Kuidas anda mees vabaks? Ta ei armasta mind enam, kuid minu tunded on kõigest hoolimata väga tugevad.
Meie suhe on kestnud mituteist aastat ja minu meelest oli kõik väga korras.
Kuni... ühel päeval leidis ta teise ja väidab, et ei tunne minu vastu enam midagi. Ma olen tema jaoks vaid vana tuttav, kes on juhuslikult ka tema lapse ema.
Kas tõesti saab olla nii, et täna tunnen ja homme mitte? Kas tülid petmise ilmsiks tuleku käigus võisid meid tõesti nii palju võõrandada? Ma olen temalt korduvalt vabandust palunud, et ei osanud ratsionaalselt käituda ja tema oma emotsioonide ja "armastusega" üle valasin. Tema ju palus järelemõtlemise aega, aga mina ei suutnud sellest kinni pidada ja muudkui urgitsesin, nii kaua kuni tapsin täielikult tema armastuse minu vastu.
Ta ütleb mulle, et ma peaksin ennast palju muutma, et ta mind jälle armastada saaks. Ta ütleb, et pean võitlema tema armastuse eest, enda muutmise kaudu.
Ta pole rahul minu panusega perekonna ettevõtmistesse ja ilmselt tunneb, et olen teda liiga vähe tunnustanud. Mina jälle ei suuda talle kuidagi tõestada, et kõik mis ta teeb on ja jääb mulle väga oluliseks.
Ta ütleb, et ma ei ole hetkel tema elus esimesel kohal. See teeb põrgulikult haiget. Samas ei lähe ta ka minema, sest ei suuda lapsele öelda, et ei armasta emmet enam. Ka tema piinleb, sest keha on kodus aga mõtted mujal. Ta ütleb, et see on tema võitlus.
Mina olen praegu nõus elama tema kõrval ka ilma igasuguse füüsilise kokkupuutete, peaasi et saaks olla koos. Ma ei tea kaua ma seda jõuan, sest mind ajab kirg ja armastus tema vastu hulluks. Tundub, et olen uuesti armunud inimesesse, kelle olen kahjuks juba kaotanud. Keelatud vili on magus! Nii raske on magada, süüa ja töötada. Vajan hellust, mis alles äsja oli minu elu igapäevane osa. Ma lihtsalt närbun. Ka professionaalne elu hakkab varsti kannatama, sest ma ei suuda sundida end tööle. Pole motivatsiooni, sest kõik mida olen teinud on mõeldud perekonna hüvanguks, kuid kui seda enam pole siis on mul ka "savi".
Mees on siiani olnud mu parim sõber ja toetanud mind igas asjas. Miks ei leia me nüüd ühist keelt?
Ta ütleb, et kõige hirmutavam tema jaoks on, et ei tunne absoluutselt mitte midagi: ei viha, ei solvumist, ei armastust, ei sõprustunnet...ainult tühjus. Kuidas saab olla, et varemalt ühtemoodi tundnud inimesed äkki nii erinevalt mõtlevad?
Raske on midagi öelda nii raskes olukorras. Praegune seis on igal juhul tupik, sinu jaoks läheb situatsioon kehvemaks. Äkki on see nii, et sa üritad nii väga oma mehe meele järele olla, et oled iseennast kaotanud. Ja see ei meeldi meestele, see ajab neid närvi. Võib ehk tekitada kaastunnet ja haledust, kuid mitte imetlust.
Et su mees sind uue pilguga vaataks ja imestaks, imetleks, on sul ikkagi vaja selle olukorraga leppida. Võta see kurbus täiega vastu, ära lükka seda tagasi ega ürita seda vähendada, käi oru põhjast sügavalt läbi, siis annab valu järele ja sa hakkad nägema lahendust.
Praegu sa keeldud veel sellest valust, loodad teda kaastundega tagasi saada ja samas näed, et see ei anna soovitud tulemusi. tegelikult on kõik need tegemised ju alatedlikud ja ega me oskagi teadlikult tegutseda nii raskes olukorras ilma teejuhita.
Ehk leiad mingist raamatust abi. teinekord aitab kasvõi ainult mingi üks fraas mõõnast edasi saada.
Lepi selle kurbusega, anna andeks kõigepealt iseendale ja temale ka, siis tuleb suuremeelsus ja avanevad uued uksed.
Ma ei oska öelda, kas olen end kaotanud. Tavasituatsioonis olen nagu normaalne inimene ikka. Teen tööd, hoolitsen lapse eest, armastan oma sõpru, püüan ka enda eest hoolitseda...aga jah, nüüd on lisandunud sellele üks sundmõte, mis takistab.
Kuna minu professionaalne töö eeldab palju mõttetegevust ja on samuti seotud teiste aitamisega, siis on seda sellises situatsioonis väääga raske teha. Mis aitajat minust on, kui ma ei saa enadgagi hakkama. Olen elu jooksul lugenud palju psühholoogiaalast kirjandust, samuti erinevaid eneseabi õpikuid. Teoorias on kõik imelihtne ja ratsionaalse mõtlemise korral ka ilmselt teostatav.
Ma olen loomult irratsionaalne idealist ja unistaja, tunde- ja loovinimene ja ma nagu isegi ei tahaks oma kannatusi lõpetada. Näiteks tarvitades AD-d, mis kustutavad minus igasuguse emotsiooni. See tapaks mind isiksusena ja loojana täielikult.
Samuti ei soovi ma, et mees mind haletseks. Püüan olla ikka endine, sest ei taha et ta ennast milleski süüdi tunneks. See süüdistamise periood on meil juba läbitud ning vigu leidsime nii endas, teises, kui ka üldse elukorralduses. Ilmselt on meil aja jooksul prioriteedid paigast nihkunud ja teineteise ja perekonna asemel on esikohale saanud töö. Seega on täielik võõrandumine on loomulik. Kahju ainult, et me ei rääkinud sellest varem. Mina ei tunnetanud situatsiooni teravust nii tugevalt ja olin suhtega rahul. Mees, kes tahab aga saada maksimumi kõigest, oli juba ammu häiritud. Ma süüdistan ennast, et ei osanud seda märgata.
Pagana raske on elada, nii et enda sees on kaos, kuid ümbritsevad ei tohi sellest midagi teda! Sellest hoolimata üritan nüüd minna tööle!
Tean, mida läbi elad. Mul peaaegu sama lugu, ainult olen Sinust vist natuke ajast ees. Mees ütles mulle meie pulma-aastapäeval, et mina olevat tema tunded minu vastu tapnud. Eks ikka oma urgitsemise ja armukadedusega. Kuid selleks oli ka põhjust. Ta ei kannata üldse kriitikat. Keegi ei hakka ju heast peast kellegagi norima. Ise ma ei arva, et norisin. Oli juhtum, kus mees hakkas jaanipäeval ühele noorele tüdrukule külge lööma. Ja see ka vastas talle. Mitu naist ütlesid mulle, et see tibi on su mehe pea segi ajanud. Mina kutsusin mehe kõrvale ja palusin see jama lõpetada, muidu lähen ära. Mees hakkas mind süüdistama paranoilisuses jne. Et teda mõistusele kutsuda tahtsin ja et ta ennast ning mind ei naeruvääristaks, üritasin asja skandaalita lõpetada. Seda juhtumit heitis ta mulle pikki aastaid ette, et norin ja aasin ja näen valesti jne. Peale 18 a kooselu ilmneski tema pikaajaline armusuhe. See uudis lausa tappis mu. Mina armastan samuti oma meest, vaatamata kõigele. Ei tahaks, kuid südant käskida ei saa. Jäime kokku, seda just mehe ettepanekul, et proovime uuesti. Ütles, et isegi, kui oleksime lahku läinud, ei oleks ta iialgi armukesega koos elama hakanud. Püüan olla kodus hea naine. Räägin tunduvalt vähem, proovin olla hea ja sõbralik. Panin tähele, et ta hakkas mind rohkem hoidma, kallistab, võtab kaissu, oleme üldse üsna lähedased. Loodan, et ta ei teeskle. Näen nüüd igal pool tonte. Loomulikult kahtlustan, et ta suhe armukesega ei ole läbi. Võitlen endaga kõvasti, et temalt armukese kohta midagi ei küsiks. Kui suhe kestab, eks jääb jälle kunagi vahele. Sain aru, et kui uurin ja ironiseerin, siis ajan mehe kodust minema. Proovisin ennast muuta, see on tõeliselt raske. Raske on leppida sellise olukorraga. Kui südames eriti rõhub, nutan enne mehe töölt tulekut peatäie, saab kergem. Mul on üks hea tuttav, kes mu olukorrast teadlik ja temalt saan tihti mõtteid ja soovitusi, mille peale ma varem ei oleks tulnudki.
Kui Sa ei taha teda kaotada, püüa olla kodus hea ja näita välja, et sa hoolid temast. Kui on tagasilööke, nuta salaja oma mure välja. Juhul, kui ta on mehe tüüp, kellega saab rääkida, siis oleks hea talle tunnistada, et armastad teda ja võitled tema armastuse eest. Mina tunnistasin mehele, et eks mindki ole nii mitmedki mehed püüdnud ära rääkida, kuid alati on tema nägu mu silme ette tulnud ja vaatasin neid mehi, kui kesksoost olevaid. Ega ma ei teagi, kas see ülestunnistus oli taktikaliselt õige. Proovin elada päev korraga, vaatame, mis saab.
Jõudu ja vastupidavust Sulle!
Hea, et siit nii palju tuge leiab!
Tõepoolest nutangi iga päev peatäie, aga kahjuks palju kergem ei hakka. Näen, et meie probleemi lahendab vist ainult aeg, aga mina olen ju nii kannatamatu. Näis-näis...
Rasked ajad teil praegu. Ja kui tahta kramplikult kinni hoida illusioonidest, on veel raskem. Tõsiasjade tunnistamine ei võta veel unistusi ära. Paistab, et olete siiski juba tunnistamas endale, et võõrandumine on hakanud ammu, seotud sellega, et valdavalt töö on hõivanud aja ja tähelepanu ning suhtele pole osanud vajalikku tähelepanu pöörata. Samuti mõistate, et asjade selginemine võtab aega. Kärsitusele võibki "Stopp!" öelda. Igaks asjaks on oma aeg. Praegune aeg on selguselejõudmiseks endas, teil mõlemal.
Kuigi valus ja raske, on igasugune kriis võimalus millegi muutuseks. Kujutlege korraks, et olete lind ja vaadake oma elule, eelnenule ja praegusele ja tulevasele. Kuidas ja mis sealt paistab?
Tähtis on mitte süüdistada, vaid vaadata, mida sellest kogemusest õppida. Iga inimene vastutab oma vajaduste rahuldamise eest. Kui teie mees oli rahulolematu, oleks tema asi olnud sellest teile teada anda. See on tema osa selles protsessis. Kumbki partneritest saab vastutada 50% eest suhtes.
Praegu ei saa ilmselt vastust küsimusele, kas saate koos jätkata. Selge on, et mitte endiselt.
Juhiksin teie tähelepanu ühele ohule: armastust ei saa välja teenida!!! Kui ma olen valmis elama selle inimesega sellisena nagu ta on, võib suhe õnnestuda.
Praegu ei saa te oma mehelt hellust ega muud, mis hinge toidaks. Nüüd on vaja leida teisi viise oma vajaduste rahuldamiseks.
MIks ei tohi keegi teada? Ma ei arva, et te peaksite kõigile kuulutama, seda pole vaja, kuid lähedased tajuvad üksteise muret. Kui laps teab, et teil on isaga muresid, mis vajavad aega ja arutamist, on tal selgem ja turvalisem, kui olukorras, kus ta tajub, et midagi on lahti, kuid kõik kinnitavad, et kõik on parimas korras.
Sõnal on vägi. Vaadake korraks, kuidas tunnete ennast oma nimega "omadega ummikus". Ja proovige, kuidas on tunne, kui nime muudate, nt. "rutiinist välja" või "selgust otsimas" vm. On ju vahe?
Kui igapäevatöö on liiga häiritud,vaadake kas saate veidi puhkust hingekosutuseks. Suunake oma mõtteid teadlikult. Otsustage, millal mõtlete suhtele, millal tegelete muuga.
Raamatust "Meestele meeldivad naised, kes meeldivad endale" võite leida uusi vaatenurki, mis aitavad taastada oma mina - pildi ja enesehinnangu. R. Norwoodi "Naised, kes armastavad liiga palju" on aidanud paljudel naistel mõista, kuidas nad on ekslikult armastuseks pidanud kõikvõimalikke muid tundeid: hirmu üksinduse ees, harjumust, klammerdumist jm.
Ning Barbara de Angelise "Kuidas armastada õnnelikult kogu elu" on olnud toeks oma elu ja suhete ümberkujundamisel paljudele, kes jõudnud sarnasesse kriisipunkti.
Püüdke võtta seda olukorda kui väjakutset, võimalust oma elu teadlikumaks ja õnnelikumaks muuta (kuigi õnn praegu veel ei paista). Keegi ei saa teid õnnetuks teha, kui te otsustate mitte olla õnnetu, vaid edasipürgiv, otsiv, avastaja...
Võib - olla pole küsimus niivõrd selles, kas teie mees teid armastab, vaid selles, kas te ise end armastate ka selles olukorras, ka mittetäiuslikuna...
Julgust ja kannatlikkust!
SElles alafoorumis on ka teisi kirju, kust võite veel asjakohaseid mõtteid leida.
Äitäh nõustajale heade soovituste eest! Nii kahju on sellest, et inimesed, kaasaarvatud mina, ei oska õnne märgata igapäevastes väikestes asjades ja elavad minevikus ning tulevikus. Proovin võtta aja maha ja tegeleda endaga. Kuigi jah, paradoksaalsel kombel on mu praegune suhegi vist lagunenud, kuna olen kogu aeg liiga palju endaga tegelenud: ülikool, kraad, jooga, keeled, raamatukogud, reisid, enesetäiendus jne.
Tegelen siis ikka edasi, äkki jõuan kuhu vaja....
Nagu nõustaja ütles on sõnal vägi. Nii vahetangi oma nime nüüd teemaalgatajaks.
Hea on tunda. Vahepeal ei tundnud ma mitte midagi, kui siis ainult klammerdumist, hirmu, paanikat vms. Nüüd tunnen, et mulle on haiget tehtud. Isegi natuke viha! Minu valu peitub, mitte niivõrd mehe petmises, kui teadmises, et ta pole oma probleemidest minuga varem rääkinud. Kui ta oleks seda ennem teinud ning me poleks ühist keelt leidnud, oleks petmine andestatav. Ka lahkuminek oleks andestatav, kui selleni jõutakse ühiselt. Praegusel hetkel aga tunnen, et minult on võetud igasugune vastutus pikaajalise suhte toimimise ees ja mind on jäetud kõrvaltvaatajaks ning mind ei peetud piisavalt oluliseks, et informatsiooni jagada! Vot sellised lood!
Meil tõesti sarnane probleem ja saan Sinust täiesti aru. Minu tujud vahelduvad ka väga kiiresti, ühel päeval olen vihane, teisel murest murtud. Süda nii valutab ja leevendust ei paista kuskilt tulevat. Ei ole ka veel materiaalsetel põhjustel psühholoogi juures käia saanud. Hea on, kui saab oma muret kellegagi jagada ja suhelda inimesed, kes sarnase asja ise läbi teinud. Peaksime püüda elada päev korraga, kuid see on nii kohutavalt raske. Nutan, sest ei saa aru, kuidas ta sai mulle nii haiget teha ja ise ei tunne mingeid süümepiinu. Ei ole teda mind toetamas, sest ei oska ta arvatagi tema teo suurust ja kuidas toimunu minule on mõjunud. Tunnete osas on ka suur segadus. Mina ju armastan teda kõigest hoolimata, kuid tema poolt armastust vaevalt enam on. Ei tea, millega võib tegu olla, kui öösel paneb mulle tekki peale ja vahel annab musi ka. Olukord on nii raske, kaalun, kas äkki saaksin üksi elades oma hingerahu tagasi. Kuid, kohe tekivad hirmud, kuidas saan elada eraldi armastatud inimesest, mis saab, kui elad ja tõelisus on käes, et teda EI OLE ENAM KUNAGI mu kõrval. Arvasin, et olen temaga elu lõpuni koos.
Olen samuti analüüsinud suhet ja tunnen, et olen olnud kõrvalvaataja rollis. Ei ole minu mees iialgi minuga midagi arutanud, kui olnuks õige aeg. Mina ikka püüdsin probleemidest rääkida, kuid tema keeras need alati naljaks.
Soovin Sulle jõudu ja kainet mõistust! Minul kahjuks ei ole neist kumbagi.
