Mure järgmine:Läksime neiuga lahku,kui laps sündis.Käisin alati lapse ja lapse emaga arsti juures,ma¹aasides,ujumas jne.ühesõnaga igal pool,kus oli vaja lapsega käia.Kõik oli norm.,senikaua,kuni tundsin,et lapse emal on veel sügavad tunded minu vastu ja loodab,et kõik saab veel korda aga kui minu jaoks oli kõik juba lõppenud siis ei tahtnud kaks korda ühte ja samasse ämbrisse astuda.Rääkisin talle ka,et sellest ei tule enam midagi välja ja liikugu oma eluga edasi.Nii siis läkski,leidis endale kohe uue mehe ja elavad koos.Nüüd olen endale ka leidnud naise.Nüüd siis kogu pull alguse saigi,et kui mu ex teada sai,et olen ka endale kellegi uue leidnud siis hakkas nagu mulle kätte maksma,et ei tahtnud minuga enam kokku saada.Küll tal pole aega ja arvab,et olen üldsegi võõraks muutunud lapse jaoks ja ei usalda last minuga päevaks kokku.
Laps ise on 1,3ne.Ise olen kuus kaks nv.vaba ja tahaks vähemalt sellegi aja koos olla lapsega.Ja veel,laps sai ema perekonna nime ja toetan neid rahaliselt iga kuu.
Ootan teie soovitusi ja mis õigused mul üldse on :
Ette tänades.
Kui sa ei ole naise seduslik abikaasa olnud ja sünnitunnistusel isa koha peal ei figureeri, siis seaduse ees pole sul mingeid õigusi, küll aga moraalseid. Sa võiksid proovida lapse emaga rääkida ja küsida, millega oled sellise kohtlemise tema poolt ärateeninud? Äkki kannab ta mingit vimma mõne lahendamata probleemi pärast või on lihtsalt millegi pärast solvunud. Sa ei saa seda kuidagi muud moodi teada, kui proovi saavutada mingigi kommunikatsioon. Ära süüdista, ära nõua, püüa mõista. Ma arvan, et selline käitumine üllatab naist nii palju, et lubab heameelega lapse päevaks sinu hoolde. Ära sunni naist last ööseks sinu juurde jätma, sest 1,3 aastane on veel nii väike laps, kes on emotsionaalselt emast väga sõltuv ja ka vastupidi. Usu ema ei saaks iialgi rahulikult magada, kui aastane kodust eemal on! Ühesõnaga püüa mõista naise motiive ja siis mõistab naine ka sind!
Minu teada tänapäeval ei ole enam see nii määrav, kas olite abielus või mitte. Kas lapse sünnitunnistusel on sinu kui isa nimi? Vanemlikud õigused ja kohustused laienevad ka siis kui ei olda abielus. Soovitaks esialgu siiski exiga kõigepealt rahulikult maha istuda ja rääkida. Emotsioonid, süüdistused, ähvardused ja muu suurema kaliibriline raskerelvastus püüa esialgu vaka all hoida, need üldjuhul teevad ainult halba, mitte head. Proovi jõuda kokkuleppeni lapse külastamise suhtes (jah arvesta ka sellega mida eelpool kirjutaja ütles, nii väike laps ei saa pikalt kodus eemal olla!). Kui see ei tööta, siis sul võimalik ka seadus appi võtta. Konsulteeri mõne advokaadiga. Oled ju igati toetav vanem olnud ja naisele ka toetusraha pidevalt andnud ja ka lapsest pidevalt huvitatud olnud. Samas kohtusse või advokaatideni asja viimine suure tõenäosusega tapab sinu ja exi suhted igaveseks. Seega soovitan esialgu ikka otse exiga suhelda.
Tere!
Murelikult aus kiri!
Teie ja Teie endise elukaaslase tunnete tasandid olid erinevad ilmselt juba suhte alguses. Alati on raskem olla mahajäetu kui mahajätja. Teie lapse ema on tundnud ja tunneb ilmselt vastandlikke tundeid, mis puudutavad mina eksistentsi sügavamalt. Selles vahelduvad hingeline valu ja teadmatus.
Kas olete ise endale sõnastanud, miks ei sobinud enam kooselu, kui laps sündis?
Kui ei ole sellest räägitud, siis võib endine elukaaslane mõelda enda poolt igasuguseid põhjendusi.
Esimesi põhjendusi, mida naine sellises olukorras arvab: " Olen inetu, paha, mina ei kõlba jne".
Uue naise ilmumisega Teie ellu saab see arvamus kinnitust, mis tegelikult ei tarvitse üldsegi õige olla. " Miks see teine, aga mitte mina?" See tekitab kadedust, viha, kättemaksuhimu, madaldab enesehinnangut jmt.
Laps võib muutuda põhjendamatu kättemaksu vahendiks.
Millest alustada selle probleemi lahendamisel?
Kas olete oma endisele abikaasale öelnud, et olete talle haiget teinud ja vabandanud? See on mõistmine, mis aitab jääd sulatada. Seejärel mõelge, mis oli siiski see põhjus, miks te kooselust midagi välja ei tulnud.
Olgu selleks mistahes põhjus, kuid olgu see siiras ja aus seletus.
Enne lapse külastuse probleemi lahendamist on seega vajalik varasemad pingeid põhjustanud tunded selgeks mõelda ja sobivasse väljendusse vormida.
Laps on siin vaid jäämäe ülemine osa.
Oleksin juba ammu vabandanud vms.Aga kahjuks oli tema see,kes mulle vee peale tõmbas........ja see kustutas minus tema vastu igasugused tunded.Ta tunnistab seda ise ka aga kõige selle peale küsib ta minu käest:"kas ma andestada ei oskagi või?"Olen talle andestanud aga ma ei saa inim.koos olla,kui mul ei ole tema vastu enam tundeid.
Selleks, et probleeme saaks lahendada, tuleks vaadata kõigepealt probleemide taha. Ei saa likvideerida tagajärge, kui põhjus endiselt säilib.
Seega tuleks ikka koos maha istuda ja asjad lahti harutada. Te küll enam üksteist ei armasta, küll aga armastate te mõlemad oma väikest last. Jah kooselu ei ole enam mõeldav, kuid siiski ju tahate mõlemad olla osa lapse kasvamise juures. Seega tuleb teil leida lahendus, mis mõlemale sobib. Kui läheb vägikaikavedamiseks on sellel kindlasti kurvad mõjud ka lapsele. Sellises õhkkonnas on nii teil kui lapsel raske. Teil on mure, tahate rohkem näha oma last ja temaga koos aega veeta, tahate väga leida antud olukorrale lahenduse. Andke sellest teada oma endisele elukaaslasele. Püüdke vältida süüdistavat tooni jmt. See tekitab teises ainult vastupanu. Kui eks reageerib omapoolsete süüdistustega, siis peegeldage talle tema tundeid tagasi. Kui ka lapse ema on nõus probleemi arutama, kasutage probleemilahendust (võib-olla tööalasest tuttav termin): pange koos paika oma vajadused, siis genereerige võimalikke lahendusi ja valige välja sobivad. Lahendusi on ju väga palju! Ärge unustage lahenduste genereerimisel ja väljavalimisel ka lapse vajadusi. Laps on veel praegu väike ja ta ei saa veel oma sõna sekka öelda, hiljem kaasake ka tema otsustamisse. Jõudu lahenduste leidmisel!
see laps on ju alles nii väike!!! alla 3-st last ei tohi visata nagu palli käest kätte. laps ei ole mingi asi.
selleks, et lapsel oleks tulevikus kontakt mõlema vanemaga peate üksteisest lapsevanematena lugu pidama õppima.
kui te ei suuda sõbralikku suhtlemist lapsevanemate tasandil jätkata siis on parem lapsele kui te ei suhtlegi. lapsele on kasvamiseks vaja turvalist keskkonda.
kannatlik peab olema, marukannatlik, sellised asjad nõuavad maharahunemiseks aega. ära süüdista oma lapse ema, prem proovi teda mõista. ja küsi temalt kuidas tema sinu ja lapse omavahelist suhtlemist ette kujutab. kohus on viimane abivahend aga kui sa oled lapse isa siis on seda lihtne tõestada ja siis on sinul nii isa õigused kui kohustused.
aga mõtle hästi järele, lapse ema kaudu teed sa haiget ka oma lapsele, vali hoolikalt vahendeid, see pole kerge aga on võimalik ja aeg on siin sinu poolel.
: 
.