Kas need ka siia tohivad kirjutada kellel suhted korras? Ei tea, kas oleme pisut imelikud. Ei taha sugugi kelkida, vaid öelda, et ka nii on võimalik.
Oleme 17 aastat abielus olnud, selle aja jooksul on loomulikult mõnikord ikka nägelemist ette tulnud, aga justkui üha paremaks läheb kogu aeg see kooselu. Armastus sama kuum, ainult tunduvalt küpsem.
Püüdke ikka probleemidele lahendusi leida ja ärge oodake, et teine muutuks, õppige armastama teist sellisena nagu ta on. Peagi on jälle kevad - armastuse tärkamise aeg.
Tore lugeda siit positiivseid lugusid. Loomulikult ootame siia ka neid!
Ehk annab see jõudu ja teadmist, et tänapäeval on veel peresid, kus paarikümne aasta ringis abielus oldud ja kus armastus ikka alles.
Kirjutage julgelt siia ilusaid armastuse lugusid - valentinipäev ka peagi saabumas!!!
Ka meie elame oma ühist elu järjest kasvava armastuse helluses. Kooseluaastaid küll alles neli, aga usku jätkuvasse ja üha küpsevasse armastusse kasvatab tundmine, et vundament on saanud pragudeta; alguses nii tobedad ja ebavajalikud reeglid, alates neist, mis puudutav nõudepesu ja koristamist kuni üksteise aitamisega rasketel hetkedel või isegi tülides, on sisse töötatud ja järjest täiendatud. Mind soojendab teadmine, et olen oma kaasa parim sõber ja lähedaseim usaldusisik, partner nii heas kui halvas ka juba korduvalt läbiproovitud praktikas, mitte vaid abielutõotuses. Mind innustab ka äratundmine, et oleme üksteise kõrval nende 4 aastaga kasvanud paremateks inimesteks, sügavamateks tunnetes, külluslikumateks oma rõõmudes. Jagame ühiseid huvisid, nagu näiteks sportimine; samas omame kumbki ka erinevaid hobisid, mis aitab säilitada pisukest sõltumatust ja salapära. Ja me mõlemad peame kõigest muust tähtsamaks häbenemata avatust. Tunnetest peab rääkima, isegi kui su partner tundub lugevat su mõtteid . Senine jutt siis meie ühiste, jagatud mõtete kohta... aga mina isiklikult austan oma kaasat kogu hingest, imetlen tema tugevust inimesena, tema headust ja suurt südant, kannatlikkust minu kasvamisel tüdrukust naiseks ja ühtlasi meie kahe lapse emaks.
Kui ma mõtlen, kuidas või millal täpselt ma temasse armusin, siis see juhtus kindlasti alles üsna hiljuti. Millalgi esimese ja teise lapse sünni vahel. Aga armastama hakkasin teda hetkest, mil kohtusime.
. Senine jutt siis meie ühiste, jagatud mõtete kohta... aga mina isiklikult austan oma kaasat kogu hingest, imetlen tema tugevust inimesena, tema headust ja suurt südant, kannatlikkust minu kasvamisel tüdrukust naiseks ja ühtlasi meie kahe lapse emaks.