|
25 a üksikisa
Külaline
|
|
Postitatud 31.03.2006 kell 18:46
|
tere
huvitav on lugeda seda siin hetkel, mil ise olen sellises seisus. olen 25 a mees ja 4.5a tütrega varemalt olnud üksikvanem. tutvusin eelmine aasta toreda naisega, kel endal lapsi polnud. meie vahel muidugi tekkis keemia ning peale mõningast kooselu jäi ka tema rasedaks. nüüd hiljaaegu selgus vestluse käigus, et ta ei suuda ega kavatse mu last aktsepteerida. valus löök allapoole vööd nö. mida ma teen ? rääkida ei andnud, ta suht kinnine ka. hetkel siis olemegi lahus, kuna palusin tal lahkuda- tekkisid ka probleemid seoses sellega, et mulle jäi silma tema suhtumine mu tütresse. ülbe ja negatiivne. mida teha. inimeste vahel on armastus, seda tunnistame mõlemad, aga mina ei saa rikkuda oma elu sellega, et mu laps peab kannatama. samas ta ju rase. mida teha. ok tegelt vist kõige olulisem see, et kas kuidagi on võimalik muuta ehk seda tema suhtumist üldse või ei, see peab tulema ikka naise sisemusest. kui mina inimest armastaksin, siis loomulikult aktsepteeriksin ka last. aga kui isegi lapsega suhelda ei suuda.....ma ei kujutanud ette üksikisana, et võin sellise suhtumise osaks sattuda. oskab keegi sarnasest situatsoonist mulle nõu anda või mõne soovituse. serx1981 at hotmail dot com
|
|
|
Kiira
Külaline
|
|
Postitatud 31.03.2006 kell 21:09
|
Oi-oi-oi kui tõsine lugu. Millise ettekäände ta selleks siis tõi? Ta teadis ju ometi enne rasedaks jäämist ka lapse olemasolust? Kas ta enne rasedust ka last vältis või suhtus temasse negatiivselt? Või on ta nö "peast rase", sest osa rasedaid naisi muutub äärmiselt tujukaks ja tundlikuks. Kas ta on siis ennem valmis ka ise üksikemaks hakkama kui üht pisikest tüdrukutirtsu pereliikmeks tunnistama?
Sellisel juhul on ta küll äärmiselt kalk naine ja ilmselt on teil tütrekesega kahekesi parem, sest sellisest naisest kardetavasti ei saa head pereema.
|
|
|
lumesadu
Külaline
|
|
Postitatud 01.04.2006 kell 22:28
|
Mullegi tundub, et tunnetega on juba kord elus niimoodi, et südant ju sundida ei saa. Paistab, et ta ei sobi Sinu tütrele emaks. Ja pean lugu, et inimene ausalt ütles. Kui sünnib tema oma laps kasvab lõhe veelgi suuremaks.
Mida siis sellises olukorras teha? Sinu lapsel oled Sina alati olemas ja paistab, et ausus ja südametunnistuski Sul omal kohal. Muide miks Sa üksikisaks jäid? Kuidas tekivad Sinu ellu naised n.ö ei liha ega kala ...
On naisi, kes polegi emaduseks kohased, neil puuduvad sellised võimed. Äkki oled ka uue naisega astunud sama vana rohtukasvanud rada?
|
|
|
ka üksi - NAINE
Külaline
|
|
Postitatud 01.04.2006 kell 23:56
|
väga nukker lugu. 1 asi on kindel, mõtleb praegu nii, sest on rase. seda ei oska seletada, aga raseduse ajal võib olla nii, et tunded ei allu kontrollile ja need võivad olla väga äärmuslikud. peale sünnitust kulub veel u. 2 kuud, ja alles siis hakkab naine taas "mõistusega" mõtlema. eelneval perioodil võib olla väga emotsionaalne. kuid, kas temakese suhtumine muutub, kui lõpuks hormoonikava jälle normis. võib juhtuda, et peale sünnitust tundub oma laps nii meeletult kallis, et ta ikka ei taha teist last aktsepteerida. igal juhul, selle naise kogu tähelepanu ja armastus lapse 1 eluaastal kuulub oma lapsele, sellega peaks arvestama.
kahju, et asjad niipidi, olen kuulnud, et kui naine on rase, siis just tahab väga lapsi hoida ja nendega tegeleda. 
|
|
|
mina
Külaline
|
|
Postitatud 04.04.2006 kell 10:01
|
Mu meelest on nii, et õige armastus tähendab inimese aktsepteerimist sellisena, nagu ta on, sh. laste ja nende olemasolu aktsepteerimist, kui neid peaks olema. Vastasel juhul tegu isekusega, mis ei too head. Vahet tuleks teha hormoonidest vm. tekkinud tujudel (kus inimene ütleb:"Ma käitun tõesti halvasti ja sageli kahetsen seda, kuid raske on sinna midagi parata") ja põhimõttelisel hoiakul.
Või on tegemist möödarääkimisega, kus ülihoolitsev isasüda kohtus kehva eneseväljendusoskusega?
Katsuge siis vähemalt kokku leppida, mis saab oodatavast lapsest ja kuidas te tema suhtes oma kohustusi jagate. Kui ta ikka on otsustanud sünnitada. Tegelikult tuleks sellised variandid ja võimalikud tegevuskavad läbi arutada juba kooselu alguses, enne kui midagi juhtub
|
|
|
minaveel
Külaline
|
|
Postitatud 04.04.2006 kell 11:32
|
Veelkord, olete te kindlad, et saite üksteisest õigesti aru, asjad on selgeks räägitud?
Tahtsin öelda veel, et kui te ei saa sõbralikult koos elatud, ehk saate siis vähemalt sõbralikult lahku mindud. See on päris suur kunst. Aga oleks sündivale lapsele hea. Loodetavasti saab ta aru, et sinu tütart mitte sallides pole võimalik koos elada. Võibolla on tal mingi mõjuv põhjus, miks ei salli, näiteks ei sobi just selle konkreetse lapsega kuidagi. Lahku minnes võib ta olla õnnetu ja tahta oma lapsega üksi hakkama saada. Vägisi peale pressida pole mõtet, aga kui ka selle lapse käekäik sind huvitab, võid sõbralikult selgeks teha, et kui tal on abi vaja, tasub tal ka sinu poole pöörduda. Seda küll juhul, kui olete üldse võimelised asju normaalselt arutama.
Armastuse puhul tuleb vahel süda kõvaks teha ja mõistus tööle panna. Kui juba alguses on jama või inimene tujukas, mis saab siis hiljem, sest probleeme tekib igas kooselus paratamatult.
|
|
|
riki
Külaline
|
|
Postitatud 05.07.2006 kell 02:30
|
tere armas 1ikisa 
kes teab, äkki on aprillist saati palju muutunud ja settinud. poetaksin siia vaid oma kogemuse. kui mina oma last ootasin, siis tundsin tohutut hellust ka mehe lapse vastu eelmisest kooselust. püüdsin aru saada, kuidas ma suutsin nii kergelt võõra lapse omaks võtta. jõudsin järeldusele, et see nn võõras laps on ju tulevikus minu lapse lähedane sugulane ju ja loodan, et vaatamata poolikusele jäävad nad suurteks sõpradeks ja on
üksteisele toeks nii mures kui rõõmus. õeksed ikkagi!
loodan igatahes, et sul kõik läks hästi 
tegelikult Sa võiksid ju kirjutada kuidas olukord lahenes.
|
|
