Armastan oma elukaaslast üle kõige. Viimasel ajal on tulnud päevakorda pere suurendamine. Mind valdab nüüd segadus
- armastan oma meest, aga ei teagi, kas ta oleks õige isa minu lastele. mind ennast ka ehmatas see tunne. mehel midagi viga pole, armastav, hooliv, üpris karskete eluviisidega.
- kas ma ise olen valmis last saama, äkki pole veel küps, kuigi vanus hakkab 30 ligi jõudma
- mida mul lapsele pakkuda olen küll päris hea töökoha peal päris hea palgaga ja haridust ka omajagu, aga ikkagi kardan, et äkki on puudu see midagi, mis lapse jaoks vaja. suguvõsas ega tuttavatel väikseid lapsi pole ja pole vist ühtki alla pooleaastast lähedalt näinud
kuidas seda selgitada oma mehele. last ikkagi vist tahaks....bioloogiline kell tiksub, aga ma ei teagi. ei tea, mida ja miks oodata ning ei tahaks kiirustada ka.
lapse saamiseks ei ole vist keegi 100% valmis. aga keegi ei sunni! kui SINA ei taha/ei ole kindel võid ju veel oodata. vanuski poel nii kõrga et ei võisk paar-kolm aastat oodata!!!
jõudu ja edu! kui ikka otsustad laspe saada siis tunned milline rõõm võib olla pisikesest inimesest
Jah, seda kas mees on õige või mitte, seda ei tea kunagi... nii mõnigi väga õige mees muutub hiljem.
Peamine ikka see, kas sa ise tahad ja kas tema tahab. Aruta mehega asja ja oma kahtlustest ja mõtetest. Ei pea ju kohe ütlema, ma ei tea, kas sa oled minu jaoks ikka see õige. Ehk saate asja selgemaks.
Asjadel on kalduvus laheneda iseenest. Lapse sünd on kõige imelisem asi maailmas. Vaja on ainult armastust. Kindlasti saad hakkama!
Väga tuttav oli seda lugeda. Täpselt samu mõtteid vaagisin ka ise ja lükkasin lapsesaamist aina edasi, otsides põhjuseid. Aga põhjused said otsa... Viimaseks jäi vaid mehe sobivus isarolli...
See, mis nüüd kirja panen võib paljudele tunduda koomiline lora, kuid otsustasin oma meest testida. Ei mäleta, kust sellline hull mõte pähe tekkis. Elasime korteris ja seni olime vältinud koduloomade mõtet teadlikult. Kuid siis tõin koju kassipoja! Tasapisi lükkasin kiisut teadlikult mehe õlule ja väitsin, et kass hoolib temast rohkem (õnneks oli see tõsi). Jälgisin hoolega, kuidas mees suhtus, käitus ja kasvatusega tegeles. Kiisud teadupärast metsikut laadi ja ettearvamatud.
Kui see kiisu poolteist aastat meil oli elanud ja täieõiguslikuks pereliikmeks saanud - oli ka minu viimane kahtlus hajunud.
Nüüd on meil laps - imearmas tütar. Ja issi on loomulikult maailma parim!
(Kiisu kolis maale vanaema juurde ja külastame teda igal võimalusel)
NB! See ei ole kindlasti soovitus, vaid avaldan oma loo...
Mõtted lapse saamisel on tekitanud Teis vastuolulisi tundeid. Soovite last ja leiate, et vanuse poolest paras aeg, kuid ometi on kõhklused. Näib, et muretsete eelkõige selle üle, kuidas end ema rollis tunneksite. Kirjutate, et kahtlusi suurendab see, et pole eriti kokkupuuteid väikeste lastega. Jah muidugi, kokkupuuteid väikeste lastega annaksid suurema kindlustunde, samas ei ole ju see aga vältimatult vajalik, ilma milleta ei võiks Te olla parim ema oma lapsele. Kõhklused ja Teie tunded on loomulikud nii enne kui pärast lapse sünnitust. Soovite ju parimat - olla hooliv ja võtta vastutust. Hea, kui leiate tuge ja võimalust oma tundeid jagada kellagagi, lapse isaga, sõbrannaga, miks ka mitte psühholoogiga. Kirjutate, et armastate oma meest, see on parim eeldus, mis Teil praegu olemas on, mida oma tulevasele lapsele pakkuda.
olen küll päris hea töökoha peal päris hea palgaga ja haridust ka omajagu, aga ikkagi kardan, et äkki on puudu see midagi, mis lapse jaoks vaja. suguvõsas ega tuttavatel väikseid lapsi pole ja pole vist ühtki alla pooleaastast lähedalt näinud