Äkki oskate mulle midagi soovitada, et kuidas peaksin käituma või mida tegema.
Mu mees on horvaatiast, oleme olnud abielus 1,5aastat ja meil on sama vana poeg. Olude sunnil elame minu vanemate juures, aga neil on suur maja, nii, et ruumi jätkub kogu perele. Kuni viimase kuuni.
Ma ei teagi, kas asi on kultuuride erinevustes või lihtsalt põlvkondade vanusevahes, aga meie kodune elu on muutunud nn vaikivaks tallermaaks. Mu mees väidab, et teda ei austata piisavalt ning, et mu vanemad käsutavad liiga palju. Vanemad jällegi arvavad, et minu mees ei austa neid, sest käib vahel ka oma sõpradega väljas, ilma minu st oma abikaasata. Vanemad arvavad jällegi, et neil on täielik ainuõigus meie lapse kasvatamisel ning, et noored st lapse vanemad, ei tea kasvatusest eriti palju. Ja samas arvab mu ema, et mul ei ole õigust kolida eraldi elama, sest ta on mulle kogu oma elu pühendanud. Ning väidetavalt on see suur Tartu lähedal asuv majagi minu pärast ehitatud. Tegelikult on see mu ema eluunistus.
Tegelikult enne eraldi elades saime ideaalselt läbi, saime hakkama hästi nii töö, lapse kui koduga. Praeguste olude sunnil elame vanemate juures ja poole aastaga on tugevast sõprusest saanud vastastikune vaikimine. Ja mina kui õhe osapoole tütar ja teise osapoole naine pean olema vahendaja, sest omavahel need inimesed enam ei suhtle.
Kogu selle närvipingega on muutunud ka suhted abikaasaga halvemaks ja me ei suuda olla enam initiimsed ning impulsiivsed. Ma ei teagi, mida teha, mõlemad osapooled on närvis. Oleme proovinud rahuliku vestlusega olukorda lahendada kuid see on valanud ainult õli tulle. Üks inimene on ähvardanud isegi enesetapuga...
Ma ei oska muud öelda, kui ainult seda, et arvasin, et olen ainumas inimene, kelle vanemad (peamiselt ema siiski) ei oska oma elu elada, ning on võtnud sihiks elada ka oma laste (lapse) elu. Kahjuks kui jääd senise elukorralduse juurde, ei ole Sul pääsu. Usu, ema jääbki rõhuma su sisse (juba varases lapsepõlves) külvatud süütundele, et on kogu oma elu elanud ja olnud ainult sinu jaoks ja hüvanguks. Jõudsin enda olukorras (mis erineb siiski mõneti sinu omast- ma ei ole vanematega pidanud koos elama, minu lapsed ja ka mina ja mu laste isa oleme vanemad ja vanemad elavad õnneks kaugemal) järeldusele, et ainult siis (kuigi ta seda ealeski ei tunnistaks) oleks mu ema (tema on meie peres see kel "oma elu" puudub) rahul ja õnnelik (tunneks ennast turvaliselt) kui jääksin neist (temast) täielikult sõltuvaks. Minu suhtlemine ja koosveedetud aeg emaga on väga kurnav- ta õõnestab igati minu enesehinnangut, halvustab laste isa ja mind, meie kasvatusmeetodeid ja elustiili. Tal puudub igasugune respekt minu kaasa suhtes ning suhtub minusse (meisse) kui väikelastesse kes puudub igasugune oskus ja suutlikus ise oma eluga toime tulla. Ta ei austa meie kodu privaatsust ega kombeid- ta lihtsalt tuleb minu juurde ja teeb nii nagu oleks omas kodus ja mine (meie) vaid süüdimatud põngerjad. Ratsionaalsed vestlused ja rahulikud läbirääkimised lõppevad alati süüdistustega, kuidas ma olen tema "kirstunael" ning "ajan ta hauda". Üldiselt on olukord selline, et mees enam minu vanematega enam ei suhtle, see lisab veelgi õli tulle ja südistused tema pihta on alati varmad tulema. Kusjuures olen täheldanud veel, et minu "halvaks muutumises" on alati süüdi keegi teine, st et mina ju oleksin muidu igati tubli ja tragi kui mul oleks korralik eeskuju/tugi/sõbrad/töö/tuttavad, aga kuna mul ei ole, ja ma olen nii mõjutatav (ema lemmikväljend) siis mis ikka tahtagi- nii kaua kui ma nagu "pime loom" teiste järel sörgin.
Mida ma oskan öelda/soovitada: kui sa vähegi saad ja suudad pane selle "hädakisa" suhtes mingiks ajaks kõrvad lukku ja koli eemale- võimalikult kaugele. Vanemad on küll meid kasvatanud, kuid siiski ei saa nad meie elu elama ja korraldama jäädagi. Eelkõige pead lähtuma sellest, et sinu laps, mees ja sina olete perekond ja peate ikkagi ise oma elu elada saama. Sedasorti vanematele, ei tee sa sõnadega midagi kahjuks selgeks, pead tegutsema ja päästma selle mis veel päästa saab. Kahjuks ei saa ma öelda, et vanemate juurde saab iga kell tagasi pöörduda, kuna kujutan ette mis siis lahti läheb, kui "vabadusvõitlus" lörri läheb ja sa nendelt oled sunnitud abi paluma, usu, ma olen seda läbi teinud, ei soovita ka vaenlasele, kui mul neid peaks olema.
Tänaseks päevaks suhtlen oma vanematega nii vähe kui võimalik ja just nii palju kui hädapärast vajalik. Aga ka seda on liiga palju, minu närvide jaoks. Samas ei ole ma suutnud veel täielikult neid oma elust maha tõmmata, ega soovigi seda teha, sest nad on ju ikkagi minu vanemad.
Jõudu ja jaksu, kõigepealt räägi mehega, et ka sinujaoks on see olukord väga kurnav, ja just sellest küljest, et sa ei pea oma vanemate käitumist õigeks. Leidke koos võimalus ja lahendus endale oma elamise tekitamiseks (üürikorter siis vast esialgu)- kui kaks inimest mõtleb ja tegutseb ühes suunas on see siiski tulusam ja kergem kui üksinda kogu koormat vedada ja samas kogu aeg arvestada, et koormaks on "kergesti plahvatavad" materjalid.
Minu soovitus oleks väga üheselt mõistetav - kolige omaette.
1. Teie elate OMA ELU, keegi teine ei saa seda teie eest teha
2. Teie laps on TEIE....vanaemad on toredad, aga nemad on oma lapsed juba kasvatanud....võib seda vaadata ka nii, et mis siis nende kasvatuses valesti on, et nad oma kasvatatud lapsi ei luba järgmist põlvkonda kasvatama (keeruline mõte)
3. Ühisel pinnal elades tekivad tahes-tahtmata probleemid ja tülid. Minu lapsepõlv möödus õela ja kahepalgelise vanaema (isa ema) tujude tähe all. Valus oli kuulata tema sõnavõtte ema aadressil ja raske taluda lastel vahetegemist.
Kui sa tahad oma abielu säilitada, siis koli vanemate juurets ära. Mitte kellelgi ei ole õigust elada teie elu ega tekitada sinus süümepiinu, et sa ei käitu nii nagu TEISTELE meeldiks. Alustuseks ela endale, oma lapsele ja oma mehele....see on SINU perekond....
Kallis kirjutaja, olen nõus kahe Teile vastanuga, kes seda probleemi väga põhjalikult lahkasid. Lisaksin veel veidi oma vaatenurka. Igaüks meist vastutab oma elu eest ise. Elukvaliteet on meie valikute tulemus ja igal valikul on oma hind ehk tagajärg. Kui Teie ema valis Teid ( nii ta vist väidab) oma elu sisuks, siis ei arvestanud ta Teie soovidega. Seega, see valik ei olnud kõige õigem ja selle tõttu võib ta nüüd tunda end õnnetuna, kui teie tema soovidega ei arvesta. Teie ema väitest võib välja lugeda, et tema eluga rahulolu sõltub teistest inimestest ( tegelikult teist). See on teie ema elu ja tema valikud ja tema võib alati ümber otsustada, kui ta soovib. Võib ju valida, et olen õnnelik siis, kui minu laps on iseseisev ja tuleb oma eluga toime. Kui ta aga jääb oma varasemate otsustuste juurde, siis ka see on tema valik ja tagajärjed sellele vastavad. Teie ei saa vastutada oma ema tunnete eest. Kindlasti ei tohi teie oma elus seada esikohale ema õnne, vaid ikka enda ja oma pere õnne. Teil tuleb nüüd teha oma valikud. Pakun teile siin mõned välja. Esiteks, valite koju jäämise ( tulete vastu ema soovidele). Milline on selle valiku hind teie jaoks? Kuidas ennast tunnete nüüd ja näiteks 30 aasta pärast? Kuidas see mõjutab teie enesehinnangut ja enesest lugupidamist? Kuidas see mõjutab teie ja abikaasa suhet? Milline on selle valiku mõju teie lapsele kaugemas tulevikus? Kuidas laps suhtub teisse, kui olete ise lapse rollis ( ema korraldab teie elu ja keelab ja lubab)? Teiseks, valite vanematekodust lahkumise ja oma perega koos elamise. Milline on selle valiku hind? Küsige juba eespool olnud küsimusi endalt? Nii kaaludes ja mõeldes, otsustage, milline valik tundub õige ja selle järgi toimigegi. Kui proovite kompromissina varianti, et elate vanematekodus, aga olete täiesti iseseisvad ja sõltumatud,( põhimõtteliselt võimalik, kuid kindlasti üks raskemini saavutatavaid) siis looge reeglid ja teavitage neist vanemaid. Viimane variant tuleb siiski kõne alla ainult sel juhul, kui on kaks sissekäiku ja võimalik katkestada ühendus kahe pere elamise vahel, st elatakse ühes majas, kuid eraldi korterites. Kõik on eraldi: söök ja pesemine ja sõidud ja käigud. Vastasel juhul see kompromiss kindlasti ei õnnestu. Soovin teile õigeid valikuid, sest nendest sõltub teie elu õnnestumine.
