Ma olen ristteel.
Ja ma ei taha seal olla. Aga olen. Koos oma kolme lapsega.
Miks me seal oleme on klassikaline lugu, aga minu jaoks eriline sellepärast, et see juhtus meiega. See on ju kulunud lugu, kus peale oma naise rasket rasedust ja sünnitust leiab mees endale 15 aastat noorema.
See oli väga valus aeg. Valus oli juba see, et pooleaastase poja kõrvalt hakkas mees armukest pidama. Ja ma ei usu, et on olemas naisi, kes sellest aru ei saaks. Ja kui tõesti ei saa, küllap siis on nende suhe juba enne surnud olnud.
Pärast pooleaastast armukesepidamist ütles mees mulle, et kolib ära. Jätab meid maha. Ma ei suutnud seda uskuda, sest veel paar päeva enne oli ta vastupidist kinnitanud. Ühesõnga, mu hea, armas ja kaine mõistusega mees, ligi 40 aastat vana, oli otsekui ära vahetatud. Tundus, et mitte ükski mõte, emotsioon ega tunne ei mahtunud temasse selle kõikehävitava kire kõrvale.
Sellest ma ei suuda kirjutada, kuidas kõik kokku kukkus : lapsed katki, ise katki, psühholoogid, psühhiaatrid, lapsehoidja otsimine, pisarad, kogelemine, kooliprobleemid.
Nüüd on sellest üle kahe aasta möödas.
Ma olen laste ja enda elu kokku lappinud, nii nagu olen suutnud. Ja nüüd ühttäkki on laste isa ärganud - ma kuulen temalt imestusega, kuidas ta armastab oma lapsi, on neile hea isa, sest on maksnud kõik see aeg elatist (!), peab minust lugu jne. Ainult et ma ei suuda enam tema sõnu uskuda.
Mul on kahju lastest, kes selle all kõige rohkem kannatavad. Keskmine neist ütles alles hiljuti, et tema suurim soov on aega tagasi pöörata ja ta peab isaga hea olema, sest siis tulevad head ajad tagasi. Vanim ei ole rääkinud oma isaga kõik see aeg sama hästi kui sõnagi. Noorim pole ka enam nii väike, et enam millestki aru ei saaks. Samas pressitakse isalt asju välja ja see läheb enamasti õnneks.
Ma olen sellest surmani tüdinud. Miks ei võiks mees, kes oma valiku tegi, elada oma elu ja lasta meil elada oma? Nagunii on kõik ilus, mis meie vahel oli, põhjani ära lörtsitud ja selle parandamine vaevalt et võimalik. Valetada endale, et on õige elada (kannatada) koos laste pärast, võtta mees tagasi, on ka vale. Kooseluks on vaja vähemalt partnerist lugugi pidada, aga ka see pole enam võimalik. Jagada lapsed kahe vanema vahel jõlkuma - ka see pole võimalik, sest minu veendumust mööda on lastel üks kodu ja üks kasvatus ja kodu moodustavad inimesed, kes seal elavad. Laste vaatamas käimine (nagu nende isa ütleb) ei kasvata ju lapsi. Lapsi kasvatab eeskuju, turvatunne ja soojus.
Nüüd, kui kõik on põhjalikult ära lõhutud, on mees jõudnud teadmisele, et tahab tagasi. Ja see on veel raskem kui aeg enne seda. Ja nii me olemegi ristteel. Ja üha enam võtab minus maad veendumus alustada kusagil uuesti, kusagil kaugel, võtta vastu tööpakkumine välismaale ja kolida lastega ära. Et saada rahu ja head igapäevast rutiini. Laste isa arvamus pole siinkohal oluline. Või kas on?
tean, millist põrgut pidid läbi elama. minu puhul: me küll ei lahutanud, kuid mees oli ka mingi aja ära 15 a noorema juures. tahtis tagasi tulla, mina ka võtsin ja nüüd olen nii raskes olukorras, kui kunagi enne. miski ei ole nii, nagu varem. ei loobunud ta ka teisest naisest, kuigi mulle tahab vastupidist muljet jätta. ei armasta ta mind, kuid minu juures on nii mugav.
Laste isa arvamus on kindlasti oluline.
Kui ei ole abikaasa puhul tegemist vägivaldse ega alkoholi probleemse inimesega, arvan, et võiks leida suhtes leppimise tee. Armastada tähendab andestada. Aastaid tagasi kui meie pere oli mehest ereldi elanud, olin probleemi ees: kas olla solvunud ja uhke või ... mida teha? Meie pere pojad olid tol ajal lasteaia eas - küsisin nende arvamust. Nad vaatasid üksteisele otsa, mõtlesid, arutasid - ja sealt tuli jaatav vastus. Andsin järele ka mina. Isa ju siiski otsis meiega kontakti. Kui tahad rääkida, siis selleks peab vist sõbranna juurde minema. Mehed toimetavad rohkem tegudega.Tegudest tuleb vastus endal välja lugeda.Võta heaks või pane pahaks - nii see elu on.
Elus on ikka nii, et läheb hästi ja ühel hetkel halvasti. Halbadel aegadel püüda meenutada ühiseid koostegemisi, hetki millest oli rõõmu.
Ja nüüd kus Teie pere isa siiski otsib perega kontakti, püüda midagi koos ühiselt ette võtta - ainult oma perega. Suusamatk, jalutuskäik ...
Vana suppi enam ei soojenda.Ära lase enda otsas trampida.Võta see tööpakkumine vastu ja sõida ära.Lapsed on väga kohanemisvõimelised ja saavad igal pool hakkama.Olen kindel,et saad väga haiget kui ta tagasi võtad...
Saan aru, et otsite ristteel olles, kuhu edasi minna. Üks tee viib eemale praegusest ja näib pakkuvat vabanemist kõigest senisest, teine alustada uuesti koos mehega ja võimalik, et on veel variante. Olete kahe aastaga palju kokku lappinud nii oma kui laste elus. See on olnud raske – palju pettumusi, eneseületamisi, lastele toeks olemist ja emotsionaalset kurnatust. Saan nii aru, et peate suhet mehega lõhutuks ja ei usu selle taastamisse ning ometigi näib selle lõplikuks tunnistamine piinav – ütlete, et veel raskem kui enne suhete purunemist. Ehk on midagi tunnetes veel alles ja pettumuse meenutamine liiga valus, et kaaluda ristteel ka seda varianti, et on võimalik koos jätkata? See on vaid oletus, vastuse leidmine aga keeruline.
Enmasti ei tea me ise, ega keegi teine, mis õige ja mis vale. Kui teil on raske mehest, kes korra oma pere maha jättis, lugu pidada, siis ilmselt on kooselu mõlemale kannatuseks. Mõelda võiks ju ka nii, et paljud teevad vigu ja eksivad valikute tegemisel. Tunded, arusaamad ja väärtused võivad elu jooksul muutuda. Elu jooksul kogetakse palju ja ka avastatakse palju. Nii ka suhetes – ei ole piiritletud tõde ja vale. Pere juurest lahkunud mehed võivad ümber hinnata pereväärtusi ja leida läbi kogetu, et miski midagi enne ie osanud hinnata, on siiski oluline ja asendamatu.
Samaaegselt iseendas selguse leidmisega muretsete isa ja laste suhete pärast. Hooliva emana saate aru, et lapsed ja isa vajavad üksteist. Erinevas vanuses lapsed väljendavad seda erinevalt ja ka tajuvad praegusest olukorda erinevalt. Ilmselt on ka nemad segaduses, suhted isaga on, kuid see pole nagu päris, nii nagu tavaliselt peres.
Kirjast selgub, et praegu on oluline leida rahu ja tasakaal ning rutiin. Seejuures peate küsitavaks isa arvamuse olulisust. Näib, et seate kahtluse alla isaarmastuse ehtsuse? Või pole see nii? Mis teeb raskeks uskuda, et isa soov osaleda laste kasvatamisel ja nendega suhet hoida on siiras? Oluline on ka see, et lapsed vajavad teadmist, et isa on neist hooliv ja nende jaoks olemas. Isaga koosolemise võimaluse nendelt äravõtmine ei tohiks tuleneda teie omavaheliste suhete purunemisest. Olen nõus, et lapsed vajavad ühte ja turvalist kodu ning kindlustunnet ka suhetes vanematega. Eeskujuks olla ja pakkuda emotsionaalset lähedust on võimalik ka lapsi vaatamas käies ja ühiste ettevõtmiste kaudu. Niisiis, võimalusi ristteel on mitu. Olete saanud üle väga keerulistest hetkedest ja soovinud pakkuda parimat kõigile. Seda ka nüüd, kus olukord muutunud. Jagage oma kõhklusi ja vastuolulisi tundeid laste isaga, sellest võib selguda midagi olulist teile kõigile. Kui otsuste tegemine ikkagi liialt komplitseeritud on, võib olla abi pereteraapiast.
Usun, et leite parima tee kõigi jaoks.
Tänan vastuste eest!
Kahtlen ja sügavalt kahtlen meie laste isaarmastuse ehtsuses. Liiga palju on saanud vastupidiseid näiteid - noorim laps oli haige ja tuli öödekaupa üleval olla, ise jäin nädalaks niimoodi voodisse, et WC-ssegi õieti ei saanud, pojaga juhtunud õnnetus, mis nõudis traumapunki vahet käimist (ja autot meil siis ei olnud) - laste isa ei tulnud kordagi, kuigi palusin temalt abi. Need, kes tulid ja aitasid, olid vanaemad.
Laste isa tuleb siis, kui temale sobib. See ei ole ju armastus, vähemalt minu meelest mitte. Armastus on eelkõige teistest hoolimine.
Ma ei usu ka väidet, et keegi ei tea, mis on õige ja mis vale. Võibolla pisiasjades jah, aga olulistes ja põhimõttelistes küsimustes teame küll, iseasi, kas just endale seda tunnistada tahame. Ära valeta, ära tapa, ära varasta, ära reeda, sõnaga vana tõde - ka teised on samasugused inimesed nagu sa ise.
Aga ma arvan ka, et tuleb hinnata seda, kui sulle on antud mõnd inimest põhjani näha. Seda on juhtunud minu elus loetud kordi - mõni neist on olnud meeldiv ja mõni - nagu see viimane, teinud väga haiget. Aga see on kogemus, mille eest ei tohi silmi sulgeda. Selle viimase kogemuse läbi tean ma, millisel kohal selle mehe elus on tema ise, on meie lapsed, olen mina. Ma tean, kui kergelt ta meid välja vahetas ja kõige kurvem on see, et ta ei teinud kordagi katset proovida, vähemalt proovidagi peret hoida ja lapsi säästa.
Siin eespool räägiti andestamisest. Minu sees on praegu lein, mitte vihkamine.
Ma ei saanud nüüd täpselt aru, milles on probleem: kas mees tahab tagasi kolida (seda ei peaks küll lubama) või lihtsalt lastega kohtuda (selles ei ole midagi halba, kui ei lähe vanemate vastastikuseks ületrumpamiseks, kumb on parem/halvem lapsevanem. Ületrumpamisel on mõnikord mitu osapoolt, pettunu tahab, et tema arvamus oleks ka laste arvamus ja lapsed mõistaks koos temaga kohut. See käib lapsele üle jõu.)
