|
teine vaatepunkt
Külaline
|
|
Postitatud 04.04.2006 kell 12:22
|
Viimasele küsijale:
Arvan, et "lapse pärast" kooselamine reeglina mürgitab lapse hinge, olles ise lapsena kogenud vanemate lõputu lahkuminematuse piinu.
Ja kõik, kes te kõigest hoolimata armastate: raske on küll, aga ühel hetkel võiks mõistuse koju kutsuda, kas või psühhoterapeudi abiga. Millalgi tuleb see ette võtta, muidu saab enesehaletsus harjunud eluhoiakuks. Kui ikka teine inimene (enam) ei armasta, siis ei saa kivist vett välja pigistada. Muidu peavad mõlemad pooled piinlema. Või on oma elu kujundatud nii tühjaks, et peale ühe isiku ei sisalda ta mingit mõtet?
Mina olen ise see paha, kes ühel hetkel enam ei armastanud (hullem veel: ma hakkasin armastama teist) - see oli paljude probleemide tagajärg, mitte iseenesest tekkinud. Kuna aga selle teatavaks saamisel puhkes tohutu traagika, üritasin hambad ristis "mitte põhjustada kannatusi", "elada sõpradena koos" jmt. Minu viis see lõpuks sellisesse seisundisse, et pidin aastakese antidepressante sööma ja oleks äärepealt tööst ilma jäänud, kuna teovõime langes nulli. Leian, et kõik mõttearendused stiilis "sa oled mu elu purustanud" on tegelikult püüd manipuleerida, teist kannatama panna. Igal asjal on kaks osapoolt - kelle elu rohkem puruks on, on vaieldav.
|
|
|
Kullake
Külaline
|
|
Postitatud 05.04.2006 kell 14:40
|
TOETAN KAHE KÄEGA SINU SEISUKOHTA. Vaatan just ise praegu kõrvalt ühte lugu, kus naine ei taha endale tunnistada, et mees armastab kogu südamest teist naist. Naine ähvardab mitte lubada enam lastega kohtuda, kui mees peaks uksest välja astuma. Nii ongi mees "tubli" ja teeb kõik, et oma laste lähedal olla.
Mis elu see küll on?
|
|
|
mõtlik
Külaline
|
|
Postitatud 06.04.2006 kell 03:16
|
|
kõik on õige, aga miks siis see pool, kes enam ei taha suhet, ära ei lähe? miks oodatakse, et see pool, kes oli oma eluga abielus rahul, mingeid otsuseid vastuvõtaks? teine ju ei taha, tunnistagu seda siis iseendale ja astugu suhtest välja. vägisi jääb tunne, et soovitakse "vastutust" lahkumineku eest veeretada enda kaelast ära? ja üldse, kas on võimalik analüüsida põhjust ja tagajärge. mis oli ennem, kas muna või kana? selles ei olegi küsimus, küsimus on aususes, nii enda kui partneri vastu. tõepoolest selline venitamistaktika tapab igasuguse mõistmise ja soovi, kas või lapsevanematena edasi eksisteerida. vahest võib partneri "räpakas" käitumine tõepoolest tekitada tunde, et lapsevanemanagi on ta ebaõnnestunud, sest millist eeskuju sellisest vanemast üks laps saama peaks? äkki oleks parem, kui sellist vanemat polekski? selleks, et lastega normaalselt edasi suhelda, tuleks ka lapsevanematel oma suhted korda seada, mis ei tähenda, et nad peaksid koos elama-olema, arvan ma.
|
|
|
teinevaatepunkt
Külaline
|
|
Postitatud 06.04.2006 kell 17:01
|
|
Noh, mina rääkisin pigem juhtumist, kus üks pool tahab ära minna, aga talle tehakse selgeks, et ta sooritab sellega koletu roima. Ja kui inimesel liig pehme loomus, siis võibki jääda asi vinduma. See, kui inimene just ei taha minna, hoolimata armastuse lõppemisest, on keerulisem juhtum. Siin võib näiteks lugeda laste pärast koosolemise teema või arusaam, et armastus ja abielu ei käigi kokku.
|
|
