|
Riinu 23a
Külaline
|
|
Postitatud 25.01.2006 kell 11:15
|
Tere
Võtsin nüüd ka lõpuks südame rindu ja proovin lahata oma probleemi.
Kõik see jubedus algas 1. jaanuari ööl.
Suurt aastavahetuse pidu me ei pidanud. Käisime ämmal külas ja mõnel tuttaval veel. Mina ei tarbinud alkoholi kuna ootan meie esimesi lapsi - kaksikuid. Abikaasa tarbis. Ma ei jälginud tema pitsi tõstmisi. Lihtsalt ei pööranud tähelepanu, sest kõik ümberringi olid minust vaimustuses. Lisaks mainin, et koos oleme me olnud 5 aastat, sellest abielus ainult 0,5 kuud.
Kätte jõudis kojuminemise aeg. Olin nö kaine autojuht. Koju jõudes leppisime kokku, et ta magab diivanil, kuna alkoholi ja suitsu hais polnud mulle just kõige rohkem meeltmööda. Ta jäi koheselt magama. Käisin siis veel kontrollimas, et kas ikka hingab?!? Ja andsin musi. Magas nagu väike laps. Mina suikusin une ja ärkvel oleku vahel veel. Ja mingi hetk ma kuulsin, et ta hakkas oksendama. Okse hais ajas mul südame nii pahaks, et oleks seda ise peaaegu teinud. Kuna me elame ühetoalises, siis mul polnud muud valikut kui kähku ämber talle nina alla torgata ja ajada üles, et mingu vannituppa edasi... Parimal juhul tahtsin ma, et ta ise koristaks, sest mul käis söödud toit ikka suhu ja torru tagasi... Ta ei reageerinud vaid oksendas liikumatult edasi. Mul juba hirm nahas, et ei jätagi järgi ja proovisin siis põselaksuga teda turgutada. Siit siis kõik edasi... Ohh, kui raske on sellest rääkida... Ta ajas ennast diivanil püsti. Astus jalgadega oma okse sisse... Palusin tal ettevaadata. Tõusis püsti. Tõukas mind... tõukas mind nii, et hea oli et voodi oli mul maandumiseks. Tõusin püsti. Midagi ta röökis hambad risti... midagi sellist, et "sa ütlesid, et lõpeta ära! sa õtlesid, et lõpeta ära! sa ütlesid, et lõpeta ära!". Ja igakord kui püsti tagasi tõusin, tõukas mind uuest oma karjumisega pikali. Rohkem ma püsti ei tõusnud. Tal ei olnud, mida tõugata enam... Hakkas mind jalgadega taguma mu jalgadesse. Mu ainuke mõte oli, et kuidas ma siit pääsen... KUIDAS MA OMETI SIIT MINEMA SAAN JOOSTA??? Ma karjusin talle, et lõpetaks, MA OLEN JU RASE!!! Kaitsesin kõhtu nii et mu oma elu jooksis silmist mööda... Ja ainuke lahendus mulle tundus, et taga seda mängu kaasa mängida... Ütlesin siis talle täietõsidusega, et mina ei öelnud talle midagi, et üks võõras tüüp on köögis... Midagi sellist ütlesin... Ma ei mäleta hästi... Siis ta lõpetas... Aga käed olid rusikas ja lõi jalaga veel viimase hoobi vastu oksepange nii et terve elamine ja mina olin sellega koos... Siis viskas mitte enam diivanile vaid voodi pikali... Ma kiirustasin oma värisevate kätega telefoni järele ja elamisest paljajalu väliskoridori peale ja korrus kõrgemale... Kuigi väljas oli külm ja ma istusin trepil öösärk seljas ja varbad paljad... mul polnud külm! Kõhutitade ja enda pärast püüdsin mitte paanikasse minna. Mõtlesin, et mul on abi vaja. Sinna elamisse tagasi minna täna ei saa... Kellelel helistada? Elan Tallinnas. Sugulasi siin vähe. Isale helistada ei saanud, sest hoolimata kõigist tema headest külgedest, jättis ema mul ta 11 aastat tagasi vägivalla tõttu maha. Ema tallinnas ei elanud. Politseisse helistada? Helistasin ämmale. Ta tuli koos sugulasega. Ma katsusin siis endale kähku mingid riided selga tõmmata... Mingi tõmblemine seal elamises oli veel, aga ma ei mäleta... Siis me sõitsime ämma poole... Öö oli uneta ja nutune...
Siia vahele jääb veel ridasid sellest, et ämm käis järgmisel hommikul rääkimas mehega...
Aga siis sõitsin mina koju. Mees ei tea mitte sittagi mitte midagi, mis toimus. Tal oli mälukas. Ja siit jookseb minu maailm kokku. Ma ei oska seda olukorda lahendada. Ma ei suuda talle rääkida, milline siga ta oli. Muidu igapäeva elus on ta selline tavaline, kui nii võib öelda. Musitab, kallistab... Kui midagi halvasti on teinud, toob lilli... Käime väljas söömas tihti, sest hetkel on selline seis minuga, et toidutegemise lõhna ei kannata... Palju tegemisi toimub ka minu rahakotil, mis mind ärritab natuke... Pahandab see, et tal igasugu töö üritused, kuhu vaja minna... Aga mina??? Miks ta vaeva ei näe üldse, et asi korda saab? Aga mis asi korda peab saama üldse? Ma ei tea...
Mul pole kellegiga rääkida. Ma olen seda jama kannatanud juba pea 1 kuu... Nutnud... nutnud... nutnud... Arvan, et kui poleks titasid tulemas, siis läheksin ta juurest minema. Ühe ainsa hetke on meie vaheline nö vaimne side hävitatud. Ma suhtun temasse hetkel kui lihtsalt abikaasasse, voodikaaslasesse, tulevaste laste isasse... Aga mitte enam kui sõpra, kellele sai kõigest rääkida ilma, et pilgu maha oleks pidanud keerama... Nüüd ma praktiliselt ei räägi temaga enam oma tunnetest ega soovidest. Ma lihtsalt eksisteerin... Mitte kunagi pole ma tahtnud käia oma ema jälgedes. Andsin juba lapsena endale tõotuse, et üks löök mehelt ja ma lähen. Nüüd ma töötan vastu sellele... Ja ma ei näe lahendust... Ma armastan teda... või on see lihtsalt harjumusest?!? Aga ta pole enam mu hingesugulane, kellele saab kõigest rääkida... Tunnen puudust sellisest inimesest... Ohh, kuidas tunnen puudust...
Mida veel selle kõige peale öelda? Alkoholi tarbib ta harva. Nii kord kahe kuu peale. Vahest kõvemni, vahest vähem. Mälukaid on tihti olnud tal. Kunagi ammu, kui kokku saime, siis oli ka üks itsident, et ta haiget tegi mulle kõvasti mu käsivartest kinni hoides. Aga siis oli olukord väljas ja ma jooksin ära... sõbrad olid ka seal tal. Need vahtisid tardunult pealt. Järgmisel päeval ta palus andeks, et ei mäletanud, mis tegi, aga et midagi halvasti ta tegi... Ja nii on olinud tihti, et oleme olnud väljas ja kui tal järgmine päev mälukas on, siis ta juba palub ette vabandust, et äkki tegi midagi kõlvatut... MIS KURADI ASI SEE ON??? Kas alkohol? Samas ma ei julge teda enam kainena läbi une puksida, et ära norska või nii... Ma kardan teda. Mu oma ise oli kaine mõistuse juures, kui oma vägitegusi ema peal kunagi näitas...
Tema arvab, et probleem on alkoholis ja ta lubas, et ei tarbi seda enam. Viskas kodust kõik pudelid minema. Samas pean ma mainima, et oleme käinud kahel sünnipäeval nüüd ja ta on viisakusest pokaali shampuse pintsli pistnud... Ta ütleb, et näeb, et see 1. jaanuari ööl toimunu vaevab mind ja ta tahaks minna kusagilt abi otsima, et selgusele saada, mis toimub tema peas... Aga ta ei tea kuhu minna. Minul on abi vaja, aga ma ei tea kuhu minna... Minu jaoks teeb asja kõik keeruliseks ka see, et ma praegu ju titade ootel. Ja nii me nagu koos praegu lihtsalt eksisteerimegi...
Ohh... Palju sai öeldud. Palju sai ka kirja siia panemata jäetud. Lihtsalt ei tea, mis on oluline, mida kirjutada ja mis mitte...
Igasugune nõuanne on abiks edasi liikumisel. Kui keegi teab mõnda head professionaali, kes oskaks tegeleda selliste küsimuste ja problemaatikaga, siis palun... palun aidake ja andke endast teada.
|
|
|
Tiina
Külaline
|
|
Postitatud 25.01.2006 kell 19:52
|
Pole vahet, mis on vägivalla põhjuseks. Niikaua, kui inimene on vägivaldne, ei ole mõtet temaga koos elada. Kui üks pooltest tunneb kooselu ajal teise poole ees hirmu, siis on midagi väga valesti. Armastusega kaasneb ikka usaldus, mitte hirm.
Ja see, et mees ei mäleta või ei saa purjus peaga aru, mida ta teeb, pole mingi vabandus. Ega pärast toodud lilled ei tee asja olematuks.
Kumb hirm on sul suurem - kas hirm mehe vägivaldsuse või üksi lastega hakkamasaamise ees? Materiaalselt sa mehest väga ei sõltu, kui ma õieti aru saan.
Ma pole sugugi seisukohal, et iga erimeelsuse puhul inimesed lahku peaks minema, aga vägivallale ei ole vabandust. Keegi ei ole kohustatud kannatama teise poole vägivalda ja hirmu selle vägivalla kordumise ees.
Mõtle praegu ennekõik enda peale ja selle peale, et sul on vaja kaitsta oma lapsi. Ja küllap sa seda suudad. Kas sa tõesti pead titade pärast tema juures olema? Kui nende tulekuni on veel aega,siis sa jõuad mõelda, kuidas oma elu korraldada. Kujuta oma elu ette ilma meheta ja koos mehega ja pane kasvõi kirja mõlema variandi suuremad mured ja rõõmud. Ja siis tee oma otsus. Ja ära mõtle sellele, et mis teised sinu otsusesse suhtuvad, sul on vaja elada ennekõike oma elu ja mõtle kõigepealt enda peale. Lastel ka parem, kui ema rahulik.
Ja räägi kindlasti psühholoogiga, et saada jagu oma hirmudest. Siitsamast perefoorumist leiad mitme nõustaja nimed - küllap on kuskil internetis olemas ka nende telefonid. Väga hea oleks, kui mees oleks ka nõus minema psühholoogi juurde.
Ole tubli ja tugev!
|
|
|
adeele
Külaline
|
|
Postitatud 26.01.2006 kell 10:06
|
Mina pole küll õige inimene sulle nõu andma ,sest mul puudub kokkupuude vägivaldse mehega .Sinu olukord on tõsine ja vägivaldse mehe teod andestamatud .
Aga sa kirjutad , et mees tahab ise ka abi saada .Probleem ongi ainult viinas .Ütled , et kainest peast on ta täiesti mõistlik mees .Ikkagi suuna teda esmalt abi saama .Ära sa selle lahutamisega kiirusta .Aga rääkima pead sa küll mehega ja kohe kindlasti .Räägi oma tunded mis sul hinges on kõik talle ära - et see teeb sulle kohutavalt haiget ja sa tahad oma lastele anda rahulikku elu ning selleks peame me mõlemad sinuga vaevanägema .Natuke võiksid teda hirmutada küll , ütle " et ma lähen sinu juurest ära kui sa sedasi minuga käitud ". Aga see , et ämm sind toetab on ju hea .Eks temal on ka oma poja käitumise pärast hirm .Aga kui juhtub ,et abikaasa on viinaga liialdanud , palugi ämmalt abi .Järgmine päev põeb mees topelt - tal on häbi sinu ees ja oma ema ees ka .
Ma ei taha üldse siin vägivaldset meest kaitsta - nad on ikkagi saast -Aga tundub et sinu abikaasa kahetseb ja ma loodan et ta sinu ja kahe tulevase nimel on võimeline abi otsima , seda enam kui on oht teid kaotada . Aga kui ta ei muutu , siis kooselu vägivallatsejaga on mõttetu .
Suur abi on ikkagi rääkimisest ka , ära hoia midagi endas räägi oma hirmutest ja tahtmistest mehele .Kui sul on ta vastu veel tunded , siis lahendage probleemi , ära kohe lahuta ,
|
|
|
Piia
Külaline
|
|
Postitatud 26.01.2006 kell 10:30
|
|
Nii kurb lugu. Kas mees sul nende viie kooselu aasta jooksul ei ole kunagi muidu vägivalda tarvitanud? Alkohol võib teha nii mõndagi, sh nii hallutsinatsioonid kui reaalsuse kadu. Mitte, et ma tahaks meest kuidagi õigustada, seda ei ole võimalik lihtsalt teha. Isegi kui tead, et ta nii ei ole kunagi teinud ja ta ka pühalikult lubab seda mitte kunagi enam teha,on sinu jaoks usaldus kadudnud, hirm on tuleviku ees. Ma arvan, et nii sinul kui tegelikult ka temal tuleks nõustaja poole pöörduda. Paari- ja perenõustaja juures saate kõigepealt käia eraldi ja siis koos. Sinu sees on kasvamas veel kaks väikest olendid, seetõttu on vaja, et sa ennekõike iseenda eest hoolitseksid. Stress, mure ja hirm avaldavad mõju sinu tervisele ja läbi selle ka neile. Soovitada otseselt ei oska. Olen käinud ühte Sirje Agani loengut kuulamas, ta on kogenud pereteraput. Jättis väga hea mulje. ma ei tea hetkel kus ta vastuvõtt on aga leidsin netist ta nr 51 34 977.
|
|
|
Riina
Külaline
|
|
Postitatud 26.01.2006 kell 12:01
|
Minu vanemad kaklesid palju, tüüpiline lugu- isa jõi, ema hakkas norima, isa hakkas sõimama, asi läks karjumiseni, kuni tulid laksud. Me lastena tundsime surmahirmu, ema pärast. nüüd täiskasvanuna saan aru, et tegelikult ema elu otseselt ohus polnud, olid nad suht ühte kasvu ja ega ema ka mingi nannikas polnud... ag ikkagi. lastena ei saanud me aru, ja laps vaistlikult ikka kaitseb ema. mina hakkasin alati kogu hingest ja täiel kõril nutma, see rahustas veidi isa. aga ema sai sellest vist isegi jõudu juurde... Mis on minu jutu iva: isa tegi nii harvem noorena, mõned üksikud juhud, veidi joomist... noorena andestad selliseid asju rohkem. vähemalt ema andestas. milleni aga meie "pere"elu lõpuks välja jõudis, seda ei hakka ma praegu, siin teemas väga pikalt kirjutama, aga üks on kindel- rõõmus, turvaline pere ja kodu lastele- see on midagi, mida ma praegu pean improviseerima.
Aga sina kardad juba praegu oma meest. Ei usalda, isegi vihkad osade omaduste eest. Kujutle, mida siis su lapsed hakkavad tundma?
Ma arvan, et parim abi su mehele oleks, kui sa lihstalt läheks, kohe ja lõplikult. Ega vaataks tagasi. Vägivallatsemine naise kallal, alkoholi kuritarvitamine, olgugi et sa juba ette tead, et see võib probleeme tekitada - see näitab, et su mees ongi juba kaotanud sinu suhtes austuse. See palumine kaine peaga, see on teesklus. See ei maksa midagi. Esimene löök on minu arvates piir, millest üle astudes ei ole tagasiteed. Vähemalt tänapäeval, tänapäevase ettekujutuse juures perest ja suhtest. Mees, kes lööb oma naist - tal on midagi paigast ära. Ta maksab sulle kätte millegi eest, ehk tunneb ta end muidu alaväärtuslikult, sinust halvemana, ja paneb nii asjad paika. Kaine peaga muidugi mitte, siis hoiab ta oma alaväärsuse kontrolli all, aga purjus peaga avanetakse ausamalt. Ma ei tea, võibolla panen ka puusse praegu. AGa sinu laste eest kõneldes palun ma sul lahkuda. Su mees vajab küll abi, aga sinu kõrvale jäädes ei usu ma, et ta suudaks paraneda. Ta vajab abi, ja ehk saabki muutuda, aga kui sina jääd tema käeulatusse, siis ma kardan, et tal puudub motivatsioon muutumiseks, ruum selle jaoks... tal oled siis ju kogu aeg sina, kes tema maailma aitab paigas hoida. Et kui tahab, siis lööb, ja tunneb et on mees. MIks peaks ta minema siis end prandama, alandamagi mõne spetsialisti ees, kui sina oled ju ikka siin, ei lähe kuhugi. Siis on ta ju ikkagi veel väärt mees, tegelikult. Saad aru mu mõttekäigust?
Kui sa muretsed armastuse pärast, mida tunned, siis usu mind - aastate vältel sama asja jätkudes jõuad sa oma armastuse kaotada palju ja palju kordi. Elu on pikk ees, liiga pikk. (Olen täpselt sama vana kui sina). Jõudu.
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 29.01.2006 kell 16:28
|
Tere! Kurb, et ajal,mis oleks loomupäraselt täis ootust ja rõõmu, koged sellist muret, hirmu ja valu. Su kirjast paistab, et oled olnud tubli ja püüdnud ennast ja titasid maksimaalselt säästa. Hea, et Sul tuli pähe ohtlikus olukorras kaasa mängida, sellega säästsid teid kõiki hullemast. Küsid, mida edasi teha. Soovitan kindlasti pöörduda pereterapeudile. On hea, et ka mees on valmis abi otsima. Ilmselt ta mõistab, mis tal oleks kaotada. Samuti soovitan konsulteerida ka psühhiaatriga, s.t. pöörduda koos mehega ka psühhiaatri vastuvõtule.
Seniks mõned mõtted omaltpoolt.
Püüan sellest valusast ja raskest loost mõningaid raskusi ükshaaval välja noppida. Sammhaaval on suurte muredega natuke kergem toime tulla.
-valu ja kurbus hingesideme katkemisest, pettumus ja usalduse kaotus;
-mure, hirm ja ebakindlus tuleviku ees, vastuolulised mõtted ja tunded otsustamisel, kas jätkata kooselu või minna lahku;
-taasärganud mälestused ja minevikus kogetud tunded, mis seotud isa vägivallatsemisega;
-tunned justkui reedaks ennast, kui ei pea kinni lapsepõlves tõotatust.
Senised kirjutajad on üksmeelsed, et vägivalda ei pea taluma. Tõesti, vägivald vajab piiri,muidu ta ainult süveneb. Samas, kui mees on valmis abi otsima, tehke seda.
Sinu kirjelduse järgi oli mees tugevas alkoholijoobes. Purjus inimeselt ei saa nõuda asjadest adekvaatselt arusaamist. See pole joobes olles lihtsalt võimalik. Kaine inimene peab suutma olukorda hinnata ja vastavalt tegutseda, mida Sa ka esimese ehmatuse järel tegid. Samas, kui joobega kaasneb selline käitumine ja mälulüngad, on ainuvõimalik probleemi tunnistada ja alkoholist täielikult loobuda. Psühhiaatriga konsulteerimine aitaks arusaamisele ja tunnistamisele kaasa. Võimalik, et tal on olnud traumasid, mille mõju joobeseisundis nähtavamalt avaldub. Vähesed on valmis end sõltlaseks tunnistama, kuid need, kes tõesti probleemi tunnistavad ja on valmis oma valikute ja elukorralduse ümberhindamiseks, võivad elada edaspidi kainena. Teraapiast ja AA rühmadest on muutuste toetuseks palju kasu. Soomes olen kohtunud paljude suurepäraste inimestega, kes tutvustasid end "Mina olen... , alkohoolik, 20 aastat kaine".
Kui alkoholi kasutamine jätkuks, pole Sa vägivalla eest kaitstud, siin ei aita lubadused. Sel juhul on mõistlik lahkuda. See on Sinu osa tunnistamisprotsessis.
Muide, ka Eestis peaks tegutsema eneseabigrupid vägivaldsetele meestele.
Kui jätkad nii, et ei räägi mehele toimunust ja selle mõjust enesele, ei ole tal võimalik mõista Sinuga toimuvat ja see võiks ainult süvendada tema sisepingeid, alkoholi pruukimist ja seega uut võimalikku vägivalda.
Kindlasti ei ole abi etteheidetest stiilis "Kuidas sa võisid minuga nii teha," kuigi juhtunu oli väga valus. Vaja oleks kirjeldada, mis toimus ja selle mõju enesele.
Alustada võiks sellest et öelda:"Mul on Sulle raske rääkida, mis juhtus, sest ma parema meelega ei meenutaks seda, kuid minuga on nii palju muutunud jama tahan, et Sa minust aru saaksid."
Mida täpselt ütled, seda tead ise, mina püüan anda mingi juhist, teeviita, kuidas edasi liikuda.
Jutuajamise sisu oleks orienteeruvalt järgmine:
"Kui me olime koju tulnud ja sa magama läksid, kuulisn, kuidas sa oksendama hakkasid. Tõin sulle ämbri ja püüdsin sind äratada, kuid sa hakkasid mu peale karjuma ja mind peksma. Püüdsin sulle öelda, et see olen mina ja ma olen rase. See oli tõeliselt õudne, sest me oleksime võinud lapsed kaotada, kui sa mind kõhtu löönuks.
Ma olen tõsises mures, mida edasi saab. Olen näinud oma isa vägivallatsemas ja ma tean, et ma ei taha sellist elu ei endale ega lastele. Ma pean otsustama. Kõige hullem on see, et miski on meie vahel katki läinud. See külg sinust on minu jaoks võõras. Hirm ja hingevalu on mind sinust kaugele viinud. Olen kodus, kuid higes on meie vahel justkui kuristik."
Praeguses hetkes elad lisaks murele tuleviku ees läbi justkui leinaprotsessi, leinates oma senist ettekujutust mehest ja teie suhtest, oma senikujutletud tulevikust. Tema pole ju teine inimene, lihtsalt see osa temast oli sinu eest varjus, ilmnenud aeg- ajalt, kuid seni oli Sul õnnestunud sellest mööda vaadata. Nüüd, teadlikuks saanuna, pole miski enam endine. Tuleb õppida uuesti elama muutunud reaalsuses. See võiks õnnestuda, kui suhtel on piisavalt vundamenti, kui mõlemad seda tahate ja reaalsust aktsepteerite, petmata end lohutustega. Ning kui olnu, ka lapsepõlvetraumad saavad läbi töötatud. Selleks ei piisa ühest kohtumisest psühholoogiga. Pikaajaline pereteraapia võib küll vilja kanda.
Usalduse ja armastuse uuesti ülesehitamine võtab aega. Uued kogemused on nendeks ehituskivideks.
Armastuse jõud on suur ja muutused on võimalikud, kui armastus ei tee pimedaks, vaid nägijaks ning kui kumbki teeb oma osa muutustes. Terapeut oleks n.ö. teejuhi rollis.
Te mõlemad ning Teie lapsed väärite pühendumist muutustele. Üksi ei saa seda teha, aga Sinu kirjast paistab, et mees on valmis tegutsema, kui vaid teada, kuhu pöörduda. Mõnda kontakti eelkirjutajad juba soovitasid. Ka perekeskusest võib küsida, kelle poole pöörduda.
Inimese üle ei otsustata mitte tema vigade järgi, vaid selle järgi, kuidas ta neisse suhtub (kas ta tunnistab) ja neid parandab.
Hingejõudu!
|
|
|
pettunu
Külaline
|
|
Postitatud 01.05.2006 kell 17:26
|
Noorelt alanud kooselu arenes õe-venna suhteks. Vahepeal oli igasugu sõpru, aga suutsin jääda perele truuks. Lõpuks olin nii alandatud et viinaveaga ilusa jutu rääkija austaja saigi mu endale. Uskusin et joob minu pärast. Kui mu endale sai, asi jätkus. Koos kuhugi minnes oli ikka vaja silmini täis olla, TAL mured ajavad jooma, palusin et peaks piiri. Nüüd käisime külas, väike laps kaasas, see oli mu viimane lootus et ehk taltsutab ennast. Ei aidanud lapse olemasolu ega mu palumine, lõpuks riidles imikuga.
On lubanud et laseb mul halva unustada, ei joo enam jne jne
On lubanud psühholoogi juurde koos minna. Lubanud.
Kuni järgmise korrani...
Nüüd paistab lõpp käes olevat. Kahju on eelmise abielu lastest ja praegusest pisikesest, aga mis teha...
Joodikut ei paranda armastav naine, laps ega miski muu.
Ei ole lapsel sellist isa vaja ja mina ka terve elu hirmus elada ei jaksa.
Kurb.
|
|
|
elli
Külaline
|
|
Postitatud 03.05.2006 kell 12:22
|
Tere.
Jaanuarist on palju aega mööga läinud, võib-olla on titadki käes. Tahaks küsida,et kuidas on läinud?
Oma kogemusest ütlen,et esimest korda lõi mees mind kui ootasin teist last, järgnes kahetsus ja lubadused. Tegelikult elasime koos veel viis aastat, kokku 9 aastat, aga suhe oli rikutud ja vägivald tihenes järjest. Olin noor ja lootsin ikka muutust.
|
|
|
macunt
Külaline
|
|
Postitatud 03.05.2006 kell 17:44
|
|
Isiklikult on mul peres olnud kogemusi kus mees on hakanud oma naisele kätt külge panema.Väga paljudel juhtudel ongi nii et kui elu on olnud ilus ja vägivallaga probleeme pole olnud siis on need hakanud tulema siis kui naine sünnitab perre lapsed.Tavaliselt kui mees juba käe külge paneb siis teeb ta seda ka edaspidi, isegi siis kui ta lubab seda enam mitte teha, kindlasti on siin süüdi ka alkohol, soovitaksin sellele inimesel täis karsklust see võib olla ainuke viis kuidas ta saab ennast kontrollida, olles täie mõistuse juures ALATI.Kui te teineteist siiski armastate ja tahate oma kaunid lapsed koos üles kasvatada siis soovitan veel kord proovida kooselu.Kuid nii kui mees otsustab korra veel käe külge panna siis tuleks teha sääred ja enam mitte tagasi vaadata, sest see jääbki korduma ja laste närvid maksavad tohutut hinda.Tean omast käest et kui mees on korra vägivalda kasutanud siis ei ole enam sellist usaldust, kuid see kõik ununeb kui midagi sellist enam ei kordu ja usaldus tuleb tasapisi tagasi, oma hirmust tuleb jagu saada oma õnne ja armastuse nimel kui tasub veel proovida.Kuid ära iial lase ennast mehel vägivallaga jalge alla tallata.Õnne sellel raskel rajal ja ära unusta oma lapsepõlve lubadust ,see annab sulle jõudu ja aitab langetada õige otsuse.
|
|
|
endine Riinu 23a
Külaline
|
|
Postitatud 10.12.2009 kell 23:08
|
TERE!
leidsin lõpuks üles selle koha, kus ma 4a tagasi end tühjaks valasin...
Ma nüüd kosun paar päeva selle asja taaselustamisest ja annan Teile tagasisidet, kuidas kõik läinud on...
|
|
