|
isa
Külaline
|
|
Postitatud 13.04.2006 kell 09:43
|
Kas oskab keegik kommenteerida Pere ja KOdus ilmunud artiklit, milles väidetakse, et parim isa lapsele( peale lahutust) on see kes maksab elatist, toob tähtpäevadel kinke ja oma lapse tegemistesse ei sekku (lihtsalt on kuskil olemas kui laps teda vajab)?
Ning parim on lapsele see, kui ema leiab talle hea võõrasisa. Kuidagi kummaline eeldus, et järelikult oli lapse isa paha?
|
|
|
ohh
Külaline
|
|
Postitatud 13.04.2006 kell 22:53
|
|
pole küll lugenud, aga ega kõigest, mis kirjutatakse, pea lähtuma. mu meelest õige inimene suhtleb mõistlike inimestega ja jääb alati inimlikuks, nii et ka probleemidele on võimalik leida inimlikud lahendused.
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 15.04.2006 kell 21:14
|
|
millises pere ja kodu ajakirjas see oli tahaks ka lugeda. aga ma arvan et see ei ole päris tõsi laps vajab ja tahab oma isaga sauhelda loomulikult kui isa on ikka normaalne ja suhted lapsega normaalsed. mitte ainult et annab raha ja ostab kinke.
|
|
|
isa
Külaline
|
|
Postitatud 21.04.2006 kell 10:05
|
|
Ole see aprilli numbris. Probleem pigem selles, et see on lapse ema seisukoht ja nüüd ta tugevalt sellele apelleeribki.
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 21.04.2006 kell 19:33
|
|
Ma just tahtsin siia paste`da oma mõtted sellest artiklist ja teen seda ka, aga viimase läkituse peale ütleks, et tihe läbikäimine kulgeb valutult ikka sellisel tingimusel, kui vanemad saavad omavahel hästi või vähemalt rahulikult ja normaalselt läbi. Muidu võivad küll tõeks saada Pulveri artiklis toodud ohud, et lapsi meelega või alateadlikult püütakse enda poole võita, teine pool kahtlustab pidevalt midagi, tekivad ebakõlad, mis kumbki lapsele räägib jne. See ei ole hea ka lastele. Kui ikka ema ei taha, siis võibolla ongi parem variant, kui tegeleb ise, sest vastumeelt nõudmine ajab pinged väga suureks. Jääb vähemalt lootus, et tagaselja ei räägita halba. Muidugi, mõni isa läheb või kohtusse õigust nõudma, aga mis õhkkonna see loob! Kui isa ise läks ära, või kui läks küll naine, aga tal oli mehele midagi tõsist ette heita (joomine, teised naised vm.) siis ema vastumeelsus ei pruugi olla mõistlik, kuid on inimlikult mõistetav. Kui ikka tahad lastega suhelda, siis tuleb püüda emaga suhted normaalseks saada, see on eeldus. Apelleerimine oma õigustele või tunnetele ei pruugi olla siin parim lähenemisviis. Alusta mõtlemisest, miks ta ei taha ja kas sul üldse on mingit võimalust tema suhtumist sinusse parandada. Sõbralikku ja rahulikku meelt!
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 21.04.2006 kell 19:36
|
|
st. ei sina, lapsed ega ema tohi tajuda, et see on võimuvõitlus, see on läbikäimise eeldus.
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 21.04.2006 kell 19:38
|
|
SRY; PÄRIS PIKK MÕTTEAVALDUS SAI
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 21.04.2006 kell 19:39
|
Öelgu partei ja valitsus mis tahavad, mina ei hakka iial tegema sellist asja, et ei lase last isa juurde. Mida rohkem on koos, seda parem ja ei toimu mingit võimuvõitlust. Tõsi, mul pole ka eksi vastu vimma, kuigi teatud kategooriates on ta sigatükke sooritanud. Aga isana on suurepärane. Ise kasvatasin lapse suureks issikaks. Laps võttis lahkukolimist muide üsna rahulikult, kuna meil käis kõik tasapisi ja ettevalmistatult. Võibolla uus ja värskeltremonditud elamine oli huvitav. Eks ta alguses ikka ütles, et me võiks kõik koos elada, aga sai selgeks tehtud, et eraldi sobib meile paremini. Ta oli palju ka vanaema juures käinud ja omal ajal juurelnud, miks vanaema ei võiks meie juures elada…No ei saa kõik inimesed ühes kohas elada. (Mehega oli tõsiseid kriise piisavalt olnud (õnneks mitte nõude lõhkumise stiilis), me lihtsalt ei sobinud meheks ja naiseks, see-eest oleme taas sõbrad, nagu pikka aega enne kooselu.) Aga noh, see kõik on ilmselt sündsusetu. Artiklist niipalju, et olgu see hea või halb, aga elu on ikka teooriast mitmekülgsem. Psühholoogi arvamusel pole kohustuslikku iseloomu. Peamine sihtgrupp on ju inimesed, kes tunnevad, et neil on probleemid, mida ei oska ise lahendada. Ka kooselus, eriti kehvakeses, lapsed sageli valivad poole või neid sunnitakse selleks - võin kinnitada oma lapsepõlvemälestuste põhjal. Või vanemad lubavad vastukäivaid asju, tülitsevad kasvatusküsimustes. Paljud isad jõuavad ainult öösel koju või on sootuks kuid ja nädalaid teises linnas tööl jne. Nii et ei miskit erakordset. Manipuleerida saab ka siis, kui kohtutakse “siis kui lapsel vaja”. (Õigupoolest ei näe selles midagi kohutavat, kui laps ise valibki, näiteks hiljem elukoha. Väljaarvatud juhul, kui isa lahkus inetutel asjaoludel ja koledal kombel. Lahutamisel käivad asjad suht automaatselt ja kui keegi lapse käest vaevubki midagi küsima, siis vaevalt tal piisavalt mõtlemisaega on olnud. (Vaevalt vanematelgi.) Aga siis peab mitu tingimust olema täidetud: selle taga ei tohi olla mingit meelitamist, kõigi osapoolte ühine nõusolek + isa peab olema selleks ka päriselt valmis. Praktikas satuvad need tingimused harva kokku, lisaks see eeldab ju emalt suurt kodanikujulgust, sest ühiskond tahab teda tõenäoliselt kividega surnuks loopida.)
Artiklist võib kõrva taha panna võimalikke ohte, mis erinevate variantidega kaasnevad, et ise neid vältida. Tihe isaga läbikäimine eeldab vanematelt head läbisaamist ja kooskõlastamist. “Aga issi/emme ütles küll, et ma võin saksamaale sõita” on lubamatu, kui ütleja ei tea, kust selleks raha võetakse. Lapsed ei tohi ka olla ületrumpamise ja vana vimma vahendid. Vähem probleeme ja küsimusi on ilmselt isaga, kes ennegi piisavalt lastega tegeles, teised võivad hakata näiteks süümekaid heastama sellise innuga, et lapse-ema suhted kannatavad. Issi ei tohi olla “see, kes täidab kõik soovid”.
Kardan samas, et neid vanemaid, kes saavad jagatud suhtlusega ideaalselt hakkama, on vähe. See eeldab vanemate sõbralikku läbisaamist, tasakaalukust, seda, et pole enam arveid klaarida jpm., mida meie ühiskonnas harva leidub. Väärikas lahkuminek, kus teisele püütakse võimalikult vähe haiget teha, on ka oskus omaette. Kahjuks seda vist eriti ei õpetata ja ega õppidasoovijaidki palju pruugi olla.
Aga kui ikka isa lihtsalt jooksis raseda naise ja kolme lapse juurest minema ja ennegi viibis kodus ainult öösiti ja vintis päi…ja siis mingi aja pärast muutub jube lastelembiks…sellisest asjast ei tule ilmselt head nahka. Isegi kui isa on siiralt avastanud, millest ta ilma jäi ja püüab parimat, võib see laste meelitamisena välja kukkuda. Ja ema ilmselt nii seda võtabki. Sedasi tekivad pinged ja jamad.
|
|
|
isa
Külaline
|
|
Postitatud 24.04.2006 kell 09:30
|
Ma lihtsalt ei saa aru seisukohast, et kui lahku minnakse siis sõltumata sellest, kes selle algatas on süüdi ikka mees. Kui algatas mees siis järelikult leidis armukese, kui algatas naine, siis järelikult oli mees kodus siga!
Tõepoolest äärmiselt huvitav seisukoht!
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 24.04.2006 kell 14:27
|
Keegi pole öelnud, et mees on igal juhul siga. Näited käisid põhjuste kohta, miks teine pool ei pruugi tahta suhelda - petmised, joomine, agressiivsus vm. Muidugi võivad ka naised sarnaseid asju teha, siin lihtsalt oli juttu isadest. Nn. vanad asjad ja nendest ülesaamise võime on inimestel väga erinevad. Lastel on kergem siis, kui vanemad suudavad vanade arvete klaarimise selja taha jätta. Mõnel juhul on see raskem, mõnel kergem ning kindlasti on inimesi, kes ei saagi omavahel suheldud.
Näiteks mina saan aru, kui inimene leiab endale teise. Miks peaks ilma armastuseta koos elama. Aga mõni mahajäetu võib seda tajuda reetmisena, mis purustas ta elu. Ta ei pruugi saada sellest üle. Eriti kui see toimus nö. ettehoiatamata. jne.
Jään selle juurde, et lastel on raske suhelda mõlema vanemaga, kui vanemate vahel on vastuolud. Enamasti on see kahetsusväärne, kui ema on isaga kohtumise vastu, aga vägisi selle vastu võitlemine ei too ka õnne.
|
|
