Lugu lühidalt järgmine. Koos olnud mehega koolipõlvest alates, 30 aastat. Nüüd kohe, kohe abielus oldud 25 aastat.Viimased 3 aastat on olnud minu jaoks väga raske aeg. Mees armus kolleegi, kes 15 aastat noorem, abielus ja kahe lapse ema. Need aastad on olnud täis petmist, valetamist, varjamist jne. Algusel palusin see suhe lõpetada ja mõelda, kuidas meie kooselu uuesti paremaks muuta. Viimasel aastal olen palunud siis lõpetada meie kooselu. Algusel mees rääkis minuga meie probleemist, kuigi nägime asju erinevalt, kuid nüüd enam ei räägi, vaikib. Ma ei tunne enam seda inimest ära. Tema väited ja seisukohad on sellisedlukord on lihtsalt selline,paljud elavad nii, temal pole probleemi sellist elu elada, ära ta ei lähe kunagi, lahutust ei taha jne.Ainus, kellele see elu ei sobi ja tekitab pingeid olen mina. Nüüd veetis selle aja jooksu ka öö teise naisega. Pakkisin ta asjad ja viisin selle naise koju, kus tema mees need vastu võttis. Otsustasin, et temal tuleb lahkuda, sest ma ei suuda teda näha, kui tuleb teise juurest. Tema pole teinud ühtegi ettepanekut ega astunud ühtegi sammu selleks, et meie elu muuta ja lõpetada minu alandamine või alustada ise uut elu uue armsamaga.
Mehel ju mugav. Tema jaoks on olukord normaalne. Kodu, naine, armuke... pole probleemi. Mina viskaks ka sellise mehe kodust välja. Õigesti teed. Sa ei saa olla kannataja või igavesti oodata, kuni ta otsustab, et tahab ikka sinuga koos olla. Püüa esialgu heaga ja kui ei saa, siis anna ametlik lahutus sisse...
30 aastat kooselu on päris pikk aeg arvamaks, et tunnete oma elukaaslast läbi ja lõhki. Kui siis aga ühel päeval selgub, et see ei olegi nii, võib "maailm kokku variseda" küll.
Me keegi ei ole kaitstud tunnete tekkimise või siis kadumise eest. Ja seega ei ole selleski loos miskit väga ootamatut. Erinevused aga löövad välja selles, kuidas taolistes olukordades erinevad inimesed käituvad.
Teie kirjutatust selgub, et olete püüdnud seda olukorda lahendada ja pakkunud välja omapoolseid lahendusi. Teie abikaasale aga need lahendused ei ole sobinud. Jääb tõesti mulje, et tema arvates võib nii täitsa edasi elada, ilma, et midagi oluliselt elukorralduses muutma peaks. Sellisel juhul peaksite endale ütlema, et probleem ongi ainult teil. Loomulikult ei pea te sellisel juhul seda olukorda kannatama, vaid tegema kõik, et end paremini saaksite tunda.
Abikaasaga rahulikult rääkida te olete püüdnud, nagu teie kirjast järeldada võib. Kas abikaasa on püüdnud teile ka oma käitumist selgitada? Kas tema selgitused on olnud teile mõistetavad/arusaadavad? Selleks, et end kehtestada nii, et abikaasa teid mõistaks, tuleks püüda ka abikaasat kuulata ja mõista. Kindlasti teha seda võimalikult rahulikult ning mitte süüdistades. Soovitan veel proovida abikaasaga niiöelda maha istuda ja rääkida. Öelda talle kuidas te end tunnete, kui abikaasa nii käitub. Püüdke selgitada talle, et teie jaoks ei ole see olukord vastuvõetav ning midagi tuleks muuta. Püüdke jääda rahulikuks, see aitab taolisi vestlusi ka sobiva lahenduse leidmiseni. Jõudu teile!
Minul vägagi sarnane lugu Sinuga. Ka ei saa mehega rääkida ja ei arva ta, et armukese pidamine vale on. Sellele ta muidugi ei mõtle, kuidas teeb see haiget tema naisele ja ka lastele. Kurb, et nii on läinud, kuid lapsed ei austa enam oma isa. Mina nendele isa kohta halba ei rääkinud. Lihtsalt mehe armuke (mehest 15 a noorem, vallaline) hakkas minu vanema tütrega rates suhtlema ja kandis kõik nende vahel toimuva meieni. Mees muidugi ei vaevunud ennast isegi kaitsma. Väga valus oli. Igaõhtused head-ööd messid ja päevased armastusavaldused, abiellumisplaanid jne. Ma küll ei viinud mehe asju tema poole, kuid nõudsin, et mees tema juurde ära läheks. Ei läinud, ei tahtnud meile poolt korterit jätta. Muud põhjust ma tema kojujäämises ei näe. Ei usu ma ka tema juttu, et armukese maha jättis. Lapsed on igati päri, et lahutan ja mina nendega jään. Tuleb korter ära müüa ja lahutada. Ehk on nii õigem.
Sinule jõudu ja õnne!
Kirjutan oma lugu edasi. Mees tõi kotid tagasi ja teatas, et tema ei lähe mitte kunagi kuhugi. Tema elab tavalist ja normaalset elu ning minu käitumine on ebanormaalne ja see ei muuda midagi ega vii kuhugi. Tema arvates ka meie kooselu oleks normaalne, kui mina lõpetaks "tõmblemise". Mina ei leia aga hingerahu, minu elu on häiritud.
Kindel olen ainult selles, et sellises vanuses ei lähe ma üürikorterisse elama. Selle kolme aastaga pole leidnud rahuldavat moodust, kuidas ise edasi elada. Ilmselt viib mind segadusse kõige rohkem see, et mehel on tulevikuplaanid minuga, ta pole mind jätnud ega kavatsegi jätta. Teda olukord rahuldab, kuigi usun, et ta petab iseennast. Kõik need viimased aastad istub argipäeviti õhtul teleka ees ja joob liitrite viisi õlut. Mind vaevavad sellised küsimused. Kuida oleks võimalik minna oma eluga edasi ja mitte mõelda meie kooselule? Kas ma pole tõesti märganud, et mees on egoist, kes mõtleb ainult enda heaolule? Kuidas olla ka ainult endaga arvestav ja mitte lasta ennast häirida? Miks inimesed, kes on leidnud teineteis ei võiks koos elada, vaid peavad normaalseks kaksikelu? Mida mõtleb see noor naine? Tekkinud olukorrast on kõik mehed,naised teadlikud. Leian, et selline elu on nende kahe poolt alatu.Kui nemad on kokkuleppinud, et pered lahku ei lähe, siis keegi pole küsinud, kas mina või see teine mees sellist elu oleme nõus elama.Jaburad küsimused, kuid need mind vaevavad.
lukord on lihtsalt selline,paljud elavad nii, temal pole probleemi sellist elu elada, ära ta ei lähe kunagi, lahutust ei taha jne.Ainus, kellele see elu ei sobi ja tekitab pingeid olen mina. Nüüd veetis selle aja jooksu ka öö teise naisega. Pakkisin ta asjad ja viisin selle naise koju, kus tema mees need vastu võttis. Otsustasin, et temal tuleb lahkuda, sest ma ei suuda teda näha, kui tuleb teise juurest. Tema pole teinud ühtegi ettepanekut ega astunud ühtegi sammu selleks, et meie elu muuta ja lõpetada minu alandamine või alustada ise uut elu uue armsamaga.