Parem kallistage lapsi, sest mida rohkem nendele armastust annate, seda õnnelikum nad on. Peaasi, et see kergem suhtumine oma kehasse tuleks Teil südamest.
Edu Teile!
Ma ei ole spetsialist, aga tahaksin lisada, et mida rohkem te fikseerite oma tähelepanu rinnale, seda rohkem tõenäosus, et olukord läheb aina hullemaks.
On naised, kellel üldse pole rinda näha. Kes ei saa lapsi jne jne.
Alati võib veel hullem olla, seega üritage ise mitte sattuda pinge alla, et Teiega midagi ei ole korras. Kõik on hästi. Meestel on ka niimoodi, et nende poolt aeg -ajalt suhted lähevad külmemaks. Tavaliselt siis, kui on stress. Niiet tehke kõik, et Teil iseendal oleks vaatamata kõigele hea tuju, siis tuleb ka soojus mehe poolt.
jõudu ja armastust Teile!
Ma arvan, et oluline on see kuidas sa suhtud iseendasse. Kindlasti on see probleem sinu jaoks väga suur. Mida mees asjast arvab, kas tõesti on rind ja sinu välimus põhjus teie suhete jahenemisele??? Mina olen väga enesekriitiline oma välimuse suhtes, kuid tean, et teised ei märka enamikku või kui märkavadki, siis ei anna asjadele hävitavat hinnangut nagu me seda ise teeme. Kui oled enda suhtes rahulolematu, siis ruttu tuleb ebakindlus, enesekriitika, negatiivsus jne. Kõik see kandub üle ka suhtesse.
Tee midagi sellist, mis tõstab sinu enda enesetunnet. Tee midagi iseendale.
Mina olen ka kogenud sellist tunnet, et ma pole naisena midagi väärt. Kuigi minul polnud nii tõsist probleemi ega ülepeaüldse midagi viga. Vahepeal värisesin meestega suheldes mõttest, kuidas nad nii jubeda naisterahvaga üldse suudavad vesteldagi. Põhjus, miks nii oli (sain depreka ja puha), oli selles, et mees lakkas seksuaalelu vastu huvi tundmast. Mina olin siis "laibavägistaja" rollis. Noh, nüüdseks on probleemid möödanik, selgus, et mehel olid omad probleemid ja väga ränk deprekas, aga ega ta ei täinud ju õigel ajal rääkida, kuigi mina olen kogu aeg olnud osavõtlik ja huvi tundnud.
Miks kirjutan, on see, et tagasimõeldes poleks mu deprekas üldse olnud nii suur, kui olnuks kaks asja teisiti. Esiteks mul endal oli tegemisi väljaspool pereelu, mis olid kuidagi ripakil ja ei tahtnud edeneda (kool pooleli jne.). Ja asju, mida oleks tahtnud ette võtta, aga mis tegemata. Nende kättevõtmine oleks tõstnud enesehinnangut ja viinud mõtteid mujale. Aga kui vajud juba sügavale sohu, siis on lõpuks muidugi raske üldse midagi liigutada. (Ükskord ikkagi tuleb.)
Teiseks tean nüüd, et naised üldse fokusseerivad tohutult üle oma kooselu ja mehe suhtumist ja rikuvad sellega oma tuju. Ilma mehe heakskiiduta sa nagu polekski inimene, ja tema suhtumist tuleb pidevalt silmist püüda nagu koer peremehelt?! Ja kogu oma aeg pühendada mõttele temast. Nii tehakse endale karuteene, eriti kui midagi viltu kisub - siis oleks nagu maailma lõpp. Kasulik on teadvustada, et maailmas on teisi asju ka, mille vastu huvi tunda ja millega tegeleda. Ja kui pole millega tegeleda, siis tuleks kiiresti katsuda leida see midagi, mis pakuks huvi ja lisaks elule mõtet. Sa oled ikka ise ka midagi väärt! Lisaks on praegu kevad, päike ja linnukesed paistavad..
Aga mees on sul muidugi "tore", kui niimoodi reageerib. Mis need naised peaks tegema, kellel vähi tõttu rind ära lõigatakse vmt. Kas teil inimestena siis üldse üksteisele midagi öelda ei ole, tissi pärast on kõik läbi...Muidugi, on ka selliseid kooselusid ja mitte vähe. Äkki ei tasugi leinata. (On küll ka selline variant, et mehel mingid omad mured...või kujutad ise poole ette)
Igatahes soovitan kasutada saabuvat valget ja ilusat aega tuju tõstmiseks ning viibida palju väljas. Võibolla leiad mõne uue sõbragi .
Aitäh Teie toetuse eest.
Külalisele vastaksin nii-palju, et ma ei kasuta mehega rääkides süüdistavat tooni ega juttu.Olen inimene kellele meeldib palju rääkida ja arutada nii rööme kui ka muresi. Süüdistused ei vii kuhugile ja seda ma ka mehe puhul arvestan. Ta ei võta mind kuulma ning temale on tähtis naise välimus.
Kahjuks ei ole mul tegevust millega end ülesupitada, olen aastaid pühendunud oma kodule ja mehele, ei ole olnudki võimalust last ja nüüd lapsi kuskile kellegi hoolde jätta et leida kasvõi mõni hobi.
Oleme mehega nõustamas käinud, kuid isegi perenõustamine jäi meil pooleli, sest inimene kes sellega tegeles ei suutnud meid aidata, ta loobus ja nüüd mees ei taha enam neist psüholoogitest kuulmagi teha.
Seega ei oska ma leida lahendust oma eneseginnangu tõusmisel mis aitaks kaasa minu mure osalisele kustutamisele.
See külaline oli psühholoog (mina mitte). Ikkagi ma meenutaks sulle, et sina ei ole ju ainult tissid! Kas mees on selgesõnaliselt öelnud, et probleem on sinu välimuses? Kui on, siis ta võiks ju investeerida silikooni. See on ju tema mure või...?
Tähendab, ma lisaks, et sa ikkagi pead õppima ennast hindama sõltumatult mehest, isegi kui hobi ei leia. Tema ei ole õigustus sinu eksistentsile. Pealegi on ju lapsed, kas neist ei ole rõõmu. Muide, pikk elu veel ees, seda ilma muude tegevuste ja hobideta ikka vist ei õnnestu ära elada .
Olukord, kus lähedus mehega on kadunud ning olete mures, et pole tema jaoks enam köitev, on Teie jaoks hirmutav ja muserdav, paistab, et isegi paanikat tekitav. Ütlete, et rääkimine pole kuhugi viinud. Ma ei tea, kuidas Teie rääkisite ja mida täpselt mehele ütlesite, kuid olen sageli märganud, et naised, kes on millegi pärast endast väljas, pöörduvad mehe poole etteheidete ja süüdistustega, millega mees tõesti ei oska midagi peale hakata. Ei räägita endast, vaid "tõlgitakse" mehe käitumist, oletatakse, seotakse mehe käitumine (ei kallista jms.) oma hirmudega ning märkamatult hakatakse uskuma, et kujunenud mõtete-tunnte pundar ongi tõde. Mees ei saa aru, kust naine võtab kõik selle, millest räägib. Tundes end abituna, tõmbub mees veel rohkem endasse, et tüli mitte paisutada. Kindlasti ei suurenda naise käitumine, mida mees tajub rünnakuna, mehes soovi läheduse järele, pigem on temagi solvunud ja lõhe aina süveneb.
Võimalik, et Teie olete end hoopis teisiti väljendanud, ma ei tea ju. Kirjeldasin lihtsalt üht enamlevinud mustrit arusaamatuste tekkel ja süvenemisel.
Mida siis Teile soovitada?
Esiteks võiks teadvustada oma hirmud ja tunded. Mida teile endale tähendab rinna kahanemine? Mida endast kui naisest sel juhul arvate? Mida peale väljanägemise veel enda juures väärtustate? Mille üle rõõmu, uhkust, rahulolu tunnete? Praegusel juhul näib, et kogu Teie enesekindlus ja enesehinnang sõltuvad vaid sellest, kuidas mees Teisse suhtub. Sel moel muudate end ise sõltuvaks teiste arvamustest ning seeläbi ka kergesti haavatavaks. Tähtis on, et Teie enesetunne ja eneseusaldus kasvaks välja siiski sellest, kuidas ise endasse suhtute ja end väärtustate.
Kui selline enese ümberhindamine ja väärtustamine liialt raske tundub, võiks seda teha koos psühholoogiga. Kirjutate, et psühholoog soovitas ravimeid. Võimalik, et tema nägi Teil masendust ja seepärast soovitas ravimid appi võtta. Tõsi, ravimid ei muuda Teie suhet mehega, kuid masenduse puhul võib kehakeemia sedavõrd häiruda, et ilma keemilise sekkumiseta läheb kõik ainult hullemaks. Masendusel on nii biokeemiline kui psühholoogiline pool ja tõsiasi on, et masendunud inimene näeb kõike läbi oma negatiivse filtri ning tegelikkuse tajumine võib üsna nihkesse minna. Ise sellest aru ei saa ja lähedased on ka sellises olukorras abitud, sest nende katsed midagi selgitada ei lähe lihtsalt sellest filtrist läbi enne, kui masendus taandub. Väljaravimata masenduse all kannatab nii inimene ise kui lähedased, eelkõige lapsed, sest masendunud emal häirub ka laste vajaduste tajumine, samuti ei suuda ta jagada laste emotsioone, sest see mehhanism on parasjagu kahjustunud. Õnneks on masendus ravitav. Parimaid tulemusi annab ravimite ja psühhoteraapia kombineerimine. Tänapäevastel ravimitel on vähem kõrvalmõjusid kui paarkümmend aastat tagasi. Tähtis on, et ravimite järele ei haarataks kergekäeliselt ja kõigist nendega seotud hirmudest arstiga avameelselt räägitaks. Minu kogemusel on väljaravimata depressioon kordi ohtlikum ja kahjulikum kui ravimite kasutamine arsti ettekirjutuse kohaselt.
Teie kirjast jääb mulje, et mees siiski püüab omaltpoolt kuidagi olla, kuid ka ei oska. Ehk oleks abi pereteraapiast? Kui tegemist on tõesti suhete jahenemisega, mitte ainult Teie hirmudega, võib sellel olla ka sügavamaid põhjuseid, milleni asjtundja abil kergem jõuda.
Mehele rääkides võiks avada ennast ja oma tundeid. Piisab kui ütlete: "Minu meelest oleme viimasel ajal teineteisest kaugeks jäänud. Igatsen Su puudutusi ja lähedust." "Märkan, et mu parem rind on muutunud vasemast väiksemaks. Olen mures, et ma ei meeldi sulle sellisena." Kuulake ka tema ära. Tundke huvi (teda seejuures ründamata), millest tulevad muutused tema käitumises. Keegi eelkirjutajatest tõi näite oma elust, kuidas mehel oli depressioon, kuid naine, seda teadmata, otsis endas vigu mehe endassetõmbumises.
Ühinen eelkirjutajate soovitustega leida, millest huvituda, inimesed, kellega suhelda, sest mees ei saa olla Teie vajaduste rahuldaja ega enesekindluse taastaja. Oma vajaduste rahuldamine tuleb enda valikutest ja suhtumisest. Kui olete ise endaga rahul, kiirgub see Teist väljaspoole ja on ka mehe jaoks signaal, mis võib temas taas Teie vastu huvi äratada.
Kahjuks ei ole kursis võimalustega rinna kuju muutmiseks. Olen kuulnud võimlemisharjutustest. Samuti on mitmed inimesed leidnud seoseid tervisehäirete ja oma sisemise seisundi vahel transaksionaalse hüpnoanalüüsi abil. Tean, et Saaremaal dr. Viigi Viil töötab hirmu ja ärevust tekitavate seisunditega tulemuslikult kinesioloogia ja energeetilise psühholoogia meetodite abil.
Eelkõige aga on tähtis, et õpiksite end aktsepteerima ja armastama ka ebatäiuslikuna. Jõudu ja armastust ja usku enesesse!
Usun, et tunned end kehvasti, aga...elu peab minema edasi. Kui lapsed ja pere on olnud sinu jaoks tähtsaim, järelikult pole vähemalt olnud põdemist kaitsmata väitekirja või tegemata karjääri pärast ! Pead jõudma endas selgusele, kuidas lastele edaspidigi pakkuda parimat sellest, mis hetkel võimalik. Vanema meelekindlus on lastele igas olukorras abiks. Ennast halvustades on seda samas raske saavutada. Arvesta kahte: elul on juba komme teha vahel ootamatuid pöördeid ja kunagi pole ka hilja võtta ette uusi asju.
Pühendumine on ilus asi, aga kui sinu mees TÕESTI on valmis looduse väikse vingerpussi tõttu oma perekonnaelu maha matma - äkki oled valinud pühendumiseks vale objekti ? Oleks veel, et nina kukkus peast ära või juuksed langesid välja... Miks ta ei püüa sind abistada probleemi lahendamisel, kui see teda segab?
Kui sõltud ainuüksi oma välimusest ja mehe heakskiidust, siis...arvesta nt., et u. 10 aasta pärast on sul näos kortsud. Kas paned siis paela kaela? Ja 40 aastaselt sageli meestel on komme lahkuda nooremaga (see on statistiline näide, ma ei taha külvata kahtlusi). Perele pühendunud naised siis võivad sattuda siia foorumisse kurtma oma tühjaksjäänd elu, aga parem, kui inimesel oleks toimiv strateegia ootamatuste jaoks. See nõuab natuke laiemat elu üle järgimõtlemist.
Praegu on aga esmatähtis mitte muutuda apaatseks. Keegi ei keela sul end ilusasti ära päevitada ja värvida, kanda ilusaid riideid. Enamusel naistest on iluvigu, paljudel veel selliseid, mida ei saa riietega varjata. Kõik nad sellepärast aga ei noruta. Kui särad kõigest hoolimata, tõuseb meeleolu kodus ja mehed tänavalgi vaatavad järgi.
Kui oled juba väga sügavas masenduses, siis mina ei soovita antidepressante karta, need teevad sind rahulikumaks ja rõõmsamaks. Aitavad august üle. Mina olen proovinud kahte erinevat à kuu aega järjest ja sõltuvust ei tekkinud. (Kuur peaks küll olema pikem, kuid katkijätmise põhjustas minul asjaolu, et nad tegid mu liiga rahulolevaks, s.o. loiuks. Oli aga vaja just tegutseda otsustavalt ja loovalt - diplomitöö kirjutamine jm. Sinul aga selliseid muresid praegu pole...)
Lõpuks pead ikka enda seest leidma jõu, tabletid on ajutine toetus. Kui pereteraapia ei kulge, saad ehk abi individuaalsetest psühholoogi külastustest - keskendu endale. Kui arst juba tablette kirjutab, on õigus saada seda teenust tasuta, nt. psühhiaatriakliinikus. Selleks küsi saatekirja.
Rohtude sobivus on individuaalne, vahel tuleb arstil paluda vahetada rohtu (ei toiminud või on kõrvalnähud).
Natuke mind huvitab see pereteraapia. Mis oli teemaks, kas oligi täpselt mehe suhtumine sinu välimusse? Miks täpsemalt katkes - mees vastaline, terpeut ebapädev või läksite tema kabinetis tülli?
ops: 
? Oleks veel, et nina kukkus peast ära või juuksed langesid välja... Miks ta ei püüa sind abistada probleemi lahendamisel, kui see teda segab?