Olen lugenud palju sellest, et mehed kasutavad oma naiste peal füüsilist vägivalda. MInu mees pole minu peale iial kätt tõstnud, samas kui mina olen talle küll kõrvakiilu andnud. Kuid mu abikaasal on palju tugevam relv minu vastu, nimetaksin seda vaimseks vägivallaks. NImelt kui meil tekib mõni riid, lahkarvamus või on lihtsalt elus mõni probleem, mis on ebameeldiv, kuid vajab lahendust ning koostööd, siis tema jääb vait ja ei ütle enam sõnagi ning tegusid ka ei järgne. Ükskõik, mis ma teen, tema ignoreerib mind täielikult ja see tekitab minus nii suurt viha, pettumust ja alandust, et tihti tunnen, et ei suuda end hästi kontrollida (sealt ka see kõrvakiil). Sest kui ikka 3 päeava kestab olukord, kus pilt on ja häält ei ole, samas kui mina üritan asju selgeks rääkida ja leppida, siis võtab silme eest mustaks küll. Ei aita ka see, kui ma teda palun, et lepime ära. Ta on justkui kivistunud. Oleme koos elanud pea 8 aastat ja viimasel ajal tunnen, et ei jaksa enam sama moodi jätkata. Ma pole õnnelik, sest meie arusaam leppimisest on nii erinev. Tema tahab lihtsalt kallistada ja siis jätkata igapäeavast elu. Mina aga tahan probleemi ka lahti rääkida ja lahendust leida, sest muidu jääb asi korduma (nagu meil praegu ongi läinud). Vihkan ennast sel ajal, kui ta mind vaikimisega piinab, sest olen ise sel ajal väga närviline, õnnetu ja kogu mu energia läheb selle peale, et nende tunnetega toime tulla, mis mind sel hetkel valdavad, nii aga ei suuda ma olla hea ema oma lastele. Mulle on hakkanud tunduma, et ainus lahendus on tema juurest ära minna, sest siis ei saa tema mind oma vaikimistega piinata ja mina suudan ehk ühel hetkel edasi minna ja olla parem mina. Olen talle rääkinud, mida tunnen (saatnud minateateid), kuid see ei pane teda vastama, ta lihtsalt vaikib ja isegi ta näost ei saa välja lugeda, mida ta sel hetkel tunneb. Olen temalt küsinud, milliseid lahendusi tema meie olukorrale näeb - tema vaikib. Küsin, mida tema tahab/ tunneb/ mõtleb - tema vaid vaikib. Kui ma küsin, kas sa tahad, et me üritaksime veel koos jätkata ja otsime abi, siis ta vaikib, kui küsin, kas tema arvates on parem lahku minna, siis ta ikka vaikib. Enda arvates olen püüdnud teha kõik, et tekiks meievaheline kommunikatsioon (iga suhte alus), kuid mitte kuidagi ei saa ma teda endale vastama. Ka siis, kui meil pole probleeme ja saame omavahel hästi läbi, ei saa neist asjust rääkida, sest temapoolne vastus on kohe vaikimine. See on olnud nii algusest peale, kuid seoses laste sünniga ja argimuredega on just neid igapäeava muresid tekkinud palju, millle lahendamisega me enam kuidagi toime ei tule. Kui oleme koos, siis mulle tundub, et meievaheline emotsionaalne side on katkenud. Tema tahaks lihtsalt istuda teleka ees minu kaisus, mina aga tahaks, et me räägiks omavahel, mis peäval juhtus, arutaks maailmaasju - suhtleks noh. Aga tema on nii sõnaaher niisamagi, rääkimata siis veel neist hetkedest, kui tal mõni mure on.
Tunnen, et olen väsinud sellest suhtemustrist ja olen väsinud ka selle parandamisest. Olen aastaid püüdnud muuta meie suhet selliseks, et me räägiksime omavahel ka siis, kui kõik ei ole hästi, kuid temapoolt pole selle nimel tulnud mingit tegevust, millest järeldan, et tema ei tahagi midagi muuta. Mulle tundub, et mina veel armastan teda, kuid tema on minuga vaid harjumusest ja rutiinist, hoolimata sellest, et ta ise väidab, et armastab mind ülekõige ja et olen talle kõige lähedasem inimene maailmas (tema sõpruskond on väga väike ja vanemad kahjuks juba manalateel). TUndub, et ta ajab need tunded lihtsalt omavahel segi.
Kuidas sellest olukorrast aga välja tulla? Me ei saa probleeme lahendatud, me ei saa ka kokkulepitud, et läheme lahku. Oleme nagu seisvas vees, mis järjest roiskub ja minul on sellest juba süda paha. Tunnen, et oleksin valmis kasvõi vastuvoolu ujuma, kui vaid vesi liiguks, mitte ei oleks paigal. Kas tõesti oleks ainus lahendus see, et pakin oma asjad ja kolin ilma igasuguste kokkulepeteta tema juurest minema? EI saa ju temalt mingit infot selle kohta, mida tema tahab ja soovib. Kuidas lahendada probleemseid olukordi inimesega, kes ise seda teha ei taha ja keeldub sel teemal ka arutlemast/ suhtlemast?
Appi kui tuttav lugu.Ma oleks selle justkui ise kirjutanud. Minu mees räägib ehk mõne sõna rohkem vastu aga põhimõtteliselt sama mure,et kui tahaks
probleemist rääkida ja ära lahendada ei anta sellest mingit märku ega soovi.Minu küsimise peale saan vastuse,et sa tead,mis ma sellest arvan (st. ta armastab mind ja elaks nüüd endistviisi edasi).Aga nii ju ei saa ongi vaja rääkida ,et saaks üksteisest aru ja ei teex vanu vigu. Aga seinaga ei ole ju mõtet rääkida.Meie kooselu on ka kestnud pea 8 aastat ja on selline seis ,et mis nüüd edasi saab.Inimene ,keda armastad teeb nii palju haiget, et enam ei suuda.Kui ma tunnen end tema kõrval väikse ja alaväärsena,seda erinevates olukordades ei ole meeldiv ja koguaeg ei saa kõike alla neelata,mis öeldakse.Mina hakkan ennast lõpuks kaitsma kui üle viskab ja siis öeldakse,et see näitab minu negatiivset suhtumist temasse ja vingun temaga ja talle see ei meeldi.Kui juhtub ,et ma avaldan arvamust mingitest asjadest,kas meie suhetes või on mul millegi üle mure või midagi muud siis öeldakse ,et ma mõtlen valesti ja mulle on vaja teha suhtumise muutmise kursust siis pannakse sind nö. paika ja polegi endal nagu sõnaõigust.Ah see teema on nii suur ja pikk ,et ei tea ,mis teha. Äkki on keegi ,kes oskaks nõu anda ja mida oleks võimalik teha : : Lõpmatuseni ei saa oma paremat tahtmist suhte puhul üles näidata ,kui midagi vastu ei tule. Ja veel on ka alkoholi probleem ,mitte just suured purjutamised aga igapäevane kerge joove on tema arvates normaalne.
Hästi tuttav tunne. Minu mees samasugune. Koos oleme olnud 10 aastat. Ta ei oel mulle kordagi öelnud, et olen kallis või armastab. Viimastel aastatel ei puuduta ka enam mitte. Kui see kõik on hakanud häirima teie igapäevaelu ja teie sisemaalima segi löönud, siis tähendab see, et on aeg midagi muutma hakata. Lõpmatuseni kannatuses elada ei suuda küll keegi. Elu peaks oleme kõigile kena, mitte kannatuste rada. Olen alati mõelnud,et ideaalseid variante ei ole. Me elame koos sellise inimesega, kelle vead meid ei häiri. Kui aga häirima hakkavad, siis tuleb asjaga aktiivselt tegeleda. Mina alustaksin iseendast. Kõigepealt mõtleks välja, mida ma vajan ,et olla õnnelik. Ja siis prooviks teha tööd iseendaga. Olen saanud mitu positiivset kogemust sellest,et kui muuta iseennast, siis laheneb nii mõnigi probleem.
Päikest!
Oh kuidas tahaksin alustada oma kirja teiste sõnadega , aga pean ikka teid kordama - et ka minul on sama probleem .Lugesin samuti neid kirju nagu oleksin kõik ise paberile pannud .
Kuid mina olen abielus juba 17 aastat ( ei ma ei ole vana inimene ja lapsed ka alles väikesed )Ja probleeme tuleb igapäeva elus ette , eriti suhte tasandil ja laste kasvatamisel ka .
Selle abielu jooksul olen mina muutunud küll .Ma olin hästi vaikne ja põdev inimene ( ei tahtnud midagi halvasti kellelegi öelda )ja seega hoidsin kõik mured eneses .Oi see tegi mulle ikka haiget , olid peavalud , viha kandus nõrgemate peale ( muidugi kannatajad olid lapsed )ja üleüldse oli kõik minus masendav .Aga probleemid jäid kõik lahendamatta ( selline võisin olla oma 10 aastat kindlasti )Nüüd olen hakanud kõik mured ja kahtlused mehele lagedale kandma - ikka rääkimisega .( ilmselt selle pika kooselu jooksul on ka probleeme juurde tulnud , eriti suhet puudutavaid )Aga abikaasa ei võta vedu .Ta võib minuga rääkida oma tööst ( mida ta teeb väga suure rõõmuga ) , ta võib mulle rääkida arvutitest , ta isegi võib rääkida hea meelega raha probleemitest .
Aga nendest mis mulle kohutavalt muret teevad nendest tema mulle vastu ei räägi .Ja need on just suhet puudutavad . Kas mehed tõesti pelgavad tunnetest rääkida või kardavad naise liikset nuhkimist ja tõe välja tulemist ( kui on tõesti põhjust )
Aga olen enda jaoks avastanud uue mooduse nn. suhtlemisele .Nimelt panen oma probleemid ( mis on minule väga tähtsad ja haiget tegevad olnud ) kirja ja saadan abikaasale hot i .Naerate kindlasti kui tobe , aga mind on see aitanud .Silmast silma ei ole tihti meil vestlemisest välja tulnud midagi - tema klähvib mulle vastu , mina vihastan ja siis jääb kõik jälle mul rääkimatta .Ja ausalt öeldes ei tule see viha hoos kõik nii ilus välja kui tahaksin talle öelda ja nii lõpeb jutuajamine hoopis vaikimistega . Kirja kirjutamine on mind aidanud .Ilmselt abikaasa on rahulikult ( üksi ) selle tunnetest tulvil kirja läbi lugenud ja seedinud ( mis ilmselt on ka tõsi olnud ) Ta on teada saanud minu hingehaavadest , minu arvamuse ja tal on seda kõike aega olnud rahulikult läbimõelda . Sest uskuge aga ta on pärast nende kirjade lugemist minu tol hetkel olevatest probleemidest aru saanud ja siis jälle minu suhtes muutunud .Muidugi on ta kuulamise kohapealt ikka endine , vaikib ikkagi kui mina talle sõnaliselt kõik ette vuristan .Klähvib mõne sõna vahele ja minu jaoks jääb probleem ikka lahendamatta .Armsad kannatajad aga proovige abikaasadele kiri kirjutada , vaadake kuidas nad probleemi lahendavad .Nad tahavad ikkagi kauem seedida ( kui tegu on meestega ).
Kuid mis vallas ka teie probleemid on kas suhetest ? Sest ilmselt selles vallas on mehed natuke " nõrgemad " seda lahendama . Või ongi teie mehed sellised vaiksekesed ja teie tahaksite ikkagi rohkem rääkida ( olete lapsega kodus ja päev läbi üksi hakkama saanud ) Loogiline et siis tahaksite rääkida , mehed aga peale tööd nii juba väsinud .
Oh, veelgi kurvemaks teeb mind see, et on inimesi, kellel samad probleemid, kuid lahendusi neile pole. Nii mõneski mõttes on minu olukord teie omadega sarnane, kuid siiski ka erinev. Nimelt vaikib minu abikaasa KÕIKIDE probleemide korral. Kui on raha vähe, kui läheme riidu, kui oleme eriarvamusel laste kasvatamise osas, kui on vaja lahendada mõni ebameeldiv asi mõnes ametiasutuses... ühesõnaga kõik, mis tekitab temas ebamugavustunnet ja mille nimel tuleb pingutada. Näiteks võin tuua ühe olukorra, kus pärast röövkallaletungiohvriks langemist olin endast väga väljas. Loomulikult tahtis meie vanem laps selle kohta palju teada ja kõikuma lõi tema kindlustunne. Laps nuttis tihti õhtuti ja mina leidsin, et talle tuleb olukorda realistlikult kuid siiski kindlustunnet tekitavalt seletada. Samas aga ei suutnud ma ise sel teemal rääkides rahulikuks jääda, lootsin, et abikaasa võtab lapsega tegelemise rohkem enda õlule, kuid tema minu palve peale, minna last lohutama, jäi nagu kivikuju oma kohale ja ei öelnud mulle enam sõnagi... eks temagi oli endast väljas, kuid laps vajas ju lohutust. Üritasin seda talle pakkuda nii palju kui võimalik, kuid samas tundsin end nii üksikuna selle "töö" juures. Kusjuures tegelikult mulle suutis mees siiski abikätt pakkuda, sest mina vajasin tol hetkel lihtsalt kallistust ja turvatunnet - selle pakkumisega tal probleeme pole, küll aga tekivad need kohe, kui ta peaks hakkama kasutama sõnu.
Veel erineb ta just sellepooelest, et tema tõesti ei ütle MITTE ÜHT SÕNA, ta isegi ei liiguta end enamasti eriti, olen vahel mõelnud, kas see ongi stuupor, mis kaasneb mõne vaimse haigusega... loodan, et mitte.
Ka mina olen oma tunnetest mehele kirjutanud. Ega ta vastu ei kirjuta, küll aga siis kui pärast seda kokku saame, kallistab mind kõvasti, suudleb, ütleb, et mul on õigus ja vabandab. Kuid tema tegelikud mõtted ja tunded jäävad minu eest varjatuks.
Ma tõesti ei tea, mida teha. Mu mõistus ütleb mulle, et meievahelised suhted tuleks lõpetada, samas kui süda kriiskab sellele mõttele vastu ja keeldub tunnistamast, et kõik on läbi. Armastan teda. Samas olen hakanud küsima endalt, kas ennast ka armastan. Sest praegu lasen endale tihti haiget teha. Samuti mõtlen, et olen noor, väga nõme on lasta pool elust mööda vaikides ja riius olles inimesega, kellest väga hoolin.
Loomulikult on praeguse suhetepingenemise peapõhjus see, et meil on 10-kuune beebi, kellega mina olen päevad läbi kodus, lõigatud ära välismaailmast ja seal toimuvast. Olen väsinud pidevatest öistest ärkamistest ja sellest, et olen 100% sõltuv oma pojast. Nii olen mina ka rohkem haavatav ja stressis ning abikaasa vead tunduvad nii tohutu suured, samas kui tema head jäävad märkamata.
Ka praegu olime ligi nädal aega riius. S.t. me ei rääkinud omavahel. VAid nii palju, et ütlesin talle, et toogu poest seda või teist kui lapse lasteaiast toob vms. Aga ei mingit kallistamist, suudlemist - füüsilist ega emotsionaalset lähedust. Kusjuures, tegelikult on meil kombeks, et enne kodust lahkumist ja koju jõudes kallistatakse ja antakse musi kaasa. Iga telefonikõne lõpus oleme harjunud üksteisele ka ma armastan sind ütlema. Praegu oli see kõik unustuses. Tavaliselt lõppevad need asjad sellega, et mina annan alla, sest ei suuda temaga enam riius olla ja lähen leppima. Kallistan ja vabandan ja siis ta ütleb, et armastab mind ja asi peaks justkui unustatud olema. Seekord aga vaikisin sama kangelt kui tema. Mul ei tekkinud isegi kiusatust minna leppima, nii kibestunud olin tema käitumisest (riid tekkis seekord sellest, et ta pärast töölt tulekut ennast arvuti taha unustas ja lõpetas seal alles pärast keskööd. Samas ei näinud ega kuulnud ta midagi meie lastest, ega aidanud mind kodustes toimetustes). JA nii ta siis lõpuks eile õhtul tuli mu juurde ja võttis mul käest kinni. Vaikis ja mina ka vaikisin. Lõpuks ta tõmbas mind enda kaissu ja sosistas mulle kõrva, et armastab mind. Vastasin talle, et mina armastan teda ka. VAikisime jälle natuke. Siis küsisin temalt, kas ta ikka mõistab, et see asi ei ole praegu küsimus armastamisest ja mittearmastamisest. Ta vastas jaatavalt ning sellega lõppeski meie "vestlus". Laps ärkas ja me läksime magama - mina mehe kaisus, laps minu kaisus. Mul oli hea olla ta juures, aga samas tundsin väikest okast südames. Kas jälle jääb asi lahti rääkimata? Kas jälle on olukord "kuni järgmise korrani"? Ja ma ei tea siiani mida teha, kas üritada talle seletada, et enne poja sündi leppisime kokku, et mõlemad anname panuse poja kasvatamisesse, kuid tema pole oma karjääri ja ensearenduse oasas millestki loobunud, samas kui mina loobusin tööst ning ka koolitööd, mis on pooleli, on täiesti laokile jäetud, sest ilma tema abita ei saa ma poja kõrvalt midagi tehtud. EI taha teda järjekordsele vaikimisele suunata, samas ei taha ka lasta asjal lihtalt tahaplaanile jääda, sest tean, et varsti tuleb jälle päev, kus ta istub arvuti taha (kusjuures, ta tõesti teeb seal tegelikult enesearendustööd, mitte ei surfa niisama) ega tõuse sealt, ning siis pahandab see mind juba veelgi rohkem. Mitte see, et ta tahab õppida ja areneda, vaid see, et ta ennast siis täielikult unustab ning kõik muud kohustused unarusse jätab. Kuidas leida kesktee selles asjas? Ega tegelikult vist ei leiagi, kui teine osapool selle vajadust ei näe.
Päike paistab praegu mu aknast sisse. Eile kirjutasin endale päevikusse, et ka pilve taga paistab tegelikult päike, tuleb vaid uskuda. Kuidagi kergem hakkas, tuleks ta vaid ka meie peres juba pilve tagant välja ja saabuks kevad.
Uskumatu aga teisi lohutada on lihtsam kui ise oma nõu järgi ka teha .Armas Mõtlik see tite periood on üldse suhtele väga raske aeg ( minu pesamuna on juba kolmene )Olles ise beebiga kodus ootasin ka mina pikki silmi meest töölt koju , et saaksin kasvõi 10 minutiks lapse talle sokutada ( ise sellel ajal kasvõi natuke vannis olla , või lehtegi lehitseda ) Aga kui mees tuli sõi kõhu täis ja hakkas lehte lugema või telekat vaatama ajas ikka kopsu üle maksa küll .( ja jälle peres tüli ) Meestel on raske mõista ( just neil meestel , kes lapse kasvatamiseset eemale jäävad ) et ka sinul on olnud töine päev selja taga ( mähkmete vahetus , söögi tegemine - lapsele veel mitu korda - , mehele lõunasöögi tegemine , pesu pesemine , tubade koristus ja isegi õues käimine lapsega ) kõik see on ju töö ja väsitab .Ilmselt oled sina Mõtlik ka tragi pereema , kus kodus on kõik korras ja tita vaadatud .See kõik on sinu kaasale nii tavaline asi - temal süda rahul kõik on korras , tita rahulik , tunneb hoopis rõõmu näe naine on saanud kõigega nii hästi hakkama .Ja sellepärast ta ennast " ei segagi vahele " lapsekasvatamisele .Tema jaoks nagu polegi probleemi .
Mul oli ka selline olukord kus mees ei võtnud lapse kasvatamisest üldse osa ja hoidis eemale .Esimene laps sündis ( olime siis mõlemad noored ) oli mees tõeliselt äpu - momendiks ka ei julgenud lapsega kahekesi jääda , nii kui tita nutma hakkas kohe kisas mind . Ei julgenud või ei tahtnud mähet vahetada jne . Aga õnneks ( ilmselt ikka oli õnn ) sündis aasta pärast teine laps ja nüüd olukord muutus . Abikaasa oli sunnitud esimese lapsega tegelema , sest minul oli natuke raskem ja siis sai ta küll väga hästi hakkama .Oskas küll teha ja ei olnudki nii äpu .Ja mina sokutasin ikka suurema lapse temale .Siin kohal tahangi Mõtlik sulle mõista anda , et jäta abikaasa lapsega kahekesi koju ( usalda talle rohkem lapse hoidmine ) küll ta hakkama saab . .Otsi mingi põhjus miks pead välja minema ja ilma lapseta . Kuula siis kuidas mees sulle räägib mida nad lapsega kõik tegid .Sest sinu kirjast saan ma aru ,et ta on päris hooliv mees .Aga et ilmselt on teil kodus kõik korras ,siis jääb ta lastekasvatamisel tahaplaani ja ei räägi sellest teemast ( tema jaoks pole see probleem )
Noh nüüd selle eelneva jutuga läksin küll Mõtliku murest nii kaugele , et jube kohe .
Kui sellest kirja saatmisest veel rääkida ,siis ka minu mees mitte kunagi ei vasta mulle nendele kirjadele - ei kirjalikult ja ammu ilma mitte kunagi suuliselt .Aga need on minule olnud alati pere õnne nimel muretsemised .Kasu on nendest kirjadest olnud ,sest alati peale nende lugemist on ta oma käitumisega ( võtab kaissu , kallistab , musi annab ) muutunud .Aga mina päris rahul ka ei ole ,sest ka minu jaoks on probleem poolik , tahan teada tema tunnetest , tema tegutest .Kas tal tõesti on nii raske ( kus küll on tulnud arvamus - mees on tugev )minuga RÄÄKIDA .
Seda enam , mees on teadlik , et mina ei ole üldse pläraja naine , vaid räägin ( oma arvates ) väga tähtsatest asjadest .
Aga sina Mõtlik räägi ikka oma mehega ( kas ta sulle vastab või ei ) , küll ta alateadvuses saab sinu murest aru ja las siis seedib seda ja anna talle ikka võimalus lapsega kahekesi jääda - küll hakkama sab .
Hea Adeele,
kosutav oli lugeda sinu mõtteid. Aitähh!
EKs meie looski on nüüd jälle toimunud arenguid, suutsime leppida ning järgmisel õhtul (pärast seda vaikivat leppimist), saime isegi natukene rääkida meie suhtest. RÄäkisin talle, mis mind häirib ja tundus, et ta mõistis mind, kuigi ega ta nüüd suurt minu jutule ei vastanud. Kui olin lõpetanud talle oma tunnetest rääkimise (sõnastasin talle üsna täpselt, mis minu käitumises minu arvates vajaks parandamist ja mis tema omas, et võiksime olla õnnelikumad), siis palusin, et ka tema oleks minu vastu aus ja ütleks, mida mina tema arvates võiks teha, et meie suhted oleksid paremad. Ime, kuid peale parajat pinnimist ta ütles, et ma võiksin vähem raha pärast viriseda (no meil hetkel pole seda krabisevat just ülearu, aga saame hakkama, vaid need olukorrad, kus on ootamatult suuri kulutusi, on meile rasked). Aktsepteerisin tema palvet ja mõtlesin ka ise läbi, mida olen talle öelnud, mis võis temas tekitada tunde, et virisen raha pärast tema kallal. EKs ta tunneb end praegu pere ees vastutavana ja seetõttu on see teema talle väga hell, seega pean pidama piiri. Seejärel küsisin temalt, mida tema ise võiks enda arvates teha, et meie suhet paremaks muuta. Kuid selle peale ta kehitas õlgu ja lõpuks tegi vaid nalja. Eks tegelikult mind natuke häiris see, et ta endiselt keeldub neist tõsistest asjust lõpuni rääkimast ja keerab need naljaks, kuid ma ei näidanud seda välja, sest eks ole ju seegi algus.
Lastega tegeleb ta küll, vaid arvuti on selline asi, mis tema tähelepanu neilt (ja minult) täielikult hõivab. Nii vanema tütrega kui ka praegu pisipojaga on ta kursis kõige olulisega, mis lapse elus toimub. Teab ta päris täpselt, mis toimub lapsel mähkme sees mida ta süüa armastab, millal magab jms. Kui poeg sündis eelmisel kevadel, siis jäi ta isegi 3-nädalase lapsega koju, kui mina koolis eksameid tegin ja viimaseid loenguid kuulasin. Paaril korral venis nende kahekesiolemine isegi 6-tunniseks, kus laps vaid emmele kooli sööma toodi. Aga jah, sul on õigus, peaksin andma talle last hoida mitte vaid oma kohustuste täitmise ajaks, vaid ka sel ajal, kui ise natuke lõõgastuda ja puhata saaksin. Ja viimasel ajal on neid minu puhkehetki õige vähe olnud. Samuti tunnen, et kui mina olen kodus, siis jätab mees hea meelega kõik kodused toimetused minu hooleks. Sellest olukorrast aitab aga välja see, kui teda palun ennast aidata.
Loomulikult on mu mehes ka palju positiivset, muidu ei oleks me nii kaua koos elanud. Kuid mida suuremat pulmaaastapäeva me tähistame, seda rohkem tunnen, et see tema vaikimine mind ikka väga häirib. Ikka mõtlen vahel, kas ma suudan sellist olukorda veel kannatada? Ja veel rohkem, kuidas seda nõiaringi lõpetada, nind leida sellele probleemile lahendus. Nagu kirjutasin oma esimeses kirjas - oleksin valmis või vastuvoolu ujuma, kui vaid vesi liiguks. Kui vaid toimuks arenguid meie probleemilahendusoskuses. Kuigi, seda viimast jutuajamist, millest ülevalpool kirjutasin, võib vist tõesti lugeda pisikeseks sammuks edasi. Loodan, et see ei jäänud viimaseks sammuks!
Eile kirjutasin oma mehele kirja - käsitsi ja paberil. Ei kirjutanud talle meie probleemidest vaid panin kirja hoopis kõik hea, mida tema vastu tunnen ja mille üle tema puhul kõige rohkem uhkust tunnen. Arvasin, et vahelduseks headest asjadest kirjutamine teeb meie mõlema enesetunnet paremaks. Ma ei eksinud, kui kohtusime pärast kirja lugemist, nägin oma mehe silmis tulukest, mis sealt vahepeal täiesti kustunud oli. Ta vajas seda ja minul hakkas ka parem, sest sain läbi mõelda ka tema plussid ning keskendusin neile, mitte tema vigadele. Kallistus, mis ma tasuks kirja eest sain, oli igaljuhul kirglik ja täis armastust... ja ikkagi jääb meil vastamata küsimus, kuidas oma probleeme konstruktiivselt lahendada. Kuid sellele vastust leida, on ilmselt lihtsam, kui me pole omavahel riius. Loodan, et saame hakkama ka selle keerulise ülesandega.
Ilmas on inimesi, kellele tunnete väljendamine igal sammul ei ole probleemiks ja tahe rääkida probleemid lahti on loomulik. Kuid samas on olemas ka inimesi, kellele eelpool nimetatud tegevused on rasked ja nad pigem jätavad oma tunded väljendamata ning probleemid lahti rääkimata.
Ilmselt on teile nende kooselatud aastate jooksul selgeks saanud, et teise inimese muutmine on väga raske. Lihtsam on muuta iseennast.
Siin teema all räägitud lugudest kumab läbi soov panna abikaasa käituma nii nagu teie seda soovite. Kas olete proovinud mõista abikaasat? Kas teate, miks ta just nii käitub? Kas on midagi, mis on teda mõjutanud käituma just nii nagu ta seda teeb (kas on juhtunud midagi tööl, või mõjutab mehe käitumist mingi lugu näiteks mehe lapsepõlvest, või..)? Kui ei tea, siis püüdke hetkeks oma probleemid kõrvale jätta ja pühenduda abikaasa mõistmisele. Nii võiksite jälle saada sammukese lähemale oma soovi esitamisele, et arutada teie probleeme ja mitte vaikida nendest.
Selleks, et jõuda teise inimeseni oma soovidega (st. ennast kehtestada), tuleks kindlasti püüda mõista ka oma partnerit. Ainult nii saame tekitada partneris soovi omakorda meid mõista.
Meenub üks lugu ka aastaid koos elanud abielupaarist, kus samuti oli probleemiks naisele, et mees ei tahtnud kunagi rääkida nende peres tekkinud probleemidest. Naise jaoks oli asi paisunud nii suureks probleemiks, et ta otsis üksinda abi ja läbis Perekooli kursuse. Peale seda, kui kursusel oli õpitud teist inimest aktiivselt kuulama, proovis naine seda ka oma abikaasa puhul. Oli jälle üks tavaline õhtu, mil mees tuli töölt ja oli väga väsinud, turris olemisega. Naine ei julgenud alustadagi juttu probleemist, mis tal päeval nende pojaga oli päevakorda tulnud ja milles ta tegelikult ootas abikaasa abi. Selle asemel ütles ta..."Sa tundud väsinud ja vihane olevat." Sellele järgnes (naisele täieliku üllatusena) mehe sügav ohe ja pikk pikk jutt oma raskest päevast tööl ning tülist ülemusega. Naine ainult kuulas ja andis mehele sellega märku, et tema töömured lähevad talle korda. Ja veelgi suurema üllatusena tuli naisele see, kui peale töömurede hingelt ära rääkimist oli mees tahtnud teada, kuidas naisel päev läks ja kas pojal on kõik ikka korras.
Arvan, et selles peres oli tol õhtul peale põhjalikke jutuajamisi palju rahulikum õhkkond, kui eelnevatel õhtutel.
Soovin teilegi rahulikku õhkkonda koju ja mõistvat suhtumist lähedaste vahel.
Jah, tean, miks on minu mees nii kinnine ja põhjus pole üldse ilus. Ta on pärit perest, kus ema veetis enamiku ajast haiglas või oli kodus vajades pidevat hooldamist ja jälgimist, isa tarvitas pidevalt alkoholi ja tema oli oma muredega juba väikesest peale üksi. Kui ta vahel pöörduski isa poole mõne murega, siis vastuseks sellele oli sõim, peks jms. Ema aga vajas ise tema abi. Minu abikaasa teismeiga möödus haige ema ja oma õe eest hoolitsedes, tema ülesanneteks oli kõik see, mis tavaliselt on vanemate ülesandeks - pisikese eelarvega majandamine, et ka kuu lõpus oleks midagigi süüa, söögi valmistamine, emale ravimite andmine, tema järele vaatamine ja tema eest hoolitsemine, koristamine... lisaks sellele veel koolis õppimine. Igal juhul olid temale langenud kohustused suuremad, kui üks täiskasvanugi kanda suudab, rääkimata siis lapsest ja noorukist... See kõik on tema enesessetõmbumise põhjuseks, sest lapsena ei antud talle õigust rääkida ja noorukina oli ta mõistnud, et ainus, kes teda aitab on tema ise. Ja tema kiituseks pean ütlema, et hoolimatta keerukatest oludest, lõpetas ta keskkooli tunnistusel neljad-viied.
Aktiivset kuulamist oma mehega kasutan juba paar aastat, vaid see on võimalus temalt teada saada, kuidas tal läheb, mida põnevat toimub tema töö juures ja mida ta asjadest arvab. Ise ei räägiks ta midagi, sest kuskil sügaval on temas juurdunud arvamus, et kedagi ju nii kui nii ei huvita. Aga mind huvitab. Ja teeb kurvaks, et 8 aasta jooksul pole ta seda mõistnud. Ootan, et ta end vahel ka ise avaks, kuid siiani pole ta seda teinud ja nii on minu kohustus teda sellel teel juhendada kasutades aktiivset kuulamist, peegeldamistehnikaid ja ka minasõnumeid. Vahel aga, kui minul on raske, tekib trots - miks pean vaid mina seda vankrit vedama?! Ka tema võiks ju üritada oma panust anda, sest mina olen seda teinud juba aastaid. Millal tuleb tema kord? Kas olen ehk teinud ise liiga palju ja jätnud talle mulje, et tema ei peagi meie suhte nimel pingutama? Paarisuhe peaks minu arvamist mööda põhinema lihtsal põhimõttel - mina sügan sinu selga ja sina minu oma . Proportsioon ei pea olema kindlasti 50-50, aga suhe ei saa toimida, kui üks pidevalt teise selga sügab, samas kui enda oma sügeleb ja leevendust sellele ei too keegi. Ja kahjuks on praegu aeg, kus minu selg hirmasasti seda sügamist vajab ops:
süstiks optimisminooti- kas me ikka oskame käesolevat hinnata? Minul (kah 8 aastat abielus) on näiteks kade lugeda, et mees ISE tuleb ja kallistab, tahab seda teha. Minu jaoks oleks sellel kulla hind, sest siin ka sellest asjast puudus - minu jaoks päris piinarikas (lisaks tavapärasele sõnakehvusele, mis nagunii probleemiks.) Ka sõnadeta saab palju öelda, ja ilmselt teie asjad siis veel nii kehvad pole kui meil.
Olen palju mõelnud, et naised teevad vea oodates, et armastus, suhe, oleks nagu kõigi probleemide lahendus ja elu ainus sisu; teine inimene peab olema see kark, kellele toetuda, kellega koos on pidevalt ainult hea. Ideaalseid kaaslasi aga pole, kõige targem on otsida enda head kõigepealt enda seest. Tundub, et tihti aetakse segi rahulolematus enda eluga ja rahulolematus elukaaslasega. (Nähtud seda nii enda kui teiste juures.) Need aga pole päris samad asjad. Äkki peaks küsima, kas ma ise olen rahul sellega, mis ma teen; mis ma üldse seni teinud olen? Milline on minu plaan eluks, piirdub see pereidülliga või on mul (salatud) muid soove, huvisid, erialaseid plaane? Olgu nad millised tahes, kuidas on nende teostamisega, saaksin ma ise oma elus midagi paremaks teha? Mida on mul INIMESENA või kasvõi vestluspartnerina teistele pakkuda peale "meie suhete analüüsi"? Mis on see, millepärast mind tasub armastada? Äkki mind häirin "mina ise", kuid ma pole valmis seda endale tunnistama?
10 kuud lapsega kodus võibki olla raske aeg, peaks katsuma end tuulutada, ringi liikuda, suhelda. Lugeda, ennast täiendada, eriala või hobi teemadel. Või kui sellist pole, siis äkki tasuks otsida? Enda "ogaraks imetamine" on ohtlik mu meelest, siis kõik probleemid tunduvadki mäekõrgused. Äkki sul on lihtsalt see "sünnitusjärgne depressioon"?
Ei tea muidugi, millised on need probleemid, millest mees ei taha rääkida. Saan aru, et alkohol ja näljahäda läbi töötu mehe (kaks halvimat stressorit) nende hulka ei kuulu ja kallistatakse kah.
Lahku minna mu meelest tasub siis, kui eelpooltoodud küsimused on läbi kaalutud, muidu uues kooselus jälle saatjaks rahulolematus.
: 
- et ka minul on sama probleem .Lugesin samuti neid kirju nagu oleksin kõik ise paberile pannud .
Kirja kirjutamine on mind aidanud .Ilmselt abikaasa on rahulikult ( üksi ) selle tunnetest tulvil kirja läbi lugenud ja seedinud ( mis ilmselt on ka tõsi olnud ) Ta on teada saanud minu hingehaavadest , minu arvamuse ja tal on seda kõike aega olnud rahulikult läbimõelda . Sest uskuge aga ta on pärast nende kirjade lugemist minu tol hetkel olevatest probleemidest aru saanud ja siis jälle minu suhtes muutunud .Muidugi on ta kuulamise kohapealt ikka endine , vaikib ikkagi kui mina talle sõnaliselt kõik ette vuristan .Klähvib mõne sõna vahele ja minu jaoks jääb probleem ikka lahendamatta .Armsad kannatajad aga proovige abikaasadele kiri kirjutada , vaadake kuidas nad probleemi lahendavad .Nad tahavad ikkagi kauem seedida ( kui tegu on meestega ).
mida ta süüa armastab, millal magab jms. Kui poeg sündis eelmisel kevadel, siis jäi ta isegi 3-nädalase lapsega koju, kui mina koolis eksameid tegin ja viimaseid loenguid kuulasin. Paaril korral venis nende kahekesiolemine isegi 6-tunniseks, kus laps vaid emmele kooli sööma toodi. Aga jah, sul on õigus, peaksin andma talle last hoida mitte vaid oma kohustuste täitmise ajaks, vaid ka sel ajal, kui ise natuke lõõgastuda ja puhata saaksin. Ja viimasel ajal on neid minu puhkehetki õige vähe olnud. Samuti tunnen, et kui mina olen kodus, siis jätab mees hea meelega kõik kodused toimetused minu hooleks. Sellest olukorrast aitab aga välja see, kui teda palun ennast aidata. 
. Proportsioon ei pea olema kindlasti 50-50, aga suhe ei saa toimida, kui üks pidevalt teise selga sügab, samas kui enda oma sügeleb ja leevendust sellele ei too keegi. 
ops: