Olen pooleteise aastase tütrega kodune.Pisikese isa on nö kasuisaks ka minu 11-sele tütrele.Saame kõik kenasti hakkama.Probleem on aga minus.Mulle on meie 4-aastase koosele jooksul hakanud viimasel ajal tunduma, et ma ei taha olla koos mehe esimesest kooselust lastega. Alguses polnud probleemi kuid nüüd ma muutun täiesti karmiks tädiks kui nad siin on. Osaliselt pakun põhjuseks ka väsimust ja tüdimust kodus olemisest.Pisikesega on palju tegemist ja magada ei saa ma samuti piisavalt.Kuid see pole vabandus. Ma tunnen ise sellepärast süümekaid ja pinge kaob kui võõrad lapsed on läinud. Olen kuulnud, et naistel on raskem võõraid lapsi omaks võtta kui meestel.Samas on ju lapsed samuti inimesed ja paraku osade inimestega sa tahad koos olla ja teistega mitte.Kuidas sellest vastumeelsusest lahti saada? Kas on ka teisi sellised naisi, kes just ei igatse olla oma mehe lastega koos?
Mnjaa... tõesti järsku tegu lihtsalt üleüldise väsimusega. Vajaksid puhkust ja mehega kahekesi olemist. Järsku saad kuskil paariks päevaks sõita ilma lasteta. Igaljuhul ära lase asjal kaugemale minna. Lapsed pole jah süüdi. Minu isa uus naine ei suutnud mind kunagi aktsepteerida ning see lõi mõra nii minu ja isa vahelisse suhtesse kui tegelikult ka isa ja tema uue naise vahelisse suhtesse. Lapsed jäävad alati kaotajaks.
Raske teema. Südant ei saa ju sundida. Ainult Sina ise võid leida selles padrikus
väljapääsu. Tegelikult ei saagi mitte keegi teine Sind aidata, ainult Sina ise.
Selline "lapiteki perekond" nõuabki avarat südant. Arvesta, et sinu mees ju ka aktsepteerib sinu last eelmisest abielust. Teoreetiliselt võiks armastatud inimese laps olla sama armas kui oma. Praktikas mõnede isikute vahel lihtsalt ei teki seda "keemiat" ja see ei sõltu ainult sugulusest, paljud on hädas lihaste lastega. Pealegi on mehe lapsed põhilise aja teises perekonnas, kus on ehk erinev keskkond ja kasvatus, nii et ennast pole mõtet süüdistada. Aga ka nemad pole selles süüdi, katsu end ärritudes asetada nende olukorda.
Põhiliselt loeb siin vist väsimus tita kantseldamisest. Suuna nad omaette huvitava tegevuse juurde. Ja anna oma mehele probleemist teada, ütle et sul pole praegu jaksu endises mahus tema lastega suhelda. Katsu ta kaasata teie ja tema laste kantseldamisse. Kui ta tahab, et ta lapsed käiks teie juures ja tunneks ennast hästi, võiks ta ise rohkem nendega tegeleda. Võibolla saad ka suuremad lapsed panna end abistama kasvõi köögitöödel, see liidaks seltskonda ühte. Aga see ei tohi olla ebameeldiv sundus, sõltub, milline on nend kodune kasvatus ja tööharjumused.
Tunnete vastumeelsust oma mehe laste suhtes ja muretsete, kuidas sellega toime tulla. Loomulikult aitab ka väsimus ja kurnatus kaasa ärrituse tekkimisele. Kui mõnda aeg pole saanud ise meeldivalt aega veeta ja midagi toredat kogeda, siis on raskem igapäevaste töökohustustega hakkama saada ja ka lastega koosolemisi nautida. Tõdete, et asi pole ainult selles ja puhkamine ei pruugi aidata. Selle tunnistamine, et on raske mehe lapsi omaks võtta ja sellest tekib pinge ja vastumeelsus, eeldab üsna suurt teadlikkust ja ausust eneses toimuva suhtes ning ka hea algus sellega paremaks toimetulekuks. Võimalik, et abi oleks ka sellest, et püüda selgust saada, millest vastumeelsus tuleb? Milline laste käitumine on raskemini talutav? Seega kuidas Te häiritud olete – milline on mõju Teile ja mida tunnete. Olenevalt sellest, mis on Teile vastuvõetamatu, võiks edasi mõelda, mida sellega teha saaks? Kindlasti mõjuks hästi, kui saaksite ka koos mehe ja miks ka mitte lastega arutada ja mõelda, mida teha, et kõik end hästi tunneksid. Kui Teile tundub, et vajate rohkem privaatsust ja ei jaksa nii tihti mehe lastega koos olla, siis oleks hea leida sellele enne sobivaid lahendusi, kui suhted pingelisteks kujunevad. Erinevates kirjades on ka juba mõtteid, mida võiks kaaluda – mehe aktiivset rolli suurendada, rohkem ühiseid ettevõtmisi, nii kodus kui mujal, jätta aega Teile rohkem enda jaoks jne.
Nagu isegi väidate, on vahel mõne inimesega tore ja mõnega mitte. Nii on tõesti ka lastega. See on loomulik ja kõigil meil on õigus oma häiritusele ja tunnetele. Pole ju olemas inimest, kes on salliv kõige ja kõigi suhtes. Et te aga jaksaksite olla jätkuvalt hooliv ja rõõmus ema oma ja teistele lastele, vajate Te võimalust oma heaolu eest seista.
huvitav on lugeda seda siin hetkel, mil ise olen sellises seisus. olen 25 a mees ja 4.5a tütrega varemalt olnud üksikvanem. tutvusin eelmine aasta toreda naisega, kel endal lapsi polnud. meie vahel muidugi tekkis keemia ning peale mõningast kooselu jäi ka tema rasedaks. nüüd hiljaaegu selgus vestluse käigus, et ta ei suuda ega kavatse mu last aktsepteerida. valus löök allapoole vööd nö. mida ma teen ? rääkida ei andnud, ta suht kinnine ka. hetkel siis olemegi lahus, kuna palusin tal lahkuda- tekkisid ka probleemid seoses sellega, et mulle jäi silma tema suhtumine mu tütresse. ülbe ja negatiivne. mida teha. inimeste vahel on armastus, seda tunnistame mõlemad, aga mina ei saa rikkuda oma elu sellega, et mu laps peab kannatama. samas ta ju rase. mida teha. ok tegelt vist kõige olulisem see, et kas kuidagi on võimalik muuta ehk seda tema suhtumist üldse või ei, see peab tulema ikka naise sisemusest. kui mina inimest armastaksin, siis loomulikult aktsepteeriksin ka last. aga kui isegi lapsega suhelda ei suuda.....ma ei kujutanud ette üksikisana, et võin sellise suhtumise osaks sattuda. oskab keegi sarnasest situatsoonist mulle nõu anda või mõne soovituse. serx1981 at hotmail dot com
Vahel on võimalik suhtumist muuta, kui sellest rääkida saab. Kahjuks jääb see kirjast selgusetuks, et kas Te olete juba uurinud, mis on tal Teie lapse vastu. Seda tasub uurida ja kui naine ei oska midagi vastata, siis ehk on Teil endal mõni mõte, et miks see nii on. Siis ka oma arvamust avaldada ja öelda, kuidas Teile tundub. Oluline, et räägiksite mina keeles ("Mulle tundub, et...", Võib olla ma eksin, aga..."), sest siis ei ole tülid nii kerged tekkima.
Küllap võib naisel olla nii hirmu kui segadust selle ees, et kuidas edasine elu olema hakkab (sellised tunded võivad rasedusega kaasneda küll). Või siis tunneb, et ta peab Teie lapsega "konkureerima". Viimasel juhul tasub naisele kinnitada, et ta on vägagi oluline ja hoolite.
Põhjuseid võib olla veel mitmeid. Kui ise ennast avate ja enda tunnetest ja kogemustest räägite, siis ehk avaneb tema ka. Ja ärge unustage tema tundeseisundeid talle tagasi peegeldamast. Näiteks kui näete, et ta on kurb või pahane, siis seda ka väljendada ("Ma näen, et see teeb sind kurvaks" jm). See on võimalus, kuidas teisel inimesel rääkimine kergemaks teha.
Kui ka see ei aita, siis pole paha ennem perenõustaja juurde minna, sest kui armastus on olemas, siis on ikka lootust. Tuleb vaid põhjus leida ja aidata naine sellest üle.
