Võtsin kaua julgust, et siia kirjutada. Nimelt tahan jagada oma kogemust.
Minu elukaaslane, kellega oleme koos olnud 8 aastat, pettis mind teise naisega ja ma andestasin selle talle. Lapse pärast. Nüüd, 2,5 aastat hiljem tegin aga siiski otsuse, et ei, see oli liig - mustade plekkidega määritud suhe on mustade plekkidega määritud. Ja ma ei taha olla naine, keda mees on petnud, kuigi 2,5 aastat olin sellega nõus ja andestasin. Andestamine on oskus ja väärtus, kuid veel suurem väärtus on julgus otsast alustada. Kogusin seda väärtust tasapisi.
Minu mehe suhe kestis 3 kuud - ja ma arvan, et see on maksimum, mida võib pidada andestatavaks, vastasel juhul oleksin igal tingimusel asjad pakkinud. Olen vaadanud statistikast, et sellise suhte pikkuse saaks lugeda veel "juhuslikuks", kõik üle selle on aga juba enda lõplik sidumine teise inimesega ehk kooselu. tavaliselt nii füüsiline kui ka vaimne sidumine. Õnneks minu mees ei jõudnud seda teha.
2,5 aastat on olnud minu elus julguse-ja hoovõtuperiood, et mitte karta lapsega üksi jääda - näen nüüd, et sellel kartusel ei ole alust, ei oleks pidanud kohe kümne küünega sellest suhtest kinni hoidma. Mees tegi ju oma valiku siis, kui ta pettis mind, järelikult ta ei valinud mind. Kuigi 2,5 aastat on olnud ta superabikaasa - aga see on juba pingutus peale finishijoont. Mul on mehest ka natuke ikkagi kahju, sest ta armastab oma last, kuid tegin oma otsuse ja ei kahetse seda.
Minu jaoks tähendab sõna elukaaslane ikkagi läbi terve elu ainult minuga olevat inimest. Peale lahkumist olin 6 kuud üksinda, siis aga tuli minu ellu täiesti ootamatult uus inimene - ja olen kindel, et teist korda ma sellise probleemi ees seisma ei pea.
Samuti läks minu mees siiski mõne aja pärast sama naise juurde tagasi, kuigi alguses väitis, et ei tee seda. Aga nad sobivad ja ma suudan seda aktsepteerida. Olen õnnelik - ju ta siis pidi hoopis kellegi teisega elama ja uusi lapsi saama. Selline oli minu lugu, mis on olnud minu elu sisuks viimased 3,5 aastat. Ehk on kellegil midagi sarnast.
Toetan eelkirjutaja kogemust, olen ka ise midagi sarnast läbi teinud.
Igasugune edasine kooselu petisest mehega on enda piinamine - otsustasin ka sarnase juhtumi korral, et andestan. Nädala suutsin, siis lahutasin teist korda oma elus. KOLM on kohtuseadus ütleb vanarahvas. Kolmas kord peab minema hästi, siis juba inimesega, kellega koos vanaks saada.
Mehi võikski ehk jagada 3 klassi - kellega hea väljas käia, kellega lapsi saada ja kellega koos elada.
Saame hästi läbi, samuti laste pärast (meil on 3 last, noorim 2 aastat), aga palusin tal otsida uue elukoha ja elukaaslase. Peale seda läksid asjad isegi paremaks, sest oli selge - mõlemad otsivad uue tee. Nullist alustamine ei ole tõesti nii hull, pealegi mees toetab majanduslikult palju rohkem kui varem. Kuigi anus tunde ja lubas elu lõpuni perele pühenduda.
Raske natuke on, aga see on tuhast tõusmine, elu lappimine koos mehega oleks olnud küll võimalik, kuid peale oleks jäänud ühe õigus petta ja andeks saada.
Mul on üks väga hea andestamise retsept - kui mees räägib petmisest ise, olen valmis andeks andma ja kaaluma edasisi arenguid. Kui aga pean teada saama kellegi kolmanda käest, siis on selge, et ta ise väga ei põe ja võib-olla mitte kunagi poleks mulle rääkinud ja mõnusasti edasi elanud, seda ei saa aktsepteerida!!!
Ei taha su otsust kritiseerida ega arutleda selle üle, kas see oli õige või vale. Kui inimese põhimõte ikka on - kui petad, siis ei armasta ja enam ma sinuga ei ela - siis nii ta on ja pole eriti midagi vaielda. Aga mis selle olukorra juures mind häirima jääb on see, et oodati kaks ja pool aastat, samal ajal lastes mehel hea mees olla ning tõenäolliset lastes tal ka eeldada, et jäädakse koos elama. Sellise kirjelduse juures on see üks vastikumaid ja alatumaid asju, mida ma tean. Kui pettis, siis otsusta ära, kas elad koos või mitte, aga jääda peale seda koos elama(nagu ma aru saan, päris hästi isegi) ning siis järsku N aasta pärast öelda - sa petsid mind kunagi ning nüüd ma otsustasin, et ma siiski ei ela sinuga sellepärast - on eriti alatu. Mulle jääb arusaamatuks ka mõttekäik - lähen lahku, järelikult kaob petmine ära, ma olen nüüd naine, keda mees petnud ei ole(tsiteerides - "otsustasin lahku minna sest - ma ei taha olla naine, keda mees on petnud"). Petetuks jääda sa alatiseks, oled sa lahus või mitte ja palju sa ka uue mehe kohta tead, järsku on tema juba kedagi petnud, kellegist lahku läinud jmt.
Ja minu arvamus veel selle "kolme kuu" teooria kohta on - see on idiootne. Suhteid on igasuguseid, mõni jõuab kolme kuuga lapse teha teisele, mõni jõuab võibolla alles esimese suudluseni kolme kuu jooksul. Ja mis on üldse suhe, kust kohast sa piiri tõmbad, millest alates läheb tavaline teise inimesega suhtlemine üle suhteks? Siis kui nad on mingi teatud arv kordi kuskil väljas käinud kahekesi, siis kui nad on käest kinni hoidnud, siis kui nad on suudelnud, siis kui nad on seksinud? Viimase kohta ma pakun, et mingi 90% ütlevad kindlasti, et kui on seks, on ka suhe, kuigi mina isiklikult nii ei arva. Statistika koha pealt veel peaks teada olema ju, et on olemas väike vale, suur vale ja siis tuleb statistika. Mulle paistab praegusel juhul see statistika kasutamine püüdena midagi õigustada endale(mida ainult küll), kuna statistika nii väidab, siis see nii on.
Quote:
Minu jaoks tähendab sõna elukaaslane ikkagi läbi terve elu ainult minuga olevat inimest.
Ma saa küll mingil määral aru sellisest mõtteviisist, kuid välja paistab see siiski mulle kohutava omandihimuga inimese vaatenurgana, mis teha.
Abielurikkumistel võivad olla väga erinevad põhjused. Mõnel on selleks lõtv püksikumm või põhimõttelagedus või keskeakriis. Aga selliseid on ka, kus inimene on oma viimase piirini viidud, talle pakutakse ainult probleeme, armastuse ja seksi puudust. Ta võibolla läheks minema, aga kardab selle mõju lastele või pole kuhu minna. Pole siis imestada, kui inimene reageerib ahvatlusele, et leida lohutust. Ja siis veel vahepealsed variandid. Petetud pool ei pruugi aru saada, et tal on selles asjas oma osa. Sellepärast abielurikkumisi ei saa ühte patta panna.
Isegi kui inimene lihtsalt vääratas, saab läheneda mitut moodi. Kui petetud pool aga tunneb, et tema armastus on läbi või et ta on surmani haavunud, siis on parem kooselu lõpetada. Väike mõtlemisaeg oleks kasulik, aga 2,5 aastat lasta teist rahus pingutada tundub ka mulle sadistlik. Samas mõistan teemaalgatajat nii, et kuigi ta enam meest ei talunud, nõudis lahkuminek talt suurt eneseületust ja pikka kokkuvõtmist. Tema jaoks oli see saavutus ja viis endaga jälle hästi läbi saada. Nii et raske hukka mõista, aga raske on ka, kui pikkade juhtmetega inimene hakkab otsustusvõimet treenima.
mnjah, lihtne on hukka mõista ... aga mõista, selleks on vaja palju rohkem vaeva näha. Minul on selja taga sarnane, aga mõneti vastupidine lugu. Nimelt kui minu mees tunnistas, et petab mind, siis hoopis mina olin see, kes hakkas rohkem pingutama ... Tegemist oli pikamaasuhtega, minu mees sai kaugemal tööd ja me lastega ei näinud teda vahel mitu nädalat. Ja tema tegusid võisin ainult aimata. Aga siiski sain aru, sest inimeses muutus midagi. Aga mina siiski uskusin, et kui vähemalt ükski pingutab suhte nimel, siis võib asjast asja saada. Olin vist seda kuskilt lugenud ka. Ja oma arust ma ei pingutanud üle, vaid lihtsalt püüdsin olla mõistev ja hoolitsev ... veidi rohkem kui ma seda seni olin olnud. Aga ei tulnud sest asjast midagi. Paari aasta pärast sain teada, et see suhe, mis oli, polnud ainuke kõrvalhüpe. Oli väga valus ... Ja siis ma otsustasin küll juba lahutada. Kuigi ega mul selleks julgust polnud, et nüüd päriselt minna ja paberil ka asi ära vormistada. Kuni ükskord oli mehel vaja abikaasast vabaneda, kuna oli vaja pabereid ajada miskiks asjaks ja seal oleks siis pidanud abikaasa ka kõikjale oma allkirja panema. Seega puht praktilistel kaalutlustel. Aga valus ja kuidagi vastik oli. Kuigi olin juba suutnud asja üsna rahulikult võtta ja ennast harjutada mõttega, et peangi nüüd ainult ise enda eest väljas olema, siis ikkagi - nüüd olin päriselt üksi. Palusin siis eksmehel selleks õhtuks veel meiega jääda, et vähemalt mitte sel õhtul üksi olla. Aga ta ei jäänud... Põdesin ikka kõvasti, õhtuti oli pidevalt pisar silmas. See lahutuse vormistamine oli aasta alguses. Aga nüüd hakkan harjuma, sest suhe eksiga on paremgi kui varem. Kuigi ega mina talle enam ise eriti helista, kui siis ainult laste ja nende hoidmisega seotud asjades. Ja nüüd mõtlen, et mul saab ainult parem elu ees seista. Ja kui tulebki vahel masendus peale, siis lihtsalt sunnin ennast positiivselt mõtlema või siis nutan peatäie ära ja olen jälle rahulikum. Nii et kui teie siin ütlete, et naine tegi mehele justkui haiget, et teda lasi uskuda, et kõik on veel võimalik, aga lõpuks siiski ei pidanud vastu. Mina nii ei arva, et ta mehele "ära tegi". Ta ju ise ka lootis kõige paremat, ma ise, arvan, et oleksin samamoodi teinud, ikkagi andnud võimaluse. Lahku minna saab ju alati, aga kokku jääda, selleks on vaja sellistel puhkudel siiski tugevust, enesekindlust, mis selliste asjade käigu juures kahanema kipub. Nii et katsuge mõista ennast ja siis vast suudate teisi ka mõista! Mina olen oma elus vaadanud teisi inimesi ja lubanud, et mina küll nii ei tee, aga hiljem samas olukorras mõistnud, et ei tohi kedagi hukka mõista, kui ei tea, mis tunne on samas olukorras olla. Ilusat elu kõigile!
Palju erinevaid kogemusi ja arvamusi. Ilmselt pole suhetesse puutuvas lõplikku tõde ega ka õigeid ja valesid arvamusi. Seda enam, et kahe inimese vahel toimuva suhtes on ülejäänud ikka kõrvalolijad. Hea meel, kui jagatakse oma kogemusi ja elamusi, nagu siinkirjutajad. Usun, et paljud saavad uusi mõtteid või lohutust äratundmisest.
Petmine ja andestamine on väga delikaatsed ning emotsionaalselt keerulised teemad. Mida lähedasemad suhted ja sügavamad tunded, seda haavatavamad ollakse.
Andestamine eeldab kindlasti mõistmist ning seeläbi ka võimet suhtega edasi minna ilma pideva kahtlustamiste ja etteheideteta ehk siis vajalik on usk tulevikku ja suutlikkus partnerit usaldada. Mõistagi on see väga raske, veel pikki aastaid jäävad kahtlused hinge närima, sageli endale teadvustamatult. Iga tüli ja vääritimõistmine võib esile kutsuda ebakindluse ja uued kahtlused ning etteheited. Pingete kasvades on vaid väike samm sellini, et vajatakse kellegi teise mõistmist ja kõik võib korduda.
Raske on hiljem selgust saada, mis oli enne, kas teineteise mittemõistmine ja probleemide lahendamata jätmine suhetes ja seejärel petmine või vastupidi.
Kuidas ikkagi suuta edasi minna, kui ollakase silmitsi usalduse rikkumisega, pettumuse ning haiget saamisega. Ilmselt pole lahendus see, kui keskenduda kõrvalhüppele ja sellega seonduvatele üksikasjadele. Pigem võib abiks olla harutada lahti oma suhe - mis on see, millega rahul ei olda, mis häirib, millest puudust tuntakse, millised tunded teineteise vastu tegelikult on jne. Kindlasti otsida üles see, mis ühendab, mis on selle suhte nii eriliseks teinud, mis teeb õnnelikuks just selle partneriga koos olles. Kui on alles armastus ja austus, siis saab ka rasketest hetkedest üle.
Iga suhe on rikastav, koos oma valu ja rõõmuga. Jätkugu kõigile soovi ja julgust enda sisse vaadata ning seeläbi oma õnne äratundmist!
