Mees lõpetas meie 10 aastase suhte 3 kuud tagasi, kuid elame koos edasi sõpradena ilma seksuaalsuhteta. Meil on 2 last, kellest noorem alles 7 kuune. Ta võttis endale seksi eesmärgil naissoost sõbra, kelle juures käib seksimas, suhet ta temaga ei soovi. Meil oli raseduse ajal palju probleeme ja tülitsesime pidevalt. Ka seksiga oli sel ajal olukord kehv. Otsus lahkuminekuks oli ainult temapoolne ja ma küsisin talt, kas ta arvab, et mingi aja möödudes, võiksime uuesti üksteist leida, sest armastan teda, tema vastas, et ta üldse seda ei välista. Nüüd saame läbi päris heade sõpradena. Üritan anda endast parimat, et tal oleks mugav ja kerge meiega. Ainuke asi, millest ma aru ei saa, on tema tunded ja käitumine. Mingitel ajahetkedel kui asju oleme arutanud tunnen temas mingit imelikku viha, ta süüdistab, et mina pidin olema see, kellega ta elu lõpuni elab ja et mina olen süüdi selles, et ta suhte lõpetas. Küsib minult, miks ma ei olnud naine, vaid nagu mingi vinguja. Kui talle midagi ilusat teen, siis pahandab, miks ma seda varem ei teinud. Millest sellised tunded?? Tema ju lõpetas meie suhte, loogiline oleks kui vihane ja ennast petetuna tundev pool oleks mina kui mahajäetu. Kas keegi, kes inimese psühholoogiat tunneb oskab seletada?
Teie kirjast kumab nõutust, segadust ja kurbust ning pahameelt ka, mis on ka loomulik. Kerge pole see praegune seis ilmselt kummalegi. Samas paistab, justkui oleks veel lootust suhete paranemisele. See oleneb suuresti sellest, millele Teie suhe rajatud on, kas ühendavat on piisavalt, samuti sellest, kuidas kujunenud olukorda käsitleda. Abi pole ei süüdistustest ega süütunnetest, kummalgi on olnud oma osa praeguse seisu kujunemisel ning vaid oma osa mõistmine ja tunnistamine võib aidata muutusi luua.
Mõned küsimused, mis lugedes tekkisid:
Milles avaldub endast parima andmine? Kuidas Te sel juhul käitute? Mida teete ja mida tegemata jätate? Teie kirjast paistab, et mehele need muutused meeldivad. Tema pahameele alt aimub kurbust ja kahetsust, justkui oodanuks midagi sellist juba ammu, kuid jõudmata ära oodata, tegi kõrvalpöörde...
Millist Teie varasemat käitumist peab mees vingumiseks? Mille pärast tülitsesite raseduse ajal? Kas olete õppinud oma rahulolematust väljendama teist süüdistamata ja teineteist ära kuulama?
Sageli on kummalgi partneril teineteise suhtes ootused ja tülitsetakse seepärast, et teine ei vasta ootustele. Nii võibki juhtuda, et mõlemad tunnevad end petetuna, kui leiavad, et ootused pole täitunud. Siiski ei pea seda märgates suhet lõpetama, vaid arutama teineteisega ausalt ja avatult, mida kumbki tahab, mis on tõeliselt tähtis ja kuidas paarina elada.
Liikluses on välja kujunenud, et roheline foorituli lubab liikuda ja punase tule all tuleb peatuda. Kui suhtlemist õnnestuks samal printsiibil reguleerida, jääks kokkupõrkeid tõenäoliselt hulga vähemaks. Teisisõnu tähendab see, et rääkida saan siis, kui teine on valmis mind kuulama, s.t., et mul on roheline foorituli. Kui teine räägib, eriti, kui on tegu rahulolematuse või erimeelsustega, tähendab see, et minu jaoks põleb fooris punane tuli. Kui ma ei kuula, vaid hakkan selgitama ja vaidlema, s.t. põrutan otse ristmikule, on kokkupõrge vältimatu. Kui oskan sellist olukorda näha punase tulena,mis käsib pidurdada, tähendab see, et asun kuulama ja püüan kõigepealt aru saada, mida teine mulle püüab öelda. Püüan kuulata tundeid ja vajadusi, mis jäävad sõnade taha ja vahele ning siis oma sõnadega teisest arusaamist väljendada.
Kui püüate näha ja kuulda oma mehe viha alla, võite sealt leida midagi, mis peegeldades võiks kõlada umbes selliselt: "Sa olid nii harjunud mind nägema rahulolematuna, et nüüd oled üllatunud, et võin ka meeldivalt käituda. Paistab, justkui oleks sa segaduses ega tea, mida arvata, kas kanda mind naisena maha või siiski mitte..."
Ja muidugi tasub senine suhe ausalt üle vaadata, leida, kas on, mille nimel koos edasi liikuda ka kuidas seda teha. Pere- või paariteraapiast võib siinjuures abi olla, sest asjatudlik kõrvalpilk märkab sedagi, mis endil emotsioonidesse kaduma võib minna.
J.Gray "Marss ja Veenus igavesti koos" sisaldab häid näiteid, mis aitavad paarilist kuulama õppida.
Julgust, selgust ja kannatlikkust!
Nüüd viimasel nädalal on tekkinud uus minu jaoks arusaamatu situatsioon. Mees on hakanud mind nagu vältima. Ütleb, et tunneb ennast närviliselt meiega. Suhtleme normaalselt, kui ta tuleb teen ja panen süüa, hoolitsen ta riiete eest jne. Käisime lapsega ka nukuteatris - oli tore ja peale seda sõitis ta oma sekspartneri juurde. Tee pealt helistas, mida pole enne teinud ja rääkisime natuke ja tegime nalja. Kui ta tööl on, siis netis suhtleme täiesti vabalt, ei ole probleemi. Koju tulles, aga sööb ja läheb teise tuppa. Räägib suhteliselt vähe. Kui sõpradega koos oleme, tunneb ennast vabalt. Kui minuga ja lastega ainult koos, siis aga mitte. Siiani oli nagu kõik selles suhtes normaalne, ei olnud probleemi ega ebamugavust. Rääkida ta ei taha sel teemal ja ma ei käi peale ka, küll tuleb aeg.
Ma ei saa aru, mida teha enam. Mul on endal imelik, tahaks juttu rääkida või õhtuti telekat vaadata koos, aga nüüd hakkan ennast ebamugavalt tundma. Mõtlesin vanemate juurde lastega ajutiselt minna, teda ei tahaks ära saata. Ohh kui näeks ta mõtteid ja saaks aru - nagu oleks kaks inimest ühes nahas.
tere, minu elus on sarnast. mul on 8kuune beebi, mehega algasid tülid raseduse ajal, mis kulmineerus sellega, et mees pettis mind raseduse viimastel kuudel. mees samasugune ausameelne, tunnistas ise ülesse. mina sellega elada ei saanud, õnneks oli meil võimalus elada eraldi (olemas 2 elukohta). sain kohe paari päeva pärast super nõustaja jutule, kes lõi mul pildi selgeks. Nii suutsin nautida oma rasedust täiel rinnal, küll ilma meheta. Tegin pidevalt endaga tööd, et "mõelda" ennast õnnelikuks, lugesin netist enesabi artikleid jne., igal pool oli kaasas Louise Hay raamat "Jõud Sinu sees". Mõni päev tundsin ennast õnnelikumana kui kunagi varem. Üks saladus oli see, et hoidsin kogu energia endale ja ei kulutanud seda mehe peale, kes selle ühe hetkega niikuinii ära põletas. Nõustaja ütles, et sel hetkel polnud mehest niikuinii mulle toe pakkujat ja mõistjat, sest ta oli armunud. Pidin ise oma lilleaia peale mõtlema. ja see oli super. Ega mul polnud ju ka valikut, sest minus kasvas ime, ja pidin teda säästma Nüüd varsti saab sellest aasta, ja mehega pole me siiani koos elama hakanud. Suhtleme väga tihedalt ja läbi saame väga hästi. Praktiliselt terve eelmise aasta ma mõtlesin sellele, kuidas ja kas ma saaksin olla selle sama mehega õnnelik edasi, kui vahepeal on lausa vihatud, halbu asju välja öeldud, pettust, valet. ja kõike seda kõige ilusamal perioodil siin elus. See aeg, kui naine vajab mehe tuge, hellust ja hoolt kõige enam. Proovisime kooselada, kui laps sündis, 2 nädalat pidasime vastu, ja saatsin mehe ära, sest ta valetas ja pettis edasi.
Selle naisega nad koos pole, ma õieti ei teagi, kui sageli nad kohtuvad, mis teevad jne. sest mees pole enam sellekoha pealt aud. Valetab. Kui aasta lõpus teada sain, et nad endiselt suhtlevad, siis otsustasin, nüüd aitab - ma lõpetan sellele mõtlemise, kui ma ei saa sellega koos elada, siis ma seda ei tee. Mul on pisike silmarõõm, kes vajab tähelepanu ja hoolt, ja pühendan ennast hetkel temale ja endale, see aeg on ju üürike, kui tema nii abitu, ja praegu on aeg, kui ta oma kehaga teeb iga päevaga uusi avastusi Seda aega kunagi tagasi ei saa!
Paratamatult, aeg ajalt hakkad mõtisklema, et äkki peaks mehele andma uue võimaluse. Mees aeg ajalt ka üritab, aga minu meelest ei ole ta piisavalt pühendunud. Ta peab ikka väga siiralt juhtunust üle olema ja südamest tahtma meiega koos edasi minna. Olen väga ettevaatlik, ja kardan, et veel pole õige aeg, kui see üldse kunagi tuleb.
Tahan öelda, kui sa keskendud endale ja mõtled sellele, mis sinu elus ilusat, ja seda sul on, siis leiad endas mõnusa eneserahu ja õnne enda seest. See on super tunne.
Nüüd kavatsen läbi lugeda raamatu "saladused elu kohta, mida sa peaksid teadma", Barbara DE Angelis. seal ilusi kirjas, kõik inimesed sinu elus on teatud õppetõki õpetajad, ja kui õppetükk selge, peab vahest õpetajast lahti laskma. Mina elasin varem mehele, pidasin teda oma elu õnneks(olime koos 7 a). unustasin enda elu. aga õnn saab tulla ikka ainult sinu enda seest. sest teise inimese järgi oma elu seada on juskui elada bussis ja teine inimene selle juhina valib suuna.
Nii, nüüd küsimuse juurde, mis mind kirjutama sundis: miks sa ei taha oma meest ära saata? temal ju käivad asjad närvidele. ja mõtle palun sellele, kus on Sinu lastel ja Sinul lastega kõige mugavam olla, kas kodus või sinu vanemate juures? Sinu lapsed vajavad rõõmsat, õnneliku ja rahulikku emmet. Tundub, et praegune keskkond seda ei võimalda.
Ei taha ära saata teda, sest tegelikult ma tunnen, et meievaheline suhe ei ole ikkagi läbi. Me oleme küll lahus ja mõlemad võime olla koos kellega tahame, aga midagi mu sees ütleb, et meievaheline suhe pole läbi. Ma ei tea miks - ei oska seda seletada. Mõned pilgud või sõnad või käitumine - ei saa aru. Vahel tekib tunne, et ta kardab minuga jälle koos olla, kardab mind usaldada lihtsalt, et ma teen talle haiget selle eest, mis ta teinud on.
Lapsed ei tea, mis toimub ja nad on õnnelikud hetkel. Mina küll mitte, aga olen hea näitleja. Olen tugeva iseloomuga ja tean, et suudan piisavalt kaua oma tundeid endale hoida. Tegelen endaga, olen oma välimust kõvasti parandanud ja leidnud endas uusi jooni, millest enne isegi ei teadnud. Kui saan võimaluse, siis tean, et olen suuteline oma mehe tähelepanu uuesti võitma. See võtab ainult aega. Kui ta elab meiega, on mul seda lihtsam teha. Kui ka siis suhe ei toimi, on mul aega piisavalt, et teda ära saata (kui ta enne ise ei lähe). Mina olen suuteline andestama, aga ainult selle korra. Lihtsalt raske on, sest tahan, et asjad muutuksid kiiremini, samas tean, et ei tohi tagant torkida. Kõige raskem ongi endale pidevalt meenutamine, et aega on.
Lugu jätkub, nüüd on ebamugavustunded ületatud, tõenäoliselt ka seetõttu, et olen enda jaoks asju lahti rohkem mõtestanud ja enam ei pööra tähelepanu niiväga mehe ütlustele või käitumisele ja tunnen ka ennast vabamalt. Viimased paar nädalat oleme paremini läbi saanud kui kunagi varem. Teen nalja jälle, kiusan ka meest oma naljadega, demonstreerisin talle isegi sexpesu, mis ostsin tulevikuks. Paar päeva tagasi mees rääkis, et kui mul keegi teine ellu tuleb, siis ta tahaks mu armukeseks hakata, millele vastasin, et minu ellu mahub ainult üks mees korraga. Olen 20 kg alla võtnud, mis lapsega juurde tulid ja tagasi saanud oma enesekindluse, mis lahkumineku ajal päris korraliku matsu sai. Olen leidnud ka uusi tuttavaid ja võtnud aega enda jaoks asjade selgeks mõtlemiseks. Tunnen, et tahaksin nüüd mehe varsti panna valiku ette, kas ta tahab oma perekonda ja olla meie peres jälle mees ja loobub oma sekssõbrast või kui mitte, siis peaks ta kolima välja ja jätkama elu nii kuidas ta tunneb, et ta seda teha tahab. Samas tean, et tal hetkel finantsiliselt läheks siis kohutavalt raskeks. Tahan olla õiglane kõigi suhtes, nii enda, laste kui tema. Üle kõige tahaksin siiski, et ta jääks meiega, kuid nüüd suudan ka leppida tema lahkumisega. Ei teagi, mida teha - kardan, et kiirustan äkki liiga - äkki peaks veel ootama... armastan teda ikkagi meeletult, kuid ei taha ka, et ta tuleks tagasi valedel põhjustel.
Minu kallim tegi ka meie kooselule lõpu, aga arvas et võime ühte korterisse edasi jääda, kuid olin tark ja kolisin päevapealt minema, ilma raha ja riieteta.
Nüüd oleme jälle koos ning ära leppinud sest ta sai aru et oli vale lõpetada suhe naisega kes tegi ta heaks kõik.
Lihtsalt mehel oli vaja üksi olla ja aru saada millest ta on ilma jäänud.
Soovitan teha sama, lihtsalt selle mehe juurest minema kolida ükskõik mis hinnaga. Las mees seedib oma tegu ja tunnetab iga oma keharakuga millest ta on ilma jäänud kui igal õhtul peab koju tulema ning keegi ei oota teda enam.Siis tuleb talle meelde see ilus ja soe aeg mis sai teie ja lastega koos veedetud.Vale on teha sellele mehele kõik ette ja taha ära.
Mees peab aru saama mis tal on, kuid niikaua kui tal see kõik olemas on ei oska ta seda hinnata.Või on lihtsalt unustanud.Las teeb ise omale õhtul süüa ja peseb ise oma pesu ja triigib, koristab ja kraamib.See võib tulla vägagi kasuks ja mees võib peagi te kaisus tagasi olla. Mehed on ise öelnud et oma laste ema ei ole nad kunagi unustanud ja pidanud teda ikka kõige paremaks naiseks. Las ta olla üksi ja küll ta ka unustab oma sisemise viha.Las kaunid mälestused löövad taas lõkkele mehe mõtetes, kuid igal õhtul kui ta kogu tuleb ja teid näeb siis meenutab ta ainult seda nõutut olukorda mis teil on.On Vaja suuri ja värskendavaid muutusi et muuta see olukord paremaks.
Lahusolek võib olla väga raske ja täis igatsust kuid see võib ennast ära tasuda nagu minu puhul. EDU
Kõik muu nüüd on korras täielikult peale läheduse. Ta ei taha enam meie juurest ära minna ja koos olles on meil nii palju rääkida ja teha. Kord ta nagu laseb mind lähemale ja tundub, et talle meeldib kui teda puudutan, teinekord jälle kui kalli või pai teen pahandab selle peale. Paar nädalat tagasi tõmbas mu voodisse, kuid pärast rääkis, et see ikkagi vale oli. Et ma ei näe veel oma kehalt täiuslik välja jne Ei usu eriti, et see ainus põhjus oleks, sest hetkel välimus mul parem kui viimasel 5 aastal. Ei saa aru, miks nii käitub. Mulle tundub, et tal on kas mingi süütunne (et petab nii oma armukest vms) või kardab midagi (ennast uuesti avada). Mida teha? Kui keegi oskaks seletada sellist asja, sest mul on harjumatu kui oleme nii kaua koos olnud ja siis periooditi käituda nagu vennaga...
Sattusin üle pika aja foorumisse ja lugesin, mida ma varsti pea aasta tagasi tundsin ja kirjutasin. Hetkel tegi see meenutus kurvaks, samas olen ka kohutavalt õnnelik. Nägin vaeva endaga ja panin oma asjad enda jaoks paika. Samuti mees. Rääkisime omavahel kõik asjad selgeks, muudkui rääkisime ja rääkisime. Olen hetkel kohutavalt õnnelik. Me oleme juba pool aastat koos ja meie suhe on selline nagu ei kunagi varem. Mees räägib 10a jooksul esimest korda oma tegudest, oma mõtetest ja plaanidest - kusjuures täiesti ausalt. Usalduse taastumine võtab küll aega, see minu ainuke probleem, seetõttu vahel kontrollin teda, aga siiani kõik ok. Me ei kakle ega vaidle enam, vaid hoiame ja kallistame selle asemel. Teeme kõike koos ja seame ühiseid eesmärke tuleviku jaoks. Ja ma näen, mis pilguga ta mind vaatab ja olen ka tuttavatelt kuulnud, kuidas ta räägib, et on õnnelik lõpuks. Ma olen kaua unistanud sellisest suhtest. Nii kahju ainult, et siiani jõudmiseks, pidime sellise põrgu läbima.
Nüüd varsti saab sellest aasta, ja mehega pole me siiani koos elama hakanud. Suhtleme väga tihedalt ja läbi saame väga hästi. Praktiliselt terve eelmise aasta ma mõtlesin sellele, kuidas ja kas ma saaksin olla selle sama mehega õnnelik edasi, kui vahepeal on lausa vihatud, halbu asju välja öeldud, pettust, valet. ja kõike seda kõige ilusamal perioodil siin elus. See aeg, kui naine vajab mehe tuge, hellust ja hoolt kõige enam. Proovisime kooselada, kui laps sündis, 2 nädalat pidasime vastu, ja saatsin mehe ära, sest ta valetas ja pettis edasi. 
Seda aega kunagi tagasi ei saa!