Abielus oldud ligi 20 aastat. Algusaastatel olin lastega kodus ja mees pikki päevi tööl, õhtul saabus alles kuskil kella 20-21 vahel. Kodutööd olid minu õlul, olin ju kodune. Raha ei olnud kunagi nii palju, et endale midagi lubada võisin. Ei muutunud midagi ka siis, kui tööle läksin. Palk oli väike ja eelkõige püüdsin katta laste vajadused. Umbes 5 aastat tagasi hakkasin tunnetama, et midagi on lahti, ei osanud ma aga arvata, milles asi. Mees oli vahepeal hoopis teistsugune, kui tavaliselt. Üldiselt ta ikka hellitas mind ja hoidis, kuid iialgi ei toonud lilli ega viinud mind ega lapsi kuskile välja, kuigi sellest juttu tegin. Aasta tagasi avastasin, et ta hakkas internetis pornolehtedel käima ja kui oli tualetis, oli kuulda, kuidas mobiili klahvid plõksusid. Varjati ja valetati ja sain aru, et mängus on teine naine. Ühel päeval käskis sisetunne mul mehe töö juurde minna ja oligi käes, jäigi armukesega vahele. Süüdistas mind siis, et ahistan teda, et läheb nüüd minema, et mida mul oli tema töö juurde asja. Läks sõbra poole elama, kuniks endale korteri üürib. Siis pidi meil lahutus tulema. Oli kuu aega ära ja siis tegi ettepaneku, et äkki saame kooselu jätkata nagu mees ja naine, teistel tingimustel ei olnud nõus. Ei jäänud mul muud üle, sest majanduslikult ei oleks ma üksinda lastega hakkama saanud. Ütles, et armukese poole ei oleks ta nagunii elama läinud. Armuke temast 16 a noorem lapsega naine, kes tööl ei käi.
Minu jaoks oli see kõik nii kurnav, mu süda oli murtud, olin pidevalt ¹okis. Püüan talle andestada, ei tea, kas suudan. Mees ei ole ennast selle aja jooksul muutnud. Mina olen omalt poolt püüdnud olla sõbralikum ja hoolivam. Vahel aga purskub minust kogu viha välja ja siis on tüli majas ja jutt jälle kuni lahutuseni. Seda ei oska ta aimatagi, et ligi 4 kuud olen igal õhtul enne tema töölt tulekut peatäie nutnud. Selle asemel, et olla tugev ja asjadest üle olla, nutan ja muutun aina nõrgemaks. Elan piineldes, sest ei ole enam usaldust ja ma ei suuda sellega leppida, et ta mind ei armasta. See ei jõua minuni, miks. Otsin endas vigu, mõned ikka leian, kuid üldjoontes arvan, et olen olnud hea ema ja hea naine. Kord tunnen, et hea oleks, kui meid ei seoks enam miski, samas tunnen, et olen temaga nii harjunud ja ei suudaks ilma temata olla. Tahan, et mu hing saaks ükskord rahu!
mõtlen kaasa ja ei oska arvata kui vanad on teie lapsed ja kui palju neid on. Miks küsin, aga sellepärast, et minu jaoks eksisteerib pereelu lappimine laste pärast. Vigu teeme kõik ja targa naisena saate ehk isegi aru, et seksuaalsusel on abieluga vähe pistmist. kahjuks pole enam kümne käsu aeg ja vallaslapsed sündisid ka siis. arvan, et 40-ne naine suudab nn.kõrvalhüppeid andestada. Kui tahate suhet hoida ja leiate, et teie kakskümmend kooselatud aastat on seda väärt-ärge minge lahku. hakkake parem õppima, kasvõi psühholoogia-ja eneseabiraamatute abiga. Kui teil on internet uurige ja puurige, kolage foorumites ja blogides. siis näete, et elu ei käi ainult mehe ümber, maailmas on niipalju muud huvitavat.
te kannatate väga palju ja olge julgem enda tunnete välja elamisega,sest mees vöib teie headust lihtsalt ära kasutada.hakka endale elama ja usu sa saad enesekindlust juurde ja sügaval südames leiad just selle öige lahenduse.
Palju segadust ja küsimusi, millele pole veel vastuseid. Selline olukord on tõesti kurnav, hing vajab rahu ja kindlustunnet, kuid usaldus on kadunud ja raske on leppida praeguse olukorraga. Loomulik on see, et tunnete viha ja pettumust ning vajate selle väljaelamist. Ja usun, et see on hea, kui lubate endale ka nutta ja ei keela endale olla nõrk. Abielule tagasi vaadates otsite seletusi ja põhjusi, kuidas kõik nii läks. Harva on võimalik leida üheseid põhjusi ja veel vähem süüdlast, kuid selline tagasikerimine võib aidata orienteeruda iseendas ja jõuda ka selgusele, kuidas edasi. Vastuolulised mõtted ja tunded näitavad, et vajate aega. Vaheldumisi näib teile, et mehega ei seo enam miski, kuid ilma temata ka ei suuda olla. Mis on see, mis varem teie suhte toredaks ja nauditavaks tegi? Kui ka praegu on midagi, mis teeb koosolemise meeldivaks ja rahuldust pakkuvaks, siis on mille nimel pingutada. Näib, et ka mehe jaoks on olukord keeruline – ühel hetkel oli valmis lahkuma, kuid nüüd soovib elada kui mees ja naine. Kuidas saada üle hetkel valitsevast piinarikkast dilemmast? Kuidas oleks omavahelise tõsise jutuajamisega? Kooselu jätkamiseks on oluline oma soove ja vajadusi ning vastuolulisi tundeid väljendada. Üksi on keeruline selgust saada, vaja on dialoogi ja mõistmist. Ka usalduse taastamine ei tule kergelt ning selle eelduseks on vastastikune eneseavamine. Vahel jooksevad kriitilises seisus suhete klaarimised liiva, palju tundeid ja pettumisi segavad leidmast ühist teed, sel juhul kaaluge ka koos pere- või paariteraapiat. Soovin, et teil jätkuks järjekindlust ja vaprust mitte leppida olukorraga, mis teid ei rahulda. Teil on õigus oma vajadustele ja soovidele ning vastastikku toredatele suhetele.
Lapsed on 16 ja 18, mõlemad veel gümnaasiumis. Lapsed on kõigest teadlikud, nad said väga haiget. Kui isa kodust ära oli, saatsid lapsed isale sõnumeid, et tule meid vaatama, et saame kusagil kokku, isa saatis sõnumi vastu, et varsti saame kokku. Kokkusaamist aga ei tulnudki, ju isal oli häbi või ei hooli. Kahjuks seda viimast lapsed nüüd usuvad ja arvan, et neil on õigus, sest paistab, et ta hoolib vaid iseendast.
Sul on kindlasti väga raske. Sest sa oled 2-aaasta jooksul juba harjunud mõttega, et saad üksi hakkama ja oled oma mõtetes mehest loobunud.Nüüd ta tuleb aga jälle ja ajab su korrastatud maailma sassi. Mina aga küsiksin, et miks ta tahab tagasi tulla, kas ta tõesti sai aru, et teie olete talle tähtsad või juhtus tal uues suhtes midagi ja ta tahab tõestada et ta on ikka mees.
Ja ma mõistan sind, et sa tunned tema vastu veel viha, et ta sinuga nii käitunud on. Ka mul on selline kogemus seljataga, mul oli üks laps 1,5 aastane ja teine kõhus, kui minu mees otsustas ringi vaadata. Ja eks temalgi kadus mõistus peast ja toimus kõik sellega kaasnev, mis ikka siis toimub kui kõrvalsuhted välja tulevad. Mul on möödas sellest kõigest samuti 2-aastat, aga see teeb ikka haiget.Kuigi aeg on võtnud selle valu teravuse nüüdseks ära.Aga eks hinge jääb ikka pettumus.
Muidugi võiks öelda, et laste pärast tasub ikka pingutada. Aga mina arvan, et kui mees ei pinguta ja loodab et teda võetakse tagasi kõikide tema vigadega ja kui ta ennast parandada ei taha , siis ei ole asjal mõtet. sest jutunu mürgitab suhet ikkagi ja tapab selle.Aga õiget vastust tead ainult sina.
Öeldakse küll, et soojendatud supp kõhtu ei täida, aga kusagil öeldi veel, et pange vürtse juurde ja keetke uus supp.aga selleks on vaja mõlemapoolset panust.
Kas ma sain valesti aru või on kooselu põhjused tõesti ainult majanduslikud? Kui nii, siis on neid probleeme võimalik ju ka kuidagi teisiti lahendada - isal ju säilivad kohustused laste ees ka siis kui ta nendega koos ei ela. Kui aga isa lastest ei hooli, siis ei tee ta seda ka nendega koos elades.
Arvan, et selline vägisi koos elamine tekitab palju rohkem probleeme ja teeb eriti palju haiget just lastele.
Aga tegelikult ma pole üldse õige inimene sel teemal rääkima.
Tahaksin väga uskuda, et mees tuli tagasi eelkõige minu ja laste pärast. Seda ta tegelikult ka mainis. Vahel aga tundub mulle, et äkki oli põhjuseks materiaalne pool, et ei tahtnud oma korterit jagada ja lahutuse korral peaks kumalegi lapsele elatist maksma 2x1500. Seda oleks aga rohkem, kui ta praegu kuus laste peale kulutab. Ta ei anna kergesti raha välja. Ja korterite eest küsitakse praegu hingehinda.
Jah, tahaks ikka loota, et mees tõesti Sinu ja laste pärast naases.
Samas tundub, et Sa ei välista ka teist varianti. Ei oska küll arvata milliseid võtteid ja vahendeid kasutades sellesse õnnestuks selgust tuua, aga kardetavasti ei edene hästi ka teie suhted, niikaua kui see kahtluseuss püsib.
Jaksu ja vastupidavust! Ehk siiski ei osutu Su kahtlused tõeks.
Mul on ka väike pettumus üle elatud.Viimasel ajal mõtlen aga nii,et peaks lihtsalt elama ja rohkem endale aega ja raha kulutama ja palju palju vähem mõtlema mehe heaolu peale.Kuulge naised! Ajame nüüd seljad sirgu ja tegelikult me ju teame mis me väärt oleme.
