Tere,
Minu mure on nimelt selline, et oleme elukaaslasega nüüdseks koos elanud 5 aastat ning kokku läksime elama suhteliselt kiiresti kohe suhte alguses. Jõudsime juba korra esimese aasta jooksul lahku minna, kuid see ei kestnud kaua ning peagi olime üksteise juures tagasi. Peagi sündis meile ka laps, kes on nüüdseks 2aastane. Minu mure seisneb selles, et oleme selle 5 aasta jooksul nii palju tülitsenud, tülid algavad täiesti väikestest asjadest ja vahel kestavad lausa mitu päeva, mille vältel me üksteisega ühtegi sõna ei vaheta. Mees on väga kinnine olnud algusest peale ja probleemide lahti rääkimise asemel jookseb minema või läheb ära magama, kui ma ikkagi saan ta rääkima, siis soovib ainult halvasti öelda ning hakkab mind kõiges süüdistama, et mina end veel halvemini tunneksin. Olen talle palju võimalusi andnud, et ennast avada ja mulle oma tunnetest rääkida, kuid ta ei tee seda. Ta ütleb alati et rääkimine teeb kõik asjad hullemaks. Samas kui kodus olles ja pikki pühi või nädalavahetust pidades tülitseme ning kui saabub esmaspäev ning me tööle läheme hakkab ta kohe mulle helistama ning vabandust paluma, et siis kõik jälle vanaviisi jätkuks. Ma tunnen, et meie suhtes pole enam lähedust ja me elame koos nagu tavalised sõpradest korterikaaslased, kel on lihtsalt ühine missioon last kasvatada. Me mõlemad oleme veel nii noored, et mulle tundub et me lihtsalt raiskame üksteise aega ning selle asemel, et koduseinte vahel pidevalt tülitseda võiksime mõlemad oma elu elada ning seeläbi ka kindlasti õnnelikumaks saada. Mina tunnen, et minu tunded tema vastu on nii jahtunud, et ma ei taha teda isegi enam kallistada. Kuid minu küsimus ongi selles, et kuidas teha temale seda selgeks, et meil on parem eraldi kui koos ? Ta hakkab alati rääkima, et kõik muutub ja mõlemad peame ikka piisavalt panustama ja siis ma annan alati alla, kuna mul hakkab kahju temast ning olen jälle nõus leppima, kuigi süda ütleb et sellest ju midagi head ei tule. Sellised tülid on tal kiired ununema ja üsna pea oleme me jälle samas seisus kus eelmine kord lõpetasime. Samas tekivad mul lahku minemise ees veel mitmed teised hirmud, et mida tema vanemad mõtlema hakkavad ja kas nad hakkavad ainult mind süüdistama, kes jääb meie praegusesse korterisse elama ning kuidas me jagame kooselu ajal soetatud vara ja kuidas saab rahumeelselt meie ühist last kasvatada nii et ka tema kasutaks oma õigust lapsega koos veedetud ajale, et ta ei hakkaks vihast minu vastu ka lapsest mitte välja tegema, last ma ju talle kindlasti keelama ei hakka, ma tahan et vaatamata meie lahku minekule jääks lapsele ikka isa alles, lihtsalt tunnen et meil oma vahel ei ole enam kõik korras ja ei saagi vist olema, sest ma ei oska enam kuskilt neid tundeid tema vastu tekitada ja olen selle otsuse oma südames juba teinud, lisaks kõigele näen kuidas meie omavahelised tülid mõjutavad ka juba meie last. Oeh, pikk jutt aga küsimus olekski selles, et kas ma kiirustan liialt lahku minemisega ja muretsen liiga palju ning kui kõige õigem oleks ikkagi lahku minna, siis kuidas ma saaksin temaga rahumeeli lahku minna, mitte jälle tülitsedes. Jään väga ootama Teie vastust ning loodan, et mu jutt väga segane ei tundu. Suur aitäh !
Igapäevased tülid, pikad vaikimisprioodid ning osapool(te)e oskamatus/soovimatus muredega avatult ja sügavuti tegeleda on viinud teid seisu, kus tunnete, et ei soovi enam paarisuhet jätkata.
Kirjutate, et olete rahulolematu, ning teie katsed kujunenud olukorda mehega arutada ei kanna vilja. Võite mõelda, kuidas olete oma muret partneriga jaganud. Tundlikel teemadel rääkimine ongi keeruline, emotsioonid kipuvad kõrgeks minema ja võime öelda asju, mida kahetseme. Kuidas rääkida nii, et teine ei tunneks, et teda süüdistatakse või rünnatakse? Abiks keeruliste vestluste läbiviimisel on aus ja avatud, kuid hinnagutevaba suhtlemisviis.
Nagu nimetate, olete teie see, kes soovib rääkida ning mees on väga kinnine, ega soovi end avada. See on päris tavaline olukord paarisuhtes, kokku satuvad ikka vastandid, humoorikalt võib nimetada ühte poolt kilpkonnaks, teist aga tiigriks. Mida enam tiiger soovib kilpkonna avanema panna, seda enam kilbi alla too tõmbub...
Aus ja avatud suhtlemine võib anda teile vastuseid. Tuleks püüda leida sobiv rahulik hetk (kui kõik on hästi, ehk oleks hea isegi väljaspool kodu, näiteks kohvikus seda teha) ning anda mõista, et soovitakse rääkida enda jaoks olulisel teemal. Rääkige sellest, mis on teid kurvastanud ja muretsema pannud ja ka sellest, milliseid tundeid tunnete oma partneri suhtes ning mida ootate ja vajate. Jagage ka ka oma kahtlusi/muret suhte edasise toimimise osas. Soovitav on hoiduda süüdistustest, pigem väljendada oma tundeid ja vajadusi.
Püüdke üksteist hoolega kuulata. Selleks leppige kohe alguses kokku, et räägite kordamööda- algul räägib üks ja teine sõnastab kuuldu ümber, sinna midagi lisamata ega end kaitsma asumata. Kui üks osapool tunneb, et teda on mõistetd, annab sõna teisele ja protsess kordub. Seda niikaua, kuni olete teema lahti rääkinud ja saate hakata probleemile koos lahendusi leidma.
Kui tunnete, et teil endal on keeruline kujunenud olukorras edasi toimetada, julgustan teid koos pöörduda abi saamiseks pereteraapiasse. Seal saate neutraalse kolmanda osapoole abil murekohad lahti rääkida, väljendada turvaliselt oma tundeid ja leida kõiki osapooli rahuldavad kokkulepped ja lahendused. Infot eri Eesti osades toimetavatest terapeutidest leiate: www.pereterapeudid.ee, vaadake ka:http://www.sinamina.ee/noustaja-vastuvott
Isegi kui te suhe ei jätku, on terapeudi toel lihtsam/rahulikum asjad selgeks rääkida ja suhtele joon alla tõmmata.
Kui soovite oma suhtele siiski veel võimalusi anda, võite oma paarisuhtele heaks tulla prep-koolitusele (paarisuhte rahulolu edendamise programm), infot leiate: www.prep.ee
