Ma ei tea isegi, miks ma siia otsustasin kirjutada. Võibolla lihtsalt selleks, et saada selgust.
igaljuhul: me elame mehega koos varsti juba 6a. Meil on 3a ja 1a lapsed. vanuse vahet meil 8a, mina olen 24, mees saab 32.
Viimasel ajal on meie suhted läinud väga kehvaks
Ma olen püüdnud mõista, et mis on juhtunud. Eks nee don lihtsalt valed otsused, valed teod.
Esiteks muidugi pean tunnistama, et meid on riidu ajanud suuresti raha. See raha mida pole. Eks siin on mängus mitmed järjestikkused valed otsused. Igaljuhul on meil nüüdseks suur võlakoorem kanda.
Praeguseks hetkeks on ta uuel kohal...mitteametlikult . Hetkel tundbu nüüd juba, et ehk me saame tõesti ekvadel suurematest jamadest välja.
Teiseks suureks tüliõunaks on tema harjumused, mis ei muutu. Ta ei oska lõõgastuda ilma arvutita. Ja siis kui ta kodus on, on tema koht arvuti taga Mina tegelen lastega, koduste töödega, enda kooliga. Paratamatult ma aga eeldan, et kui issi meil üle peäva paari koju jõuab, siis on ta mulle ka toeks: tegeleb lastega, viib välja prügikasti, paneb vajadusel pesu pesema, teeb ''meeste'' töid: nagu auto putitamine ja ka koristamine. Ok, ta teeb kõike asju....aga a pean teda alati PALUME. Mitmeid kordi meelde tuletama. nagu oleks mul neil päevil, mil ta kodus kolm last, mitte kaks.
Tänu arvutile on meil ka voodieluga probleeme tekkinud. Juba mitu aastat: mina lähen magama hiljemalt südaööl. Tema saabub mingi aeg kella 01-02 vahel.
Meil ei ole enam millestki rääkida, need harvad õhtud kus ta kodus on, me kas oleme vait, või haugume teineteise kallal. Mõned aastad tagasi saime me koos asjade üle naerda, arutada tähtsaid asju. Ma ei saa aru, mis on juhtunud???? Tegelikutl jah saan ju küll. Aga ma ei tea kuidas edasi minna eluga. Tunnen, et ma olen rahulikum, kui teda kodus ei ole. Ei ootagi seda peäva mil ta tuleb. Koos või koos perega ei ole saanud juba ammu, liiga ammu, väljas käia. Rääkimata siis veel midagi endale lubamisest. Sest kõik raha, mis sisse tuleb, läheb maksudeks ja võlgadeks.
Tunnen et olen üksi kahe lapse ja räämas majaga.
Tunnistan, et olen mitmed korrad mõelnud, ära minna. Võtta lapsed ja minna. Ma arvan, et leiaks andale ka koha kuhu minna. Samas: kas mul on õigus võtta lastelt isa .
Oleks, et ta on vägivaldne või jooks. Ei. Ta isegi ei suitseta.
A mul on pidevalt süvenev tunne, et tal on kergem ilma meieta. Samas ei saa ma öelda, et ta ei armastaks oma lapsi: helistab iga päev ja kõsib, et kuidas meil läheb. Kui midagi lastel vaja on, siis saab see muretsetud. Arstile saab ka tihti peale autoga, mitte ei pea ma lastega bussida minema. Noorem laps on veel olnud sünnist saati haige. Pidevalt. Kõik need käimised, opid, haiglas olemised on olnud minu õlgadel.
Äkki on kõik minu peas kinni.
Enam ei tea mida mõelda, aga see olukord peab lõppema. Ma olen väsinud ja tunnen, et ma teen liiga endale, mehele ja mis kõige hullem: OMA LASTELE
Mehega rääkida....võimatu suht. Ta hakkab end ägedalt kaitsema ja ei kuulagi minu arvamust. ja iga katse rääkimise teel midagi saavutada, lendab minema.
Näib, olete mõlemad kurnatud, palju kohustusi ja muresid ja seda mõlemal. Jääb mulje, et ei jaksa suhet hoida ja teineteist leida, igapäevased toimetused ja rahamured neelavad suure osa energiast. Pere toimetuleku probleemid ja suured otsused on need mis sageli just mehi „läbi põletavad”. Peavad ju nemad suutma pakkuda perele heaolu ja turvatunnet, võtma vastutust otsuste eest. Samas on ka tunne, et kõik on teie õlul ja olete oma murega üksi. Olete koguni kahtlema hakanud, kas mõlemad ilma teiseta oleksid rahulikumad ja muretumad. Näib nagu kannaksite mõlemad oma koormat, aga üksi. Ka ühiseid ettevõtmisi ja toredaid koosolemise hetki pole enam ammu olnud ja ka materiaalselt võimalused piiratud. Midagi toredat on ehk siiski veel alles. Mis on see, mida te koos meelsasti teeksite, mille kaudu on võiamlik kogeda teineteisega meeldivaid elamusi. Ainult mure ja toimetulekuga võideldes on raske rahuldust pakkuvad suhet hoida. Vaja on energiat ja vastastikust tuge. Tõepoolest, kui mehega rääkimine pole õnnestunud, siis näib ummikust välja tulemine raske. Olete kogenud, et mees ei kuula teie arvamust ja asub end kaitsma. Seega tunneb end justkui süüdi ja see mõjub tema enesetundele halvasti. Ehk on võimalik leida selline tee temani, mis võimaldaks tal ilma end kaitsmata väljendada ja oma mured välja öelda.. Esmalt anda teada, et soovite teda mõista, leida viise koos raskustest üle saada ja koos vahetevahel midagi toredat teha. Kindlasti on võimalusi ilma oluliste kulutusteta. Näib, et te hindate tema hoolivust ja abivalmidust pereasjades. Kindlasti on tal oluline seda teada. Süüdistustest ja hinnangutest hoidudes on võimalik väljendada, mida te vajate, soovite, mille üle muretsete, ilma vihjeteta, mida ta tegema peaks või mis tegemata on. Väga abistav on seejuures mina-keeles väljendamine: ma soovin sinuga rohkem aega koos veeta; ma vajan seda, et me rohkem omavahel räägiksime; ma muretsen kui oled liiga tööga hõivatud; mul vajan kindlustunnet, kas meil on teineteisega suhted korras jne.
Olete hooliv abikaasa ja ema, üksi aga on raske suhteid parandada (või oma tunnetes selgust saada) ja samas toimetulekuga võidelda. Küllap tunneb ka teie mees, et soovite teda mõista ja vajate koos ka toredaid hetki, et raskustega hakkama saada. Alustuseks on hea leida sobiv aeg ja meeleolu rääkimiseks, oma mõtete ja tunnete väljendamiseks.
Saan Sinust väga hästi aru. Olen selle kõik läbi teinud. Ka mina ei saanud mehega rääkida. Rahaprobleem on minulgi olnud tüliõun nr 1. Ei ole mul teda kunagi piisvalt olnud ja mees on ka ihnevõitu, kes nii lihtsalt raha välja ei anna. Näiteks lapsele breketeid vaja, ei tee mu juttu kuulmagi. Olen ka mitmel korral asjad pakkinud, et ära minna. Aga tegelikult ei ole mul kuskile minna ja oma palgaga ei tuleks toime.
Arvan, et pead ise pöörduma spetsialisti poole, kes oskab Sul aidata Sind muuta, sest meest nagu ma aru saan muuta võimalik ei ole. Mina pöördusin, kuid tegelikult olid kõike seda, mida psühholoog mulle rääkis, eelnevalt öelnud mulle mu sõbrannad. Mu süda ja mõistus peavad siiani duelli. See, et ennast muutma pead, ei ole mitte sellepärast, et Sul midagi viga on, vaid elu hallis argipäevas pead hakkama ennast sobitama pereeluga. Seda muidugi juhul, kui tahad oma abielu päästa. Oma kogemustest võin öelda, et kui lööd käega ja mõtled, et kaugened mehest ja mis siis, kaugenedki ja võimalik, et ei ole enam tagasiteed. Samas liiga suur enda peale surumine ahistavat neid. Meelita mees endaga koos voodisse tulema. Mina proovisin, tuli, tuleb siiani, varem vaatas poole ööni telekat. Mehele tuleb pöörata suuremat tähelepanu. Tean, kui kurnav see on ja kui ebaõiglane see tundub, et pead pidevalt teiste vastu kena olema, ise vähe vastu saades. Seisa hommikul peegli ette ja ütle endale, olen ilus ja tark ja hea, hoian pea püsti ja naeratan. Usu, hakkabki parem. Kuigi Sul lapsed väga väikesed, proovi endale mingit tööd leida, kasvõi poole kohaga. See on Sinu enesetundele suur pluss.
Jõudu ja pea püsti! Kõik ilus ei ole sugugi kadunud. Ja tea, et kui oled auku kukkunud, tuleb aeg, kus pead sealt hakkama välja ronime ja august väljas olles näed kõike teises valguses ja oled ka tugevam ja kogenum.
Tead mul kah enamvähem sama seis...aga oleme veel koos ja meil on ka üx laps...tunnengi,et hakkan vist hullux minema...ei oska enam oma eluga midagi peale hakata....aga laps ju vajab mu hoolt
Jama jah selle rahaga,seda ei ole kunegi küllalt palju.OLen ise selles etapis ka väga sügavalt sees olnud,aga olen üht -teist ka öppinud.Siis kui meil raha töesti vähe oli,tundus elu nii masendav(tihti käis möte enesetapust)Aga meil on kaks last ja see tuletas ennast kohe meelde.Ega praegugi raha palju pole kuu löpus jääb alati puudu.Kuid olen töesti väga säästlikult elama ja mötlen sügavalt ,mida on töesti vaja ja mida mitte.Ja me tülitsesime mehega ka peaaegu iga päev.Nüüd olen seitsme kuuse ja koolimineva lapsega kodus.ma ei tea aga olen elu kuidagi teisiti vaatama hakkanud ja püüdnud ise ennast paremuse poole muuta.Tunnen lastesga olles suurt rahulolu,ennem tundus ,et mina üksi pean lastega tegelema,öhtul kui mees koju tuli,olin väga pahane kui ta teleka ette istus ja ega minuga eriti ei suhelnud(pörnitsesin teda vihaselt ja mötlesin et ta hoolib ainult endast)Nüüd olen vötnud lastega öhtuti midagi toredat ette ja temagi on rohkem lasdtega tegelema hakkanud.enam ma ei virise tema peale nii palju ja temagi nagu hooliks minust rohkem.Mehed on tavaliset kinnisemad kui meie,neid tuleb kiita(isegi väiksema ja loomuliku asja puhul) lugesin kunagi et kui sa kedagi armastad,siis ootadtegelikult et sind armastatakse,(hoitaks,hellitataks jne)aga armastada tuleb ise ja nii hästi kui vöimalik.enda kogemuste pöhjal kannab see töesti vilja.
. Hetkel tundbu nüüd juba, et ehk me saame tõesti ekvadel suurematest jamadest välja.
.